Ray Kurzweili peetakse üheks tuntumaks transhumanismi mõtlejaks – teooriaks, mille järgijad soovivad tehnoloogiliste protsesside abil laiendada inimlike võimaluste piire, olgu need siis intellektuaalsed, füüsilised või psühholoogilised. Ta märgib tohutult kiirenevat tehnoloogilist arengut ja ennustab, et 2045. aastaks saavutatakse tehisintellekt, mille abil inimkond võiks saavutada surematuse (vt Vikipeedia). Johannes Duve Heidelbergist on põhjalikult uurinud tehisintellekti ja transhumanismi, eriti Ray Kurzweili raamatut “Evolutsiooni järgmine etapp”, mis andis alust järgnevale kirjale Ray Kurzweilile, mis on siiani vastuseta jäänud. (hl)
Johannes Duve külalisautorina:
Kallis Ray Kurzweil,
Tahaksin teiega jagada mõnda mõtet teie raamatu „Evolutsiooni järgmine etapp” sisu kohta. Selles kirjas piirdun esialgu teie raamatu kolme esimese peatükiga.
Ma pole kunagi kuulnud ega lugenud ühestki teadlasest, kes ütleks, et mitte temal ei olnud hiilgavat ideed, ei leidnud probleemile lahendust ega saanud uut taipamist, vaid tema neokorteksil. Ükski teadlane pole veel väitnud, et tema aju, neokorteksi moodulid – see tähendab omavahel ühendatud neuronaalsed struktuurid – tootsid ideid, mõtteid ja taipamisi.
Eranditult kõik teadlased räägivad stiilis „Mul on idee, mõte, arusaam“. Igaüks, kes tahab vältida probleemi, mis talle siin tekib, ei räägi mitte „minast“, vaid määramatust „minast“ või esitab probleemi lahenduse ilma oma „mina“-le viitamata, justkui oleks lahenduseni jõutud ilma mõtleva „mina“ta.
„Ma arvan“ on üks kahest igasuguse teadustöö alusest. Mõtlemisele eelnev inimtegevus on asja, protsessi vaatlemine. Seega:
1. Ma vaatlen midagi (mis jääb mulle saladuseks seni, kuni ma seda ainult vaatlen).
2. Ma loon seoseid mõtlemise kaudu, nii et mõiste on seotud vaatlusega või üks vaatlus teisega ja seda tehes saan ma ära tunda ja nimetada seaduspärasust.
Aga sa väidad, et sina ei mõtle, vaid närvimoodulid. Ja see ongi sinu põhimõtteline viga.
Sa tutvustad oma raamatut sõnadega „Esitasin teesi“. Sa ei väida, et sinu modulaarne neokorteks selle hüpoteesi peale tuli. See oleks ka üsna jama.
Võiks uurida, kui tihti te oma raamatus kirjutate, et „ma arvan jne …“.
Kuna sa ei tea, mis mina on, lähened sa kolmandas peatükis minale küsimusega: „Kes ma olen?“ pärast. Ja siin võrdsustad sa ego kohe algusest peale teadvusega. Mis annab sulle õiguse kahte terminit võrdsustada? Milline mõtteprotsess teid selleni viis?
Minaküsimuse käsitlemise asemel tutvustate kahte teadvuse mõistet:
1. Teadvus on funktsionaalne võime tajuda välismaailma ja eristada välismaailma sisemaailmast.
2. Võime kogeda subjektiivselt (kvaalid) sisemisest vaatenurgast.
Esmalt tuleks selgitada, kelle võimekusest me siin räägime. Iseenda uurimise asemel lase teadvusel tekkida infotöötlusest.
Kui ma vaatlen taimi, loomi, inimesi ja iseennast ning seostan vaatluse mõttes mõistetega, eeldan ma vaatleva ja mõtleva mina olemasolu. Aga see, mida ma vaatlen ja nimetan, on erinevad kujundid, liikumised, väljendused ja teadvusseisundid.
Järgnevalt piirdun teadvusseisundite vaatlemisega.
Erinevalt mineraalmaailmast on taimedel küll eluprotsessid, aga puudub ärkveloleku teadvus. Loomadel esineb ärkveloleku teadvust erineval määral olenevalt arengutasemest, kuid mitte minateadvust. Ainult inimeste puhul saame rääkida eneseteadvusest.
Teadvuse ärkvelolek tähendab siin ärkvelolekut välise objektide maailma suhtes. Selle aluseks on meeled kui tööriistad. Ka meelteta inimene võiks olla ärkvel, aga ärkvel ainult hinge sisemaailmas, mitte välises esemete maailmas. Esitatut saaks veelgi eristada ja mul oleks hea meel seda teile selgitada, kui soovite.
Piisab siinkohal märkida, et olenevalt arengutasemest on olemas erinevad teadvusseisundid, mis võimaldavad individualiseeritud egoga inimestel tajuda välismaailma ja teadvustada oma ego, st ärkvelolek ja egoteadvus.
Kes ma olen? Küsimus on hea, aga sa ei vasta sellele. Oma transhumanismi jaoks on vaja teadvust, mis on “ärganud” keerulise infotöötluse kaudu. Ainult selle vähendamise põhjal saad sa jätkata oma surematuse nägemuse unistamist ja eksitada teisi inimesi, kes pole piisavalt ärkvel.
Masinatel puudub vaatlev või mõtlev mina, samuti mitte teadvus, ei ärkvelolek ega eneseteadvus. Samuti pole need animeeritud ega animeeritud. Masinad on enam-vähem keerulised automatiseeritud tööriistad, mis on välja töötatud vastavalt inimeste ideedele ja mida saab sisse ja välja lülitada. Müra tekitamise funktsiooniga automaate saab nüüd konstrueerida nii, et tekitatavad helid on sarnased inimkõnega. Ometi jäävad need hingetuteks helideks. Nn tehisintellekti arendamise eesmärk on saavutada heli tekitamisel võimalikult suur sarnasus inimestega, et luua kuulajal illusioon inimlikust kohtumisest.
Oma raamatus kirjeldad, kuidas soovid ühendada oma teadvust genereeriva keeruka neuronaalse (st bioloogilise, kuid digitaalselt loetava, lähtekoodil põhineva infotöötlusorgani, oma neokorteksiga) välise suure jõudlusega arvuti ja hiiglasliku andmesalvestusega nanojuhtmete ja nanorobotite abil, et laiendada oma teadvust ja intelligentsust kujuteldamatutele tasemetele.
Suure jõudlusega digitaalsete automaatide uurimis- ja arendustegevuse eesmärk on esialgu muuta masinad oma kognitiivsete võimete poolest inimestega sarnaseks, kuid seejärel ületada neid kõigis valdkondades.
Kui teine eesmärk saavutatakse, saaks nanotehnoloogiat kasutada neokorteksi lugemise ja inimese neokorteksi lähtekoodi dekodeerimise edendamiseks, luues lõppkokkuvõttes välise substraadi, mis võiks saada inimteadvuse kandjaks, muutes seeläbi sureliku keha tarbetuks ja võimaldades teadvusel kui inimese identiteedil jääda ellu lõputult pärast bioloogilist surma.
Oma raamatu sissejuhatuses kirjeldate automatiseerimise kiiret arengut üha väiksema riistvara ja üha keerukama tarkvara valdkonnas ning sellest tulenevat arvutusoperatsioonide kiirenemist:
– kuidas singulaarsus tekib,
– et selle arengu tulemusena peavad inimesed oma intellekti uuesti leiutama,
– et teadvus luuakse tehnoloogia abil,
– kuidas inimese identiteet ja elu mõte muutuvad,
– et te soovite käsitleda sellest tulenevaid filosoofilisi küsimusi,
– et seejärel teha kindlaks lähiaastate trendid.
Esmalt visandavad nad maailma tekkimise ja kuus arenguetappi. Märkad, et keegi kehtestas esimesed reeglid, mille järgi tuumajõud moodustavad aatomeid. Kõik edasised arendusetapid põhinesid tõsiasjal, et aatomid ja molekulid on informatsiooni kandjad.
Nende loomise proloog algaks seega nii:
Päris alguses kehtestas KEEGI reegli, et elementaarosakesed peaksid vaatamata suurele tõukejõule moodustama tuumajõu abil aatomühikuid, et edaspidi informatsiooni kandjateks saada.
Maailma edasise arengu käigus on fundamentaalne regulaator taandunud ja jätnud oma koha üha intelligentsemate infokandjate, aatomite ja molekulide, kätte.
Läbi hulga kokkusattumuste on tekkinud keeruline maailm, mis põhineb iseenesest leiutatud materiaalselt seotud infokoodil. Selles keerulises maailmas tekkis keerukas inimene, kellel on lähtekoodil põhinev aju.
Tänapäeval rekonstrueerivad inimesed oma aju struktuuri tehniliste vahendite abil, et laiendada aeglaselt töötavat ajuarvutit väliste arvutusfunktsioonidega.
Teise peatüki alguses sõnastavad nad veel ühe eesmärgi: „loomuliku intelligentsuse taasleiutamine võimsamal aluspinnal, millega me seejärel sulandume“.
Seega on jälle keegi või mitu kedagi, kellel on idee, arendada binaarne tähemärkide jada, mida nad seejärel edasi arendavad edasiste ideede kaudu suure jõudlusega, elututeks ja hingetuteks automaatideks, mis töötlevad algoritme kiiresti. Siiski öeldi, et need ideed ei ole midagi muud kui keerukalt ühendatud neuronite tulemused, millel on hiiglaslik arvutusvõimsus ja võimalikult väike energiakulu.
Tahaksin siinkohal rõhutada, et tuumaelektrijaamu pole vaja selleks, et maksimaalse energiakuluga saavutada seda, mida inimesed saavad minimaalse energiakuluga saavutada – tajuda ja mõista asju eelarvamusteta, arendada loomingulisi, uuenduslikke ideid ning pidada keerulisi arutelusid kõnekalt.
Ma näen ja tunnustan seniseid saavutusi ja võimalikke edasisi arenguid digitaliseerimise ja automatiseerimise valdkonnas. Aga ma arvan ja hindan seda arengut teistmoodi kui sina.
Sinu eesmärk on surematus koos hiiglasliku, üliinimliku intelligentsusega ning sa loodad seda saavutada puhttehniliste vahenditega. Täpsemalt öeldes: kuna te olete teadlik inimkeha üldtunnustatud surelikkusest ja seostate seda oma teadvuse lõpuga, mis on teie jaoks pelgalt produkt, otsite te digitaalsest automatiseerimistehnoloogiast väljapääsu oma kognitiivse võimekuse ja infotöötlusest tuleneva teadvuse säilitamiseks.
Seega otsid petlikult reaalset, digitaliseeritud koopiat oma varasemast kognitiivsest sooritusest, mida on täiendatud põhjaliku, minevikule orienteeritud maailmateadmisega ja kujuteldamatult suure arvutusvõimsusega, mida ajad segi mõttekiirusega.
Seega tahate esmalt laiendada teadvust kui sündmust oma ajus väliste, tehniliste substraatide kaudu; siis saab väiksema, bioloogilise info töötlemise organi igal ajal välja lülitada. Sinu teadvuse surematus saavutataks.
Palun parandage mind, kui ma olen teid siiani valesti mõistnud.
Teises peatükis kirjeldasite digitaalsel koodil ja algoritmidel põhineva tarkvaraarenduse arengut ning üha miniatuursemat riistvara. Need automaadid on mõeldud nii inimlikuks muutuma, et inimene ei suuda enam vahet teha, kas ta suhtleb inimese või automaadiga.
Masin on loodud inimese mõtteprotsesse aritmeetiliste tehteid kasutades kopeerima ja tulemusi keeleliselt petlikult realistlikul viisil esitama.
See ongi transhumanismi üks eesmärke – muuta automaadid inimsarnasteks, arvutusprotsessid sarnaseks inimese mõtteprotsessidega.
– Aga mis on inimese mõtlemine?
– Kes siis mõtleb, kui mitte mina ise, kui ma mõtlen?
Te käsitlete seda küsimust lühidalt, viidates oma raamatule „Inimmõtte saladus“, kirjeldades neokorteksi modulaarset struktuuri ja modulaarselt paralleelset funktsiooni. Ja sa lisad õigesti, et neuroteadus ei suuda selle struktuuri põhjal mõtlemist seletada.
– Kas ma mõtlen või mõtleb struktuur minus?
– Kas töötlemisalgoritmid on mõtteprotsess?
Praegused arendajad USAs ja Hiinas on loonud iseõppivaid digitaalseid automaate, kopeerides neokortikaalseid struktuure, mis õpivad ja valdavad keerulisi mänge. Raamatu kirjutamise viimane etapp hõlmab GPT-4 võimet näidata erakordset sooritust juriidilistel eksamitel. Roboti keha PALM-E suutis järjepidevalt rakendada lihtsaid suulisi juhiseid. Kuid nad märgivad ka, et isegi suure jõudlusega digitaalsed automaadid ei suuda sonette kirjutada ega lohutust pakkuda. Ja masinad tunduvad ainult inimestena. Teie algoritmid valivad lugematute lause jätkamise võimaluste hulgast ainult kõige usutavama sõna, mis võib olla täiesti ebareaalne – mida te ekslikult hallutsinatsiooniks nimetate. Automaatidel puudub kontekstimälu, maailma tundmine ja võime sotsiaalselt suhelda.
Kuid see on vaid arvutusvõimsuse probleem, nagu ka viimane takistus teel singulaarsuse poole – programmide loomine, millega ja mille järgi digitaalsed automaadid saaksid ise programme kirjutada ja vallandaksid intellektiplahvatuse, nii et peagi on võimalik isegi ulatuslik aju emuleerimine (imiteerimine).
See toob meid kõigi transhumanistide teise ja tegeliku eesmärgini – surematuse saavutamiseks tuleks oma aju arvutusvõimsus, sealhulgas sellest tulenev teadvus, üle kanda masinasse.
Siin on jälle huvitav see, et programmeerimisoskus nõuab kedagi, kellel on idee, kes selle esmalt läbi mõtleb ja seejärel ellu viib.
- Mis on idee?
Lõppude lõpuks väidate te, et niinimetatud tehisintellekti matemaatilised ja statistilised protsessid on inimese mõtteprotsessidest väga erinevad.
Sa väidad lisaks, et tehisintellekt ehk programmeeritud automaadid suudavad keelest aru saada vaid piiratud ulatuses, mis aeglustab automaatide üldist teadmiste omandamist.
Tahaksin siinkohal väita, et masinad ei saa sisuliselt millestki aru, kuna nad lihtsalt töötlevad algoritme ja vooluringe nii kiiresti, et paljud inimesed jäävad neist pimedaks.
– Mis on keel?
– Mis on mõistmine?
Teise peatüki lõpetate uurimistöö esitlusega aju ja arvuti ehk neokorteksi ja pilve vahelise seose kohta, mis siin tähistab hiiglaslikku andmesalvestust ja väliseid superarvuteid. Nanoelektroodide ja nanorobotite abil võimaldab nende nägemine kulmineeruda eksponentsiaalselt kasvava teadvuse ja miljoneid kordi laienenud intelligentsusega, mis võib isegi meie aju lähtekoodile ligi pääseda.
- Meie aju lähtekood?
Seega käsitlete kolmandas peatükis mina ja inimteadvuse küsimust. Alguses arutasin põhimõttelisi küsimusi.
Seoses teie reeglipõhiste rakuautomaatide esitlusega tahaksin lihtsalt, viidates seni öeldule, märkida, et siin tekkis jälle kellelgi idee ja ta kehtestas reeglid.
Ja sinu tõlgendus aju kirurgilisest muutusest põhineb jällegi alusetul eelarvamusel, et ajud mõtlevad ja langetavad otsuseid. Vaata minu sissejuhatavat ettekannet mõtleva mina kohta.
Lukustatud patsientidest võiks saada väga lihtsa ülevaate. Need patsiendid õpivad oma aju kasutama tööriistana, et EEG-st saadud signaale saaks kasutada tähtede kirjutamiseks.
Seega, las ma mõtlen selle üle uuesti: ma tahan, et minu ees ekraanile ilmuks A. Seega aktiveerin oma aju nii, et tekib elektromagnetlainete muster, mida saab EEG-ga salvestada. Kuna on eelnevalt kindlaks määratud ja programmeeritud, et teatud ajulainete mustri ilmnemisel kuvatakse ekraanil A, saan end treenida tekitama A-le vastavaid ajulaineid. Algselt olen aktiivne mina, mitte minu neokorteks! Neuraalsed struktuurid on vaid minu MINA tööriistad.
Sinu kommentaar teemal „Theseuse laev” on samuti huvitav.
Et illustreerida kõigi kehaosade vahetatavust, säilitades samal ajal oma teadvuse, pöördute iidse filosoofilise mõistatuse – Theseuse laeva – poole.
Ma saan teie lähenemisest Theseuse laevale aru nii, et te taandate Theseuse laeva idee konkreetse välimuse nimele – see on nominalistlik lähenemine. Nimi Theseuse laev on lihtsalt nimi, see ei näita isegi omandiõigust. Kõikide võimalike koopiate, olgu need siis originaalis või teises mõõtkavas, sildistamine sildiga „Theseuse laev” võib olla nostalgikutele hea müügiargument, kuid see ei vasta teie küsimusele. Sa tahad oma keha täielikult asendada digitaalsete automaatidega, millel on võrgustatud alamfunktsioonid, uskudes samal ajal, et see säilitab sinu teadvuse, mis on tekkinud infotöötlusorganist neokorteksist.
Siinkohal tahaksin teha lihtsa kõrvalepõike mõistete „idee” ja „välimus” juurde.
Mõiste “laev” on algselt üldine idee vees hõljuvast sõidukist. Laeva üldist ideed saab jagada erinevat tüüpi laeva jõuseadmeteks: sõudelaevad, purjelaevad, mootorlaevad. Üldmõistet „laev” saab eristada ka ehitusmaterjali, laeva suuruse või transpordi eesmärgi järgi.
Theseusel oli idee galee ehitamiseks. Ta lasi selle idee laevaehitaja abil ellu viia. Nii tekkiski idee „Theseuse laevast”.
Laeva idee on universaalne, puhas mõte, mida iga inimene saab mõelda ja mida saab realiseerida lugematul hulgal vormides.
„Theseuse laev“ on algselt idee konkreetse laeva jaoks, mille laevaehitaja seejärel teoks teeb.
Maises elus ümbritseb meid väga erinev objekt, mis kõik on kord meie meeltele ilmunud ja siis jälle kadunud.
Inimese loodud esemete puhul on kohe ilmne, et nende ilmumisele eelnes idee.
Kui ma võtan välimuse mõiste enda, siis on see mõttekas ainult siis, kui midagi on selle kaudu ilmunud. Idee. Mis on siis idee?
Kellele tuli „laeva” idee enne „laeva” ilmumist pähe? Kellele tuli mõte “puust”? “Kaamel”? “Isik”?
Siin jõuame punkti, kus materialistid – ja teie viidatud protopanpsühhism 1 on lõppkokkuvõttes materialismi variant (mateeriaga seotud informatsioon loob teadvuse) – loobuvad meelsasti mõtlemisest, sest nad on eelarvamuse kaudu seadnud endale mõtlemisele tõkke.
Loomingulist vaimu ei tohi olla, isegi kui loogiline mõtlemine selleni viib.
Selle asemel eelistate, et teie teadvus ja mõtted oleksid närviinfo töötlemise tulemused, mis pärast loomist püsivad isegi siis, kui kogu neuroloogiline struktuur ja füsioloogia asendatakse õrna ja suure jõudlusega riist- ja tarkvaraga.
Ei sina ega keegi teine seda kunagi kogema hakka.
Lugupidamisega
Johannes Duve
PS: Ja esimene kommentaar sõbralt, kellele ma kirja ettelugemiseks andsin:
“Kui masinad muutuvad nii targaks ja suudavad kõike kirjeldatud, siis nad ei ole rõõmsad tegemast ebaküpse inimese (isegi kõige küpsema inimese) teadvust oma sisuks ja nad lihtsalt kustutavad inimese.”
1 Filosoofiline vaatenurk, mis propageerib ideed, et reaalsuse (füüsilistel) ehituskividel on mingisugune teadvuse või vaimsete omaduste eelkäija.
