Protseduur on pikk, kuid lõpp on alati üks: sulle antakse vahendid, juhendatakse ja inimene viib ise protseduuri lõpuni. See eeldab, et „surija“ on täiel teadvusel ja mõistab sooritatavat tegu. Miks inimene sellise otsuse teeb, on reeglina teada – ravimatu haigus, mille tõttu puudub inimväärne elu. Räägime Eesti inimeste abistatud enesetapust läbi hoolimise, sest oleme jõudnud etappi, kus veeni voolavad viimased piisad toksilist vedelikku. Rahvale on antud kõik vahendid eutanaasia sooritamiseks, kuid mõistmisega protsessist on inimestel juba keerulisem. See tähendab, et inimesed ei saa aru, et nad tegelevad enesetapuga – aeglaselt ja plaanipäraselt. Olen üritanud aru saada, millest inimesed 3,5 aastat hoolinud on? Selle aja jooksul korrutati meile nagu mantrat, et inimesed peavad hoolima. Ja selles üli agaras hoolimises tapeti enda tervis, tehti põrguks naabri ja kolleegi elu, tapeti ettevõtteid. Eelmisel aastal hakkasid inimesed veel rohkem hoolima ja keerasid kanüüli nuppu kiiremini tilkuma. Ikka teised olid olulisemad, nõuti rohkem empaatiat, veel rohkem hoolimist! Nüüd langeb ettevõtteid loogu ja töökohad kaovad, kuid inimesed jätkavad hoolimist, kelle või mille nimel on juba täiesti arusaamatu. Ma olen püüdnud psühholoogia seisukohalt võetuna seda hoolimist analüüsida – mida see inimestele tähendab ja jõudsin järgmisele järeldusele. Nagu ikka, see on minu isiklik arvamus, mis ei pruugi olla tõene, kuid nii ma seda näen. Siniste lappide faasis läks suurem osa hirmu kampaaniaga kaasa. Isegi kui inimesed ei kartnud seda grippi, siis kartsid nad seaduse silma, kartsid jääda töökohtadest ilma, kartsid jääda ilma tavapärasest elust (kinod, baarid jne) Suur reklaam käis muidugi igal pool: aitäh, et hoolid jne, kuid see oli rohkem hirmul põhinev solidaarne hoolimine – kui üks pistab pea ahju, järelikult peavad seda kõik tegema. Faasis 2 jooksis sisse täiemahuline hoolimine ja siinkohal rullus lahti sellest hoopis teistsugune nurk. Inimestel tekkis äkki suur vajadus hoolida kellestki. Eelnevad, telekas kajastatud relvastatud konfliktid kas Süürias või mujal Lähis-Idas, jättis rahva täiesti külmaks. Efekt oli hoopis vastupidine, tekitades suisa vaenulikkust siia tulnud pagulaste suhtes. Mäletate küll Euroopa Liidu poolt peale surutud pagulaspoliitika kvooti! Siis võitles rahvas 550 inimese vastuvõtmise vastu. Ja nüüd ühe hetkega hakkas rahvas hoolima slaavi keelsetest pagulashordidest ja võttis vastu ilma igasugu protestita 134 tuhat põgeniku /Eestisse jäi neist 73 654!!!/. Kõige kummastavam selle asja juures oli aga see, et meil oli aastakümneid juhitud russofoobset poliitikat, ehk siis kõik mis on venega seotud, on jama. Nüüd ei olnud enam jama, nüüd olid äkki omad ja jagati sokke, küünlaid, autosid, tekke, patju ja nüüd jagatakse töökohti, toetusi, lasteaiakohti, kodumaad jne. Kõrvalt vaadates näen ma, et eestlane annab suurest hoolimisest ka viimased püksid jalast. Enne käin palja peega, aga peaasi, et sotsiaal skoori punkt hoolimise näol kirjas on. Mis teema ikkagi selle hoolimisega on?! Me oleme ehitanud ühiskonna, kus meil pole võimalik hoolida kaaskodanikest selliselt nagu see meie hingele on vajalik. Meil on sisse kodeeritud vajadus ANDA. Aga inimesed ei tee seda oma päriselus – nad võtavad rohkem kui nad vajavad. Andjaid selles õiges tähenduses, on vähe! Ja nüüd, äkki, avanes võimalus olla keegi, kes nad päriselus pole. Olla parem kui nad tegelikult on. Ja selles soovis näidata ennast hea ja lahkena on mindud absurdsusteni. Liigne agarus on ogarus! Andmine olukorras, kus pole enam midagi jagada, on rumalus, mitte hoolimine ja empaatia. Empaatia ja hoolimine kas on või seda pole. Ja nagu me eelnevate sõdadega näinud oleme – seda rahval pole. See tekib ainult käsu korras ja kunstlikult loodud situatsioonides. Seega see hoolimine on vaid näitemäng, kellegile ja laikide kogumine. Ma olen jälginud, kuidas sotsmeediasse loobitakse ette põnevaid üldsust mõjutavaid konte närimiseks. Samal ajal, kui rahvas hullunult Lehtme kallal järas (kuhu ta küll huvitav jäi, eksole), valmistati ette uut. Lehtme afäär kadus vikerkaare värvidesse . Ja rahvas unustas Lehtme ja suunas oma auru ja energia pedede kappi tagasi toppimisele. Nagu näha hakkab ka see teema soiku vajuma – rahvas vajab uut konti. Inimeste teadvus hoitakse pidevalt ühes seisundis, mis mõjutab mälu ja mäletamist. See, mis praegu siin Eestis toimub ongi inimeste abistatud enesetapp selle vahega, et inimesed ei ole teadvusel, ega adu mida nad teevad. Mida rohkem negatiivseid emotsionaalseid reaktsioone, seda rohkem energiat inimesed annavad, seda vähem jääb neil positiivset energiat enese elude loomiseks. Meil ei ole mitte infopuudus, vaid meil on info üleküllus ja see ongi teadvuse uinutaja, mälu kustutaja. Täna varahommikul tekkis teadmine, et rahvust kui sellist ei ole võimalik tappa, sest rahvus on seotud sünnimaa ehk kodumaaga. Rahvus hääbub koos kodumaa kadumisega ja see ongi kadumas. Jah, kõik on hääbuv, kõik on kaduv, kuid kodumaa peab alles jääma, sest vastasel juhul sooritab inimene eutanaasia ka rahvusena!
/Katrin Seppa/
