Enam kui sajand tagasi, aastal 1917, haarasid Venemaal võimu bolševikud ning alustati rahvuste ühtesulatamise programmiga, mis lõppkokkuvõttes pidi viima ühtse nõukogude rahva tekkimiseni. Miljonid kommunistid ja kommunistlikud noored kõikjal üle Nõukogude Liidu kandsid seda ideoloogiat, olles sallimatud iga teisitimõtleja suhtes. Vabadus, vendlus ja võrdsus, levis loosungina üle kogu sotsialismileeri ning haaras endasse ka paljud Aasia ning Ladina-Ameerika maad. Ees terendas kommunism ja rahvuslikust eneseteadvusest prii maailm, kus puudub eraomand ning kõike jagatakse vastavalt inimese vajadustele. See ideoloogia pole oma elujõudu kaotanud ka peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja sotsialismileeri asumist läänelikku arenguruumi, sest kommunistlike noorte geenid elavad edasi rohkearvulistes inimõiguslastes ja vähemuste huvide kaitsjates, kelle eesmärgiks on oma vastaste tasalülitamine, rahvuste kokkusulatamine amorfseks kultuurituks massiks ning lõppkokkuvõttes uut maailmakorda kehtestava revolutsiooni läbiviimine. See äärmuslaste arvukas seltskond ei salli eriarvamusi ega arvesta ainsagi vastuväitega. Heade bolševikena on nad valmis vastased mutta tampima. Gulagi sarnased laagrid veel ei tööta, kuigi peale vaenukõne seaduste vastuvõtmist, mis Eestiski päevakorral, kasvab vajadus nende järele märkimisväärselt.
Migratsioon hävitab Euroopas inimõigused.
Inimese tapmine ja piinamine on teod, mida kaasaegses kultuuriruumis ei tohiks tolereerida. Kuid just hommikust õhtuni inimõigustest patravate aktivistide poolt on see aktsepteeritav. Hiljutised Hamasi veretööd on ju leidnud inimõiguslaste hulgas mõistmist, sest Palestiina paljukannatanud rahvas otsekui võiks tappes ja vägistades ennast kehtestada. Naisõiguslased nõuavad koduvägivalla all kannatavate sookaaslaste tõhusamat kaitset ning käsi käiku laskvate meeste jõulisemat karistamist, mis on igati aktsepteeritav tegevus. Samas ei soovi aktivistid võtta sõna nende seksuaalkuritegude suhtes, mida massimigratsiooni all ägavas Euroopas sooritavad sootuks teisest kultuuriruumist saabunud õnneotsijad. See oleks otsekui lubatud, sest nad on ju nii nunnud need inimkaubitsejate poolt üle Vahemere kohale toimetatud ja toetustest elavad päevavargad. Kust nad siis muidu võõras vaenulikus ümbruses naist saaks, kui mitte jõuga võttes? Nii on näiteks Rootsis tekkinud piirkonnad, mis elavad oma seaduste järgi, kus naised on madalamad kui muru ning valged inimesed ja politsei ei tohi sellesse paradiisi, kus kehtivad šariaadiseadused, jalgagi tõsta. Miks ei kuule me inim- ja naisõiguslaste kurtmist, et Euroopas elavad pagulased nõuavad oma naistelt jäägitut kuuletumist, et abilelu rikkuvat naist karistatakse rituaalmõrvaga ning tüdrukuid lõigatakse ümber nagu seda oma Aafrika kodus harjuti tegema. Hei õiguslased, kus on siin teie õiglustunne ja julgus? Seda pole, sest migratsioon on ju püha üritus ja õnneotsijate tegusid ei tohi hukka mõista isegi siis, kui need seda väärivad.
Inimõiguste keskus tuleb sulgeda või leida sinna arukad juhid.
Hiljuti avaldas naispoliitik Riina Solman Postimehes artikli, kus kritiseeris Eesti inimõiguslasi kahepalgelisuse ja riiklust õõnestava tegevuse eest. Selle peale ilmutasid maksumaksja rahast elatuvad inimõiguste keskuse tegelased räige vastulause, millest õhkus äärmuslikku vihkamist. Tänaseni pole Solmani ees vabandatud, ega toodud ka mingeid selgitusi selle kohta, miks riigi finantsidel parasiteeriv ühing õhutab riigivastase tegevuse eest Eestist väljasaadetud tegelasi alustama oma nn õiguste kaitseks kohtuasju. Tegemist on selgelt riigivastase tegevusega, millele Solman tähelepanu juhtis. Kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium jätkab inimõiguste keskuse rahastamist, on see märgiks, et Eesti riikluse ohustajad on pugenud riigistruktuuridesse.
Riina Solmani tõstatatud probleemile tuleb tõsist tähelepanu pöörata nii valitsusel kui ka sisejulgeoleku organitel. On silmakirjalik, kui valitsus, mis kurdab pidevat rahapuudust, leiab võimalusi rahastada end inimõiguste, naiste ja vähemuste eest võitlejatena esitlevaid äärmuslasi, kellele on võõras riik ja rahvas, kelle hulgas nad elavad.
Kas inimõigusi peab kaitsma? Muidugi, kuid seda tuleb teha kehtivate seaduste raames ning kõiki pooli võrdselt austades. Kas naised vajavad tuge? Kindlasti, sest seal kus algab vägivald või soopõhine tasalülitamine, tuleb sekkuda. Kas vähemuste huvid peavad olema esindatud? Eestis pole sellega kunagi probleeme olnud, pigem on pingeid üles kütnud samasoolisuse aktivistide ülbus enamuse suhtes ning pidev soov end eksponeerida.
Kui õiguslaste etteotsa asuksid vastutustundlikud normaalse mõtlemisega empaatiliselt tugevad tegijad, võiks nad seista mitte üksnes mugavuspagulaste ja vähemuste kaitsel, vaid ka enamuse huvide eest, näiteks selle nimel, et pensionid tõuseks, riik ei rööviks paljulapselistelt peredelt toetusi ning õpetajad ja päästjad saaksid mõnitamise asemel riigilt paremat palka? Aga see pole komsomoligeeni kandjate arvates seksikas.
Ühiskonnas peavad säilima kõigile võimalused enda teostamiseks ja selle eest tuleb seista. Kahjuks on äärmuslus hävitanud paljude end õiguslasteks nimetavate tegelaste mõistuse ning selle asemel, et ühiskonda tasakaalustada ja tõelistele probleemidele tähelepanu juhtida, tegeletakse tublide kommnoortena üha ohtlikumaks muutuvate asendustegevustega, mida riik ei peaks kindlasti soodustama.
Vsevolod Jürgenson
