Austatud daamid ja härrad, head kolleegid.
Me hääletame siin täna millegi üle mis on põhimõtteliselt tähtis meile, meile kui Kirjaniku Liidule, meie väikesele rahvale. Küüditaja, kirgliku stalinisti kirjanik Juhan Smuuli bareljeefi üle. Kes osales lähiajaloos inimsusevastases tegevuses, kõige hävituslikumal perioodil meie ajaloos. Inimene kes selle tingimusteta heaks kiitis, sellele kaasa aitas, sellele terrorile ülistuslaulu laulis. Inimene kes seda kõike nägi, selle tunnistajaks oli, kuid vaatamata sellele ebainimlikku toimunut oma tegudega aktiivselt toetas. See kõik leidis aset sellel samal Eestimaal siin.
Juhan Smuul ei olnud käetõstja, kaasajooksik tavamõttes. Smuul oli kirglik stalinist. Tema teod ei olnud roolijoodiku traagiline eksimus, need toimusid pika aja vältel. Smuuli allkiri ja toetus on oma kolleegide kirjanike liidust välja viskamisel, mis tähendas nendel aastatel otseselt represseerimist. Nagu mustas ta oma tekstiga kolleege luuletuse Inglise/Norra Briggiga. Nendel aastatel võisid kodanlik-natsionalistik süüdistustele järgneda surmaga lõppevad repressioonid. Tema hilisem suhe pärast Stalini surma, olles Kirjanike Liidu esimees ja nendel aegadel lõplik otsustaja jäi oma kirjanikest ohvritega ikkagi lõpuni vangivalvuri ja vangi suhteks. Millega viimased olid sunnitud leppima. Mingisugusest vabast tahetest andestusest ei saa me siin rääkida.
Smuuli osalus küüditamisel on selge, tema seisukoht jaatav. 1948 aastal, aasta enne küüditamist kutsus ta oma teoses „Järvesoo poiste brigaad“ üles kulakuid peksma, neid hävitama, kus poomisestki oleks vähe… Seega ei ole saa rääkida mingist vastutahtmist sooritatud teost, sunnitud olukorrast . Ajaloolased, Mälu Instituut on riigi ringhäälingus oma tõlgenduse andnud: Smuul ei sattunud Kõue valda juhuslikult, ei olnud saadetud sinna luuletusi lugema, vaid ta oli määratud küüditamise operatiivgrupi liikmeks, kelle ülesanne oli kirjutada üles küüditatute vara. Mingit sisemist vastuolu Smuulil küüditades olla ei saanud. Pärast küüditamis milles ise osales küüditajana alustas ta kaks nädalat hiljem palavikulises õhinas oodi Stalinile. Aasta hiljem kui kogu rahvas oli sügavas leinas tühistas Marie Underi, eriliselt mõnitas mõnuga tema luuletust „Jõulutervitus 1941“. mis räägib küüditamisest. Teksti palusid mitte avaldada isegi ta sõbrad. Mingit kaastunnet ta küüditatute vastu ei tundnud. Perekonnas mille küüditamisel Smuul osales oli aastane imik, tema ema ja lapse vanavanaema kes ka asumisel suri. Baltikumist küüditatute hulgas oli ligi kolm tuhat enam kui 70-aastast üksikut vanurit, invaliidi ja ilma vanemateta või sugulasteta väljasaadetud last, kes niigi õnnetutest inimestest tulvil hoolde- ja lastekodudesse paigutada tuli. On veider et keegi – lugedes listi- samastab ennast siin kurjategija ja mitte ohvritega. Oma tegevuse ja loominguga aitas Smuul sellele kaasa, toetas okupatsiooni ja inimsusevastast terrorit hingest ja südamest. Nagu põlistas kogu oma elu tõsiusklikuna okupatsiooni. Kõikvõimalikud vabandused võiksid ehk pehmendada suhtumist Smuuli kui autorisse ja inimesse, kuid ei õigusta tema bareljeefi kui lugupidamisavalduse sümboli jätkumist kirjanike maja seinal.
Hääletus, nimelt tänane hääletus on sõnum ja seisukoht kogu Eesti rahvale (kuna see on leidnud nii laia kõlapinda) kuidas me suhtume kirjanikena kolleegidest küüditajasse, imimsusevastatesse kuritegudesse, selles osalejasse-kurjategijasse, okupatsiooni põlistajasse. Bareljeefi eemaldamine ei võta kelleltki vabadust või elu, ei keela raamatuid ega loomingut, erinevalt Smuuli represseerivates tegudest küüditajana ja kolleegide vastu millest sõltusid inimeste saatused. Inimsusevastased kuriteod on aegumatud, meil on leinapäevad, me oleme rahva ja riigina tunnistanud küüditamise inimsusevastaseks kuriteoks. Lugupidamis- ja tähelepanuavaldus ükskõik millises vormis ei sobi Smuulile Tallinna südalinna. Hääletades samasta ennast ohvrite ja nende kannatustega, selle aastase lapse ja tema emaga kes viidi kodust loomavagunisse. Ja mitte otsides bareljeefile mingeid abstraktseid ja küsitavaid õigustusi. Smuuli küsitav kahetsus ei tee neid tegusid olematuks. Meie ei ole kohtumõistjad Smuuli hinge üle küll võime aga pisut parandada karjuva ülekohtu ohvrite suhtes. Hääletades hääletage nii, et kui me kõik satume sinna Maailmalõpu kohvikusse, et te saate nendele ohvritele pilku peitmata silma vaadata.
/Mait Vaik, kõne Eesti Kirjanike Liidu üldkogul./
