Autoriks Thomas Glavinic Remix Newsi kaudu,
Digitaalne euro põhineb tehnoloogial, mis võib anda EKP-le ja riikidele meie elude üle erakordsed volitused…
Hiljuti kuulsin Euroopa Keskpanga (EKP) juhi Christine Lagarde’i üht veidramat sõnavõttu, mis tekitas mulle migreeni. Ta ütles, et eurotsoon ei saa pankrotti minna, et see on tehniliselt võimatu, sest EKP võib igal ajal pakkuda piiramatut likviidsust. Lihtsas inglise keeles, kui meil raha otsa saab, prindime selle, mida vajame.
Tunnistan, et olen ilmselt pisut ülitundlik. Võltsimine on meie finantssüsteemi alus ja see, et raha, mis meil praegu on, kaotab äsja trükitud raha tõttu üha enam ostujõudu, ei pea mind puudutama, sest mul pole seda nagunii.
CBDC tähendab “keskpanga digitaalset valuutat”.
Suhtekorralduskonsultandid ja ajakirjanikud eelistavad kasutada mõistet “digitaalne euro”, mis on kergemini meeldejääv ja kõlab kenamalt, kuid termini trivialiseerimine ei muuda fakti, et selle kõige taga ootab totaalne jälgimine.
EKP kavandatav digitaalne euro töötab nagu Bitcoin plokiahela tehnoloogia alusel, kuid mõne olulise erinevusega.
Eeldusel, et teil on seda, saate kaitsta oma raha inflatsiooni eest, hoides seda Bitcoini kujul, kuid teil peab olema vaid mõningane volatiilsuse tolerants. Bitcoini plokiahel on avalik ja tsensuurikindel, kuna seda haldab detsentraliseeritud viisil ülemaailmne kümnetest tuhandetest arvutitest koosnev võrk, ilma et oleks vaja keskasutust. Seega erinevalt fiat süsteemist ei saa ringluses olevat kogust käsuga suurendada. Bitcoin on läbipaistev, kuna iga tehing registreeritakse avalikus plokiahelas ja seda saab vaadata igaüks võrgus. Samal ajal säilib saatja ja vastuvõtja anonüümsus, kuna tehingud on seotud ainult avalike aadressidega, mitte üksikisikutega.
Seevastu digitaalse euro aluseks olev plokiahel ei ole avalik ja seda hallatakse tsentraalselt. Kõik tehingud läbivad Euroopa Keskpanga (EKP) võrgustiku, mis tähendab, et puudub igasugune läbipaistvus. Juba praegu ei tea keegi õieti, kui palju eurosid käibel on, sest EKP saab neid soovi korral trükkida. Digitaalne euro seda ei muuda. Kuna pea kõik tehingud toimuvad juba praegu digitaalselt, siis tekib küsimus, mis kasu on privaatsel, tsentraalselt hallatud plokiahelal olevast eurost elanikkonnale. Kes digitaalsest eurost üldse kasu saab, on ebaselge.
No kui natuke järele mõelda, siis polegi see enam nii ebaselge.
Tulevikus on igaühel meist keskpangas isiklikult määratud konto. Iga tehingut saavad jälgida keskpank ja sellega seotud asutused. Ametivõimud saavad ja koguvad teavet kõigi kohta, kes teie rahakotti raha saadavad, kellele raha saadate, kui palju raha kulutate, millal seda kulutate, kuhu kulutate ja millele. Ametivõimud teavad, kui tihti te juuksuris käite, kas teil on jõusaali tellimus, kas teile meeldib banaane süüa ja kui palju raha kulutate kassitoidule.
Ma ei usu, et ELi ja EKP juhid võtavad järgmisel aastal kasutusele digitaalse euro lihtsalt selleks, et muuta Euroopa järgmisel aastal düstoopseks õudusunenäoks. Suure tõenäosusega ei tee seda ka nende järeltulijad. Aga nad võiksid. Ja kes teab, mis seisukohtadel on tänaste poliitikute järeltulijad?
Stalin oleks andnud oma parema käe tehnoloogia eest, mis andis talle õiguse määrata, millele elanikkond võib oma raha kulutada ja millele mitte. Miks peaks keegi siis üldse tahtma luua diktatuuri jaoks tehnilisi tingimusi? Põhiseaduse kaitse agentuur peaks selle küsimuse esitama poliitikutele, kes pooldavad CBDCde kasutuselevõttu.
