Autoriks Caitlin Johnsone saidi medium.com kaudu ,
USA välisministeeriumi pressiesindaja Ned Price’i asendab mees nimega Matthew Miller. Sarnaselt Price’iga on Miller varem laialdaselt osalenud nii USA valitsuses kui ka massimeedias; Price on endine CIA ohvitser ja Obama administratsiooni riikliku julgeolekunõukogu töötaja, kes töötas aastaid NBC Newsi analüütikuna, samal ajal kui Miller on varem töötanud nii Obama kui ka Bideni administratsioonis ning töötanud aastaid MSNBC analüütikuna.
Nagu iga kõrgetasemelise valitsuse pressiesindaja, on ka Milleri ülesandeks pöörata positiivses valguses USA impeeriumi alatuid asju ja tõrjuda ebamugavaid küsimusi nirk sõnastatud mittevastustega. Mis juhtumisi on ka sisuliselt sama töö, mis peavoolumeedia propagandistid.
Ajakirjanduskoolis õpetatakse teile, et valitsuse ja ajakirjanduse vahel peaks olema terav piir; Ajakirjanikud on mõeldud valitsuselt vastutusele võtma ja seal on ilmne huvide konflikt, kui nad on ka valitsusametnikega sõbrad või ootavad valitsust kui potentsiaalset tulevast tööandjat. Kuid maailma võimsaima valitsuse ja maailma mõjukaimate meediaplatvormide kõrgeimal tasemel on piir meedia ja riigi vahel tegelikult olematu; inimesed liiguvad sujuvalt rollide vahel meedias ja rollide vahel valitsuses sõltuvalt sellest, kes on ametis.
Valge Maja pressisekretäridega näeme seda ebaselgust valitsuse ja meedia vahel veelgi selgemalt. Praegune pressisekretär Karine Jean-Pierre on endine NBC Newsi ja MSNBC analüütik ning viimasel pressisekretäril Jen Psakil on nüüd MSNBC-s oma saade. Enne Valge Maja pressisekretäri ametit töötas Psaki CNN-i analüütikuna ja enne seda oli ta välisministeeriumi pressiesindaja, nagu Price ja Miller.
Hiljutisel uudisteidufirma Semafor üritusel küsiti Psakilt, kas ta peab end ajakirjanikuks ja ta vastas, et peab seda, lisades, et “minu jaoks on ajakirjandus avalikkusele teabe pakkumine, asjade selgemaks muutmine, asjade selgitamine.” Mis on pisut naljakas, arvestades, et Psaki poliitiline fraktsioon on viimased seitse aastat raevukalt väitnud, et WikiLeaksi asutaja Julian Assange pole ajakirjanik. Liberaalsete ajuusside maal ei ole maailma suurim ajakirjanik üldse ajakirjanik, kuid Joe Bideni spindoktor on seepärast, et tal on “asjade seletamise” oskus.
Et teil ei jääks ekslikku muljet, et see nähtus on ainulaadne demokraatidele ja nende ühtsetele meediaväljaannetele, tuleb siinkohal märkida, et Trumpi pressisekretär Sarah Huckabee Sanders sai kohe pärast sellelt ametikohalt lahkumist Fox Newsi kaastöötajana ja nüüd on ta Arkansase kuberner. Teine Trumpi administratsiooni pressisekretär Kayleigh McEnany on nüüd Fox Newsi eetris kaastööline ja töötas varem CNN-is. Väidetavalt üritas Trumpi esimene pressisekretär Sean Spicer pärast Valges Majas tööd saada CBS Newsi, CNN-i, Fox Newsi, ABC Newsi ja NBC Newsi kaudu, kuid kõik lükkasid ta tagasi, sest ta ei meeldi kellelegi.
Ilma selgete joonteta meedia ja riigi vahel ei erine USA meedia riigimeediast sisuliselt, et lääs kulutab nii palju energiat „türanlikes režiimides” nagu Venemaa ja Hiina. Ainus erinevus seisneb selles, et türannilistes režiimides kontrollib valitsus meediat, vabade demokraatiate puhul on aga valitsus meedia.
Sellega seoses märkis ajakirjanik Michael Tracey just Twitteris, et kõik küsimused, mis täna Pentagoni pressibriifingul esitati kaitseministeeriumist Internetis lekkinud dokumentide kohta, ei puudutanud nendes dokumentides sisalduvat teavet, vaid Pentagoni suutmatust säilitada nende avalikkuse ette lekkimise eest. Selle asemel, et püüda hankida oma valitsustelt rohkem teavet ja läbipaistvust, nagu ajakirjanikud peaksid, sunnivad nad valitsust tegema rohkem, et vältida olulise teabe sattumist ajakirjanike kätte.
Nii et ma arvan, et see on veel üks erinevus totalitaarsete režiimide ja vabade demokraatiate vahel: totalitaarsete režiimide puhul annab valitsus meediale korralduse ebamugavad faktid maha suruda, vabade demokraatiate puhul aga annab meedia valitsusele korralduse ebamugavad faktid maha suruda.
Juhtub, et väidetavalt Pentagoni dokumente lekitanud mees, 21-aastane rahvuskaartlane nimega Jack Teixeira, jälitas ja nimetas ajalehe The New York Times poolt juba enne tema vahistamist FBI poolt. New York Times kogus tosinast ajakirjanikust koosneva meeskonna, et lekitaja jahtida, kasutades isegi impeeriumi rahastatud propagandafirma Bellingcati kaasaruandeid. Selle töö, mida tavaliselt võtsid ette ainult föderaalagendid, võtsid kõigepealt ette peavoolu ajakirjanduse reporterid; oleme vaid ühe või kahe hiireklõpsu kaugusel New York Timesi ajakirjanikest, kes löövad maha salastatud teavet lekitavate inimeste uksed ja tulistavad oma koeri nagu korralikud söötjad.
Seda kõike samal ajal, kui riiklik propagandaväljaanne NPR jätkab oma jätkuvat vihahoogu Twitteri üle, mis märgistab oma konto täpselt “valitsuse rahastatud”, mis on täiendus varasemast, samuti täpsest nimetusest “USA osariigiga seotud meedia”. NPR on nüüd ametlikult raevukalt Twitterist loobunud, vaidlustades sildi, kuna “platvorm võtab meetmeid, mis õõnestavad meie usaldusväärsust, vihjates ekslikult, et me ei ole toimetuse sõltumatud”, mis on naljakas, sest NPR-il pole usaldusväärsust, mida õõnestada.
Nagu me hiljuti arutasime, saab NPR raha USA valitsuselt, edendab järjekindlalt USA valitsuse teabehuve ja seda juhib USA valitsuse välispropagandavõrgustiku US Agency for Global Media endine tegevjuht. See ei vääri isegi silti “valitsuse rahastatud”; sellel peaksid olema täpselt samad sildid, mis Vene ja Hiina riigimeedias, sest see ei erine neist sisuliselt.
Selle tegi veelgi naljakamaks tõsiasi, et Ameerika sõna otseses mõttes riigile kuuluv meediaväljaanne Voice of America on nüüd väga abitu solidaarsus NPR-iga, esitades vastuväiteid ka tema enda arvelt pandud märgisele “Valitsus rahastab”.
Ameerika Hääl kirjutab oma “uudistes” NPR olukorra kohta järgmist:
Ka Ameerika Hääle avalike suhete osakond lükkas esmaspäeval Twitteri otsuse vastu, öeldes, et silt jätab mulje, et VOA ei ole iseseisev müügikoht.
Twitter ei vastanud Ameerika Hääle kommentaaripalvele.
VOA-d rahastab USA valitsus USA globaalse meedia agentuuri kaudu, kuid selle toimetuslik sõltumatus on kaitstud määruste ja tulemüüriga.
VOA avalike suhete direktor Bridget Serchak ütles, et “silt “valitsuse poolt rahastatud” on potentsiaalselt eksitav ja seda võib tõlgendada ka kui “valitsuse kontrollitud” – mida VOA kindlasti ei ole.
“Meie toimetuse tulemüür, mis on sätestatud seaduses, keelab valitsusametnikel mis tahes sekkumise selle uudiste kajastamisse ja toimetuslike otsuste tegemise protsessi,” ütles Serchak e-kirjas. “VOA rõhutab seda eristust ka edaspidi meie aruteludes Twitteriga, kuna see uus silt meie võrgus põhjustab põhjendamatut muret meie uudiste kajastuse täpsuse ja objektiivsuse pärast.”
Nagu Branko Marcetic Twitteris märkis, on need väited VOA “toimetuse sõltumatuse” kohta selgelt ümber lükanud keegi, kes seal töötas 35 aastat. Ajakirja Columbia Journalism Review 2017.aasta artiklis pealkirjaga „Säästa nördimust: Ameerika Hääl pole kunagi olnud iseseisev,” ütles VOA veteran Dan Robinson, et sellised müügikohad erinevad tavalistest uudistefirmadest täiesti ja peaksid soodustama USA teabehuvi riigipoolse rahastamise saamiseks:
Veetsin Ameerika Hääles umbes 35 aastat, töötades ametikohtadel alates Valge Maja peakorrespondendist kuni ülemerebüroo juhi ja peamise keeleosakonna juhatajani ning võin teile öelda, et pikka aega on tõsi olnud kaks asja. Esiteks on USA valitsuse rahastatud meediat tõsiselt halvasti juhitud – see on reaalsus, mis tegi nad küpseks kahepoolseteks reformipüüdlusteks Kongressis, mis saavutas haripunkti 2016.aasta lõpus, kui president Obama allkirjastas 2017.aasta riigikaitse loaseaduse. Teiseks on Kongressis ja mujal laialt levinud üksmeel, et vastutasuks jätkuva rahastamise eest peavad need valitsusringhäälingud riikliku julgeolekuaparaadi osana rohkem tegema, et aidata võidelda Venemaa, ISISe ja al-Qaeda desinformatsiooni vastu.
Kõikjal, kuhu vaatate, võite leida ulatuslikke segadusi USA valitsuse ja uudisteväljaannete vahel, kust lääne inimesed otsivad teavet maailma kohta ja seda enne, kui jõuate isegi sellele, kuidas USA meediat omav ja seda mõjutav plutokraatlik klass ei ole samuti mõttekas USA valitsusest eraldi. Kui ettevõtted on osa valitsusest, on korporatiivne meedia riigimeedia.
Tundub kindel panus, et USA oleks täiesti erinev riik, kui meedia ja riigi lahusus ning ettevõtte ja riigi lahusus oleks fikseeritud nagu kiriku ja riigi lahusus.
Ainus põhjus, miks ameeriklased nõustuvad oma valitsuse veidra status quoga, mis vaesustab ja rõhub inimesi kodus, samal ajal pommitades ja näljutades inimesi välismaal, on see, et nende nõusoleku on loonud meediaklass, mis ei ole valitsusest sisuliselt eraldatud. Asetage ajakirjandus õigele kohale kui opositsiooniline valitsuse käitumise kontrollija ja rahva probleemide aluseks olev dünaamika ei jääks enam avalikkuse eest varjatuks.
