Autoriks Joe Lauria ConsortiumNews,com-i kaudu,
USA lekkinud luuredokumendid on paljastanud lääne desinformatsiooni Ukraina võidu kohta. Nüüd liiguvad rasked lahingud Washingtoni…
Washingtoni lahinguvälja õhuvaade. (Wikimedia Commons)
Möödunud nädalal avaldatud Washington Posti pealkiri oli pommuudis inimesele, kes on Ukraina sõjast lugenud ainult ajalehest The Washington Post ja muust lääne meediast: “USA kahtleb, et Ukraina vasturünnak toob suurt kasu, öeldakse lekkinud dokumendis.”
Lugu tunnistab, et lääne meediapublik on sõja käigu osas eksitatud, et sisuliselt see, mida peavoolumeedia Ukraina kohta on kajastanud, on olnud pakk valesid: nimelt Ukraina võidab sõja ja on valmis alustama pealetungi, mis viivad lõpliku võiduni.
Selle asemel selgitab kirjatüki teine lõik selgelt, et lekkinud dokumendid näitavad, et Ukraina kaua kavandatud pealetung ebaõnnestub haledalt – “märkimisväärne kõrvalekalle Bideni administratsiooni avalikest avaldustest Ukraina sõjaväe elujõulisuse kohta”.
Teisisõnu on USA ametnikud valetanud sõjaolukorra kohta avalikkusele ja ajakirjanikele, kes on truult teatanud igast oma sõnast, ilma skeptitsismi vihjeta.
Post ütles, nagu oleks see halb, et lekked “julgustavad tõenäoliselt kriitikuid, kes arvavad, et USA ja NATO peaksid rohkem pingutama, et konflikti läbirääkimistel lahendada”.
See on juhtuma hakanud. Ajakirjas uber-Establishment Foreign Affairs kirjutavad endine välisministeeriumi ametnik Richard Haass ja välissuhete nõukogu vanemteadur Charles Kupchan, et “on raske tunda mõistust selle suhtes, kuhu sõda liigub”.
Raamatus “Lääs vajab Ukrainas uut strateegiat: plaan lahinguväljalt läbirääkimislauani jõudmiseks” ütlevad nad:
“Parim tee edasi on järjestatud kaheosaline strateegia, mille eesmärk on esmalt tugevdada Ukraina sõjalist võimekust ja seejärel, kui lahinguhooaeg selle aasta lõpus lõppeb, viia Moskva ja Kiievi lahinguväljalt läbirääkimiste laua taha.”
Artiklis ei mainita lekkeid, kuigi see avaldati pärast seda, kui avalikustamisest selgus, et Ukraina pealetung, mille eesmärk oli murda läbi Venemaa maismaasilda Krimmi, ebaõnnestub.
Täis tavapärast juttu sellest, et Ukrainal on paremad “operatsioonioskused” kui Venemaal ja et sõda lõpeb “ummikseisuga”, esindab teos läänes esilekerkivat strateegiat: nimelt peab Ukraina enne läbirääkimisi alustama pealetungi. võita tagasi osa territooriumi, “tuues Venemaale suuri kaotusi, välistades Moskva sõjalised võimalused ja suurendades tema valmisolekut kaaluda diplomaatilist lahendust”.
Kuid see on pikk tellimus. Tõenäoliselt ei suuda Moskva Ukraina pealetungi lõppedes läbirääkimisi pidada, eriti kuna artikkel tunnistab “Vene sõjaväe arvulist üleolekut” ja seda, et Ukraina “seisab silmitsi kasvavate piirangutega nii oma tööjõu kui ka välismaalt tuleva abi osas”.
Moskva oli valmis Kiieviga lepingut katkestama kuu aega pärast Venemaa sekkumist, kuid Lääs, kelle strateegia Venemaa nõrgestamiseks sõda pikendas, tühistas selle. Miks peaks Moskva leppe vastu võtma praegu, kui Ukraina on kõige nõrgem ja Venemaa on valmis lahinguväljal saavutama märkimisväärset edu?
Välissuhete artikkel tunnistab: “See diplomaatiline gambiit võib ebaõnnestuda. Isegi kui Venemaa ja Ukraina kannavad jätkuvalt olulisi kaotusi, võivad üks või mõlemad eelistada võitlust jätkata.
“Kui selle võitlushooaja lõpp saabub,” öeldakse artiklis, “on ka USA-l ja Euroopal hea põhjus loobuda oma väljakuulutatud poliitikast toetada Ukrainat “nii kauaks kui vaja”, nagu on öelnud USA president Joe Biden.”
Ja mis tuleb edasi? “NATO liitlased alustaksid Venemaaga strateegilist dialoogi relvastuskontrolli ja laiema Euroopa julgeolekuarhitektuuri üle.”
Uskumatult just seda Venemaa nõudis enne oma 2022.aasta veebruari sekkumist ning NATO ja USA lükkasid selle tagasi. Nüüd soovitab seda ka välissuhete artikkel.
Kas pole paremat märki, et Ukraina on selle sõja kaotanud?
Rünnakuga edasi minna niikuinii
Strateegia, mille kohaselt Ukraina jätkab pealetungiga, millest ta teab, et saavutab vähe, on Kiievi viimane hingetõmme – välja arvatud juhul, kui pettekujutelmad neokonid jätkavad Washingtonis realistidest üle manööverdamist.
Lääne jaoks kõige tähtsam on see, et selle viimase hingetõmbe katse läbikukkumine annaks võimaluse pääseda katastroofist, mille ta on endale tekitanud: nimelt majandussõja tagasilöögist Venemaale; infosõja läbikukkumine mitte-läänes ja lõpuks lüüasaamine lahinguväljal selle proksisõjas.
Juba veebruaris ütlesid Prantsusmaa president Emmanuel Macron, kes samuti seda strateegiat läbi surub, ja Saksamaa kantsler Olaf Scholz Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskile, et mäng on käes. Selle uudise tõi meieni asutus Wall Street Journal.
Ja siis kümme päeva hiljem edastas USA luure ajalehele The New York Times loo, et Nord Streami torujuhtmete hävitamise taga oli Ukraina-meelne “rühmitus” ja võib-olla ka Ukraina valitsus ise. See oli viis USA eemaldumiseks Kiievist, väljapääsu kaldtee paistab silma.
Miks MSM lekked avaldas?
Miks avaldasid Times, Post ja teised asutused nende lekete kohta lugusid, kui need kahjustasid tõsiselt nende endi usaldusväärsust? Võimalusi on kolm.
Esimene on lihtsalt konkurents. The Times või Post võisid kuulda, et nende rivaalil on lekked käes ja nad ei tahtnud lüüa. Toimetaja või reporteri jaoks pole peaaegu midagi hullemat (ajakirjanduse pisimaailmas), kui konkurentide looga kokku sobitada.
Teine põhjus on seotud välimuse hoidmisega. Need lekked pidid lõpuks kuskilt välja tulema ja neid ei pruugi olla lihtne ignoreerida. Kuidas see oleks välja näinud, kui suurtes lehtedes poleks seda enne olnud?
Veelgi olulisem on see, et korporatiivne ajakirjandus peab jääma teesklema, et ta tegeleb tegelikult ajakirjandusega, st avaldab aeg-ajalt materjale, mis panevad nende valitsustele ja antud juhul isegi neile endile halva välja nägema. Nad peavad veenma avalikkust, et nad ei ole ellujäämiseks täielikult loobunud võistlevast ajakirjandusest.
See oli sama, kui ettevõtted tegid 2010.aastal koostööd WikiLeaksiga, et avaldada lekkeid, mis paljastasid USA sõjakuriteod. Kuid lõpuks pöördus meedia Assange’i ja WikiLeaksi vastu ning langes riigiga ühte ritta.
Miks meedia lekitajale järele läks
Ja see on tõesti see, mis siin juhtus. Pärast räigeid lugusid lekete kohta pöörasid Times ja Post koos Lääne luure toetatud Bellingcatiga oma tähelepanu lekitaja leidmisele, milles Elizabeth Vos väidab täna Consortium Newsi artiklis, et ettevõtte meedia on WikiLeaksi vastane.
Selle asemel, et kaitsta avalikkusele eluliselt tähtsat lekeallikat, jahtisid nad väidetavat lekitajat, 21-aastast õhuväe rahvuskaartlast Jack Texierat, kelle arreteerisid sõjaväes riietatud FBI agendid väljaspool tema Massachusettsi kodu.
Mis on siis kolmas põhjus, miks suurmeedia lekked avaldas?
Tõenäoliselt samal põhjusel avaldasid nad lood Macronist ja Scholzist, kes räägivad Zelenskile, et ta on sõja kaotanud ja et Ukraina valitsus võis olla vastutav Nord Streami sabotaaži eest: panna alus USA-le ja tema liitlastele, et nad saaksid oma sõja välja tõmmata, ühendage oma Ukraina seiklus, tunnistades lõpuks, et Ukraina kaotab.
Selle eesmärgi suunas spekuleeritakse, et Texiera ei tegutsenud üksi, et avaldada oma teismelistele jälgijatele Discordi vestlusfoorumis muljet, nagu ajakirjandus on teatanud.
Endine CIA analüütik Larry Johnson usub, et Texiera asutas tõenäoliselt kõrgem ohvitser. Johnson arvab seda seetõttu, et väidetavalt Texiera lekitatud dokumentide hulgas oli üks Luure Keskagentuuri operatsioonide keskusest, kus Johnson varem töötas.
„CIA operatsioonide keskus koostab kaks päevaaruannet – üks hommikul ja teine pärastlõunal. See ei ole ühenduse toode, st seda ei levitata teistele luureagentuuridele. See on CIA sisedokument (loomulikult on see riikliku luure direktorile kättesaadav),” kirjutas Johnson oma veebisaidil Son of the New American Revolution.
Johnson kirjutas, et Texiera ei olnud CIA-s, nii et tal pole võimalust pääseda juurde operatsioonide keskuse dokumendile. Kuidas ta siis selle kätte sai?
Sellest järeldub, et Texiera võis olla pai kellelegi USA sõjaväe või luureorganite realistlikust tiivast, kes on vastu neokonite kinnisideele iga hinna eest sõda jätkata.
Neokonid ei kao ilma võitluseta. John Bolton, endine USA riikliku julgeoleku nõunik ja juhtiv neokon, kirjutas eelmisel nädalal The Wall Street Journalis meeleheitliku loo pealkirjaga “Uus Ameerika suur strateegia Venemaa ja Hiina vastu võitlemiseks”.
Bolton mõistab, et maailm muutub ja mitte Ameerika kasuks. Seega ei ole tema vastus USA ebaõnnestunud poliitika ümberpööramine, et USA saaks pigem osaks muust maailmast, mitte ei püüaks seda domineerida, vaid duubeldada nagu jõepaadi hasartmängija. Tema lahendus: tõsta sõjalised kulutused Reagani-aegsele tasemele; jätkata maa-alust tuumapommi katsetamist ja “Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ülemaailmseks muutmist, kutsudes Jaapanit, Austraaliat, Iisraeli ja teisi, kes on pühendunud NATO kaitsekulutuste sihtmärkidele, ühinema”.
Bolton ütleb naerdes, et USA peab Lähis-Idast välja jätma Moskva ja Pekingi, kus mõlemad pealinnad korraldavad viimaste aastakümnete dramaatilisemat diplomaatilist muutust.
Kuid Bolton päästab oma parima naeru Ukraina eest:
„Pärast seda, kui Ukraina võidab sõja Venemaaga, peame seadma eesmärgiks Venemaa-Hiina telje lõhestamise. Moskva lüüasaamine võib härra Putini režiimi rahustada. Edasine on tundmatu koosseisuga valitsus. Uued Venemaa juhid võivad, aga ei pruugi, vaadata pigem läände kui Pekingisse ja võivad olla nii nõrgad, et Vene Föderatsiooni killustatus, eriti Uuralitest ida pool, ei ole mõeldamatu.”
Isegi kui naeruväärne Bolton vallandatakse, on realistide teel endiselt suur takistus: Bideni tagasivalimiskampaania. Ta ütleb, et teatab varsti. Ta on neokonidega juba oma osa ära visanud.
Kas on võimalik kuidagi leppida sellega, et Ukraina kaotab selle sõja pärast sini-kollase lipu lehvitamist, ilma et ta ka valimisi kaotaks?
Bideni meeskonna eesmärk oli Venemaa verest välja ajada. Aga just Ukrainas on verejooks. Kas reaalsus saab lõpuks Washingtonis pettekujutlustest üle?
