Viimasel ajal on kodumaine poliiteliit sattunud vaimustusse vastuolulisest teemast, milleks on kulude kärpimine. Kummaline on selle juures aga kihk, millega karatakse kõige kaitsetumate kallale, et kullata üle niigi maasikamoosis ja povidlos püherdavaid kõrgepalgalisi riigiametnikke. Iga vähegi endast lugupidava eesti inimese õiglustunnet peaks riivama see, kui Lääneranna vallas pannakse kinni koolid, sest eelarvest on tarvis hoida kokku 250 tuhat eurot, samas aga leitakse riigieelarvest nagu naksti 400 tuhat, et premeerida Eesti Energia ametist lahkuvat juhti.
Maakoolide kinnipanekul puudub õigustus. Kui sulgeme koolid, sunnime seni veel tegusatest kogukondadest lahkuma noored elujõulised pered, sest kaua sa ikka last kümnete kilomeetrite kaugusele kooli vead. Külakoolide elus hoidmine peaks olema ka riigi kaitsevõime küsimus, millele me ju ometi nii agaralt lisarahastust otsime. Sama tähtis, kui tõsta kultusi otseselt riigikaitsele, on säilitada iga hinnaga elu kõigis Eestimaa nurkades, sest kui maa on elanikest tühi, siis kuidas ja mille nimel seda kaitsta. Iga maakooli sulgemine hoop Eesti iseseisvusele, sest tühjendab meie külasid ja röövib inimestelt usalduse oma riigi vastu. On amoraalne, et samad riigi- ja omavalitsustegelased, kes räägivad vajadusest koole sulgeda, sest eelarve ei kannata väheste õpilaste arvuga õppehoonete ülalpidamist, leiavad kohe vahendeid, kui jutt käib nende niigi üle mõistuse kasvanud palganumbrite veelgi hoogsamast nuumamisest.
Kust vahendeid võtta?
Kuulen juba hääli, kes ütlevad, et mida siin ikka kekutada, sest kui raha napib, siis nii ongi. Et mitte jääda paljusõnaliseks, tooksin mõned kokkuhoiukohad:
1. Külmutame poliitikute palganumbrid ja suuname selleks mõeldud raha regionaalarengusse.
2. Vaatame kriitiliselt üle ministeeriumide ja riigiasutuste sipelgapesad ja lõpetame neis toimuva ülesannete dubleerimise ning lõputuna näivate kooskõlastusringide kuluveskite keerlemise.
3. Väikesel Eestil on 3 riiklikku telejaama. Äkki piisaks ühest ning seegi võiks edasi toimetada juba olemasolevas telemajas, mitte pretendeerida tuttuuele megahoonele. Kui erakanalid tegelevad pidevalt kulude kokkuhoiuga, miks peab siis riigitelevisioon pidama pidu katku ajal?
4. Kadriorus pole peale Lennart Meri lahkumist nähtud presidenti, kes rahva südame põksuma paneks. Mõned kadriorglased on olnud kurjemad manitsejad, mõned, eriti viimasel ajal, pidanud muhedalt madalat profiiti, kuid kas sellele tuleb ikka kulutada kümneid miljoneid aastas. Võiksime anda presidendile märksa tagasihoidlikumad tööruumid, ilma isikliku koka, kolme autojuhi ja aednikuta, suunates kokkuhoitud vahendid maakollide elushoidmisele.
5. Viimasel ajal on läinud moodi abistamine. Kas me ei võiks selle asemel, et otsida abivajajaid kaugemalt, suunata oma inimliku headuse neile ääremaade elanikele, kes oma koolide elus hoidmiseks tuge vajavad? Näiteks võiks suur ja uhke Tallinn suunata jalgrattateede punaseks värvimiselt kokkuhoitud raha hoopis Rõuge valla koolivõrgu arengusse. See oleks tegu, mis aplausi vääriks!