Maailmamajandust tõukuvaid jõude ei saa tagasi pöörata

Vabandust, aga odava laenu elustiil ja kõik head asjad, mida saab osta, on jäädavalt otsas.

Keskendudes geopoliitikale, kaotame silmist iga majanduse sõltuvuse toimivast ülemaailmsest majandusest, mis koosneb madalate kuludega kaupadest, teenustest, materjalidest, laevandusest, transpordist, kapitalist, tööjõust ja finantsinstrumentidest, mis kõik liiguvad vabalt üle piiride ja üle maailma.

Venemaa, Hiina, USA ja tõepoolest iga majandus sõltuvad võrdselt juurdepääsust toimivale globaalsele majandusele, et hankida olulisi kaupu, teenuseid ja kapitali ning müüa ületoodangut.

Iroonia on siin selles, et “vaesed” külaelanikud, kellel on väga piiratud juurdepääs globaalsetele turgudele, saavad globaalse majanduse lagunemisega palju paremini hakkama kui “rikkad” linnaelanikud, kes sõltuvad täielikult vabalt voolavast globaalsest kaubandusest. (Külaelanikud on pettunud täpilisest kambriteenindusest; linnaelanikel on raske hankida ellujäämiseks piisavalt toitu ja kütust.)

Tundub, et vähesed mõistavad (või tunnistavad), et juba liikuvad jõud löövad maailmamajanduse üles ja tagurpidikäiku pole. Need jõud on:

1. Deglobaliseerumine

2. Definantseerimine

3. Reaalse maailma puudused, mida ei saa ületada rahalise trikiga.

4. Vähenev tulu sellest, mis varem töötas: rahalised stiimulid ja muud trikid.

5. Asümmeetriad, mida ei saa enam paberiga üle kanda.

Kõik need jõud on mitmetahulised ja keerulised. Igal neist on peatamatu põhjuse ja tagajärje hoog.  Viimase 30 aasta finantstrikk on tekitanud pettekujutluse, et reaalses maailmas pole puudusi või raskusi, mida ei saaks lahendada mõne uue rahalise stiimuli või trikiga. See on veenev pettekujutelm, sest me kõik tahame maagiat, mis paneb pärismaailma tegema seda, mis meile sobib.

Keskne pettekujutelm seisneb selles, et kuskilt pärit “raha” (krediit/valuuta) võib võluväel kuskilt mujalt välja võtta nii palju materjale ja head-paremat, kui me tahame.  See on lühidalt hüperglobaliseerumine ja hüperfinantseerimine: hüperfinantseerimine on krediidi, finantsvõimenduse ja pettuste ülemaailmne kaubaks muutmine, mis võimaldab laenude, finantsvõimenduse ja trikkide tohutut laienemist, mis on õhutanud spekulatiivse hullumeelsuse hämmastavat laienemist, mis on nüüdseks maailmamajanduse mootor.

Hüperglobaliseerumine on täitumine neoliberaalsele fantaasiale, et isereguleeruvate (ha-haa, mõtled kartelle ja monopole, õige?) turgude kaubaks muutmine alandaks jäädavalt kulusid ning suurendaks laenu, tarbimist ja heaolu. Selles globaalse kaubanduse hüperversioonis (mis on eksisteerinud tuhandeid aastaid) on krediidi ja kapitali massiline kaubaks muutmine, mis voolavad vabalt üle maailma, haarates (ja ära) kõige tulusamad võimalused, olenemata nende asukohast (luksuskuurort Timbukthrees, loota meiega, vähemalt seni, kuni leiame oma kaubaks muudetud võlainstrumente ostma, vähendab see iseenesest kulusid ning suurendab tootmist ja tarbimist igaveseks.

Tore, kuid finantstrikk satub lõpuks reaalsete piirangute ja asümmeetriaga, mida see lahendada ei suuda. Kui odavalt saadavad ressursid on ammendatud, maksab nende kaevandamine, töötlemine ja transportimine isegi tehnoloogia arenguga rohkem.

Teised piirangud on oma olemuselt majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed. Kohalikud elanikud mõistavad lõpuks, et nende ressursse rüüstavad kaugelt pärit ettevõtted, kes kasutavad tohutuid asümmeetriaid kapitalikuludes, tööjõukuludes, keskkonnastandardites ja valuutahinnangutes (kui nimetada vaid mõnda), et kohalikud elanikud maha võtta ja jätta neile hüper-dividendid, üleilmastumine ja hüperfinantseerimine, nagu saastunud tühermaad ja tasumatud võlad.

Riigid ärkavad lõpuks riskile, et nad muutuvad esmatähtsate asjade osas teistest sõltuvaks ja nii saab edasi-, sõbra- ja ümberpaigutamine riigikaitsepoliitikaks, rääkimata korrumpeerivatest neoliberaalsetest fantaasiatest, et kõik laulavad Kumbayat hüperglobaliseerumise ja hüperfinantseerimise lõkke ümber.

Miljardi ühiku valuuta loomine ei too automaatselt esile miljardit ühikut magevett, nisu või õli. Kui nende esmatähtsate varud olid kasutamata, võis nende kaevandamist rahastada massiline kapitali lisamine kusagilt mujalt, kuid kui lihtsalt saadavad varud on ammendunud, siis odav kapital odavaks maiuspalaks ei muutu.

Nende jõudude ümberpööramisel on naljakas tagajärg, mida me nimetame inflatsiooniks. Alustame sellest, et jätame kõrvale majanduslikud fantaasiad nagu “inflatsioon on alati rahaline nähtus”. Kui esmane naftaallikas juhtub puruks puhuma ja nafta tõuseb üleöö 50 dollarini barreli kohta, tõusevad kulud viisil, millel pole mingit pistmist rahapakkumise laienemise ega kahanemisega. “Inflatsioon” on lihtsalt see: tööjõu/valuuta ühik ostab vähem kaupu ja teenuseid või ostab madalama kvaliteediga kaupu ja teenuseid.

Kuidas iganes soovite, töö ja raha kaotavad ostujõu: iga tööjõu/valuuta ühik ostab vähem kui varem.

Inflatsioonil on palju allikaid, kuid keskendugem hüperglobaliseerumise ja hüperfinantseerimise pöördumisele.  Finantsiseerumise pöördumine suurendab kapitali hinda (intressimäärad, kasvava riski maandamise kulud) ja globaliseerumise pöördumine suurendab kaupade ja teenuste kulusid.

Ülemaailmne ammendumine ja nappus tõstavad ka kulusid.

Lihtsamalt öeldes on kõik need jõud põhjuse ja tagajärje tõttu väga inflatsioonilised.  Nende kõrgemate kulude ehk inflatsiooni jõudude ümberpööramiseks ei saa kuidagi välja võluda finantstrikkide kübaratrikki: iga tööjõu- ja valuutaüksus ostab vähem kui varem.

Ametivõimud on külluse ja madalate kulude kuldsed aastakümned koolitanud tegema rohkem seda, mis varem toimis, st üht- või teist liiki rahalisi stiimuleid. Lihtsalt ujutage maa üle krediidi ja valuutaga ning maagia parandab kõik, mis on katki või loksub.

Kuid nende kunstlike esemete tulu on vähenenud selleni, et trikid mitte lihtsalt ei ebaõnnestu, vaid muudavad probleeme aktiivselt veelgi hullemaks.  Tänu Fed Puti globaliseerumisele on moraalne risk nüüd iga ülemaailmse finantsotsuse kontekstis. Finantsstiimulid puhuvad õhku spekulatiivsed mullid, mis paratamatult hüppavad, tekitades hädalaineid, mida täiendavad finantsstiimuli lained ainult kiirendavad.

Arusaam, et spekulatiivsed mullid võivad valutult toita küllust ja õitsengut, on pankrotis ning selle ahvatleva pettekujutluse kokkuvarisemine kukutab kokku kogu hüperfinantseerimise globaalse struktuuri.

Mõnusas iroonias on stiimul mis tahes kujul nüüd inflatsiooniline. Tehes rohkem seda, mis varem töötas, kiirendab nüüd keskpankade ja valitsuste “probleemi”, mida üritavad lahendada: inflatsiooni. See reaalsus paneb panuse südamesse kõigis lootustes, et minevikus toiminute rohkem tegemine toimib võluväel, isegi kui see lisab õli suuremate kulude lõkkesse.

Lõpuks on olemas lai spekter destabiliseerivaid asümmeetriaid, mida ei saa enam trikkidega üle kanda.  Nende hulka kuuluvad (kuid mitte ainult) sügav asümmeetria riskipreemiates, likviidsus ja hinnangud, ressursireservid, poliitiline stabiilsus, viimase võimalusena ostjate sõltuvus globaalsetest turgudest ja nii edasi.

Lõpptulemus on see, et kui hüperglobaliseerumine ja hüperfinantseerimine kokku varisevad ja nappus peaks suurenema, on vähe riike, kes suudaksid ellu jääda. Nagu selgitatud raamatus Weaponizing Global Depression, on reaalsed ressursid ning finants-, poliitilised ja sotsiaalsed süsteemid, mis on läbipaistvad ja kohanemisvõimelised, vajalik alus sõltuvuselt enesega toimetulekule üleminekuks.

Vabandust, aga odava laenu elustiil ja kõik head asjad, mida saab osta, on jäädavalt otsas. Tagajärgede pidusööki serveeritakse ka siis, kui kellelgi pole isu selle järele, mis piirangute, asümmeetriate ja põhjuse-tagajärg-tagajärje tõttu kurgust alla surutakse.

Uus taskuhääling: segadus ees, kui astume uude „nappuse” ajastusse (53 min)

Sarnased

Leia Meid Youtubes!spot_img

Viimased

- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -