Arnaud Bertrand
Vaevalt olid hiljutised USA ja Hiina kõnelused Londonis lõppenud, kui Pentagon teatas läbivaatamisest, kas USA peaks jätkama AUKUS-i – julgeolekuliitu Austraalia ja Suurbritanniaga. Ajastus tekitab küsimusi. Kuigi ametlikult käsitlesid kõnelused kaubandust, mitte kaitset, on kokkusattumus tähelepanuväärne: kohe pärast diplomaatilisi vestlusi Hiinaga kaalub Washington avalikult Hiina vastu otseselt suunatud liidu lõpetamist.
AUKUS – algusest peale vastuoluline
Meeldetuletuseks, AUKUS sündis 2021. aastal, kui Austraalia tühistas ootamatult 66 miljardi dollari suuruse tehingu Prantsusmaaga tavapäraste allveelaevade ostmiseks ja valis hoopis USA tuumaallveelaevad. Nüüdseks on teada, et tollane Suurbritannia peaminister Boris Johnson avaldas 2021. aasta G7 tippkohtumisel USA presidendile Joe Bidenile survet sõlmida Austraaliaga salajane kaitseleping – isiklikust pahameelest Emmanuel Macroni vastu, keda ta kahtlustas suutmatuses peatada pagulaspaatide voogu üle La Manche’i väina „kättemaksuks Brexiti eest“.
Johnson uhkustab oma memuaarides, et surus tehingu läbi – poliitilise manöövri, millel olid geopoliitilised tagajärjed. See, mis algas Briti-Ameerika solvanguna Prantsusmaale, muutus kiiresti plahvatusohtlikuks kangiks Hiina vastu.
Suur lubadus – ja selle purunemine
Kuid nüüd näib, et lubatud USA allveelaevu ei tarnita kunagi. 2024. aasta lõpus tunnistas USA Kongress ise, et Ameerika laevaehitustööstus on nii nõrk, et see suudab vaevu rahuldada oma vajadusi – rääkimata Austraalia omadest. AUKUSi täitmiseks peaks USA kaitsetööstus tootma 2,33 allveelaeva aastas. Praegu suudab see toota vaevu 1,2. Seega tähendaks Austraaliasse eksportimine oma laevastiku nõrgestamist – see on USA sõjalise doktriini rikkumine.
USA seisab silmitsi dilemmaga: kas loobub AUKUSest – ja riskib seeläbi kaotada oma näo välispoliitikas – või jätkab sellega ja nõrgestab USA mereväge. Tegelik põhjus: Ameerika tööstuslik alistumine.
NATO ütleb tere: Suured lubadused, tühjad ajakirjad
See muster pole uus. NATO on sarnaselt Ukrainas end üle koormanud. NATO peasekretär Mark Rutte tunnistas hiljuti: Venemaa toodab kolme kuuga rohkem laskemoona kui kogu NATO aastaga. Pole siis ime, et Ukraina peab kasutama geriljataktikat – midagi, mida tavaliselt teevad ainult materiaalselt nõrgemad mässulised.
Ja nüüd? Washingtoni “plaan B”
Mida siis teha, kui lubadusi täita ei suudeta? Washington kasutab läbiproovitud ja tõestatud taktikat: ümbermärgistamist. Murtud lubadusest saab „Ameerika ennekõike“ – samal ajal kui liitlased kannavad kulud.
Hiljutine kongressi aruanne soovitab just seda:
- USA-l on kontroll kõigi allveelaevade üle, kuid need paiknevad Austraalias.
- Austraalia maksab – droonide, tiibrakettide, B-21 pommitajate ja muude pikamaasüsteemide eest.
- Seejärel viivad need läbi sõjalisi missioone „Austraalia ja USA heaks“.
Tulemus:
- Austraalial puudub igasugune kontroll oma riigis paiknevate allveelaevade üle.
- See investeerib miljardeid Ameerika ründevarustusse, mida ei kasutata Austraalia kaitsmiseks, vaid Ameerika huvide kaitsmiseks.
- See täidab USA jaoks sõjalisi ülesandeid – mis on sõjaliste liitude puhul äärmiselt ebatavaline.
Tegelikult saab Austraaliast USA sõjaväe maksev eelpost, millel puudub oma operatiivne kontroll.
Austraalia vastupanu: endised tipppoliitikud löövad häirekella
AUKUS oli juba niigi vastuoluline – aga nüüd laguneb fassaad.
Endised Austraalia valitsusametnikud on ebatavaliselt teravalt sõna võtnud:
- Malcolm Turnbull (peaminister 2015–2018): „Kuidas keegi võis arvata, et see on tark tegu, on minu jaoks arusaamatu.“
- Paul Keating (peaminister 1991–1996): nimetas AUKUS-i „ajaloo halvimaks lepinguks“ ja hoiatas, et see võib muuta Austraalia „51. USA osariigiks“.
- Gareth Evans (endine välisminister): rääkis „ühest kõigi aegade halvimast kaitse- ja välispoliitilisest otsusest“.
- Bob Carr (samuti endine riigisekretär): nimetas AUKUSt „lõhnavaks, metaaniga täidetud jamaks“.
Ja kõik see enne, kui teatati, et Austraalia ei saa tõenäoliselt kunagi ühtegi allveelaeva.
AUKUS – õppetund impeeriumist sõltuvusest
Olenemata sellest, kas AUKUS lõpetatakse või mitte, on kahju tehtud. Austraalia on investeerinud miljardeid, kuid nüüd mõistab ta, et Washington ei suuda oma lubadusi täita.
Nagu NATO puhulgi, on selge, et USA-le lootmine on strateegiliselt riskantne. „Liitlased” jäävad kulude ja sõltuvuse kanda – samas kui Washingtonis on sõnade ja tööstusliku reaalsuse vahel lõhe.
Järeldus:
USA hegemoonia lõpp ei tule pauguga, vaid purunenud lubaduste vingumisega.
AUKUS ei ole pelgalt välispoliitiline läbikukkumine – see sümboliseerib Ameerika võimuprojektsiooni langust. Ja kibedat arusaama, et need, kes Washingtonile toetuvad, maksavad lõpuks selle eest hinda.
