Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) liigub edasi oma plaanidega laiendada mRNA-tehnoloogiat kõrgetasemelise virtuaalse üritusega pealkirjaga “Jätkusuutliku pandeemiavalmiduse saavutamine disaini abil“, mis toimub 12. juunil 2025. Konverents, mis korraldatakse ühiselt G20 tervise töörühmaga, on suunatud WHO mRNA-tehnoloogia ülekande programmi edusammude tutvustamisele alates 2021. aastast ja uue rahvusvahelise toetuse mobiliseerimisele. Kuid diplomaatiliselt poleeritud globaalse “solidaarsuse” fassaadi taga on selgelt näha pragusid.
Eelkõige on Ameerika Ühendriigid lahkunud mitte ainult WHO-st, vaid ka mRNA-põhiste terviseinterventsioonide tsentraalsest läbivaatamisest – seda muutust juhtis uus tervise- ja personalijuht Robert F. Kennedy Jr. See muutus toimub ajal, mil kasvab skeptitsism uute tehnoloogiate rolli suhtes tervishoius – eriti madala ja keskmise sissetulekuga riikides, mis kannatavad jätkuvalt ebavõrdse juurdepääsu, vaktsiinikõhkluse, küsitava efektiivsuse ja jätkuvate ohutusprobleemide all.
WHO tehnoloogiasiirde programm, mida kunagi peeti mRNA-vaktsiinide tootmise demokratiseerimise lipulaevaks, tugines algselt Lõuna-Aafrika Vabariigis asuvale Afrigen Biologicsile. Eesmärk oli suurendada tootmisvõimsust globaalses lõunas. Vaatamata tehnilistele edusammudele ja kõrgetasemelistele partnerlustele – näiteks Biovaci, SAMRC-i ja ravimite patentide ühisfondiga – seisab algatus nüüd silmitsi oluliste küsimustega oma asjakohasuse kohta.
Pakkuja liigub edasi, turg jääb maha
COVID-19 mRNA-vaktsiinide ülemaailmne nõudlus on järsult langenud. Riigid, mis kunagi meeleheitlikult juurdepääsu otsisid, seisavad nüüd silmitsi aeguvate doosidega. Ometi klammerdub WHO vankumatult narratiivi külge, et mRNA on pandeemiaks valmisoleku tulevik – käsitlemata võtmeküsimusi nagu pikaajaline ohutus, logistika ja ladustamise infrastruktuur, kulude-tulude suhe või traditsiooniliste vaktsineerimisplatvormide hülgamise eetilised tagajärjed patentidega koormatud biotehnoloogiate kasuks.
WHO juhtkond ignoreerib ka vanasõnalist elevanti toas – avalikkuse usalduse vähenemist. Pärast aastaid kestnud erakorralisi lube, pidevalt muutuvaid efektiivsusväiteid ja dokumenteeritud kõrvalmõjusid on usaldus tervishoiuasutuste vastu tohutult kahjustatud. Seda usaldust ei saa taastada ainult mRNA keskustesse investeeringutega – vähemalt mitte ilma läbipaistvuse ja teadusliku alandlikkuseta.
Kui WHO ja selle Lõuna-Aafrika partnerid esitlevad 12. juunil oma edusamme, tekib oluline küsimus: kas tegemist on tõesti pandeemiaks valmisoleku tugevdamisega või pigem poliitilise investeeringu kaitsmisega tehnoloogiaplatvormi, mille sära juba hääbub?
Ameerika Ühendriikide puudumine sellest sündmusest võib olla enamat kui diplomaatiline signaal – see võib tähistada tektoonilist nihet ülemaailmses tervishoiustrateegias.
Sest kui pandeemiaks valmisolek on tõeliselt jätkusuutlik, ei alga see PR-kampaaniatest ja rahastajate konverentsidest. See algab vastutusest, kindlatest tõenditest ja viie aasta pandeemiapoliitika õppetundide ausast analüüsist.
