James Corbetti poolt
12. juuni 2025. aasta öösel algatas Iisrael Iraani vastu rünnakulaine.
Netanyahu nimetas operatsiooni “Operatsioon Tõusev Lõvi” ja kirjeldas seda kui “sihipärast sõjalist operatsiooni Iraani Iisraelile kujutava ohu tõrjumiseks” ning lubas operatsiooni jätkata “nii kaua kui see on vajalik selle ohu kõrvaldamiseks”.
Vahetult pärast rünnakuid teatati, et
- esimeses rünnakus tapeti tähtsaid Iraani kindraleid ja teadlasi;
- tabati mitmeid Iraani strateegilisi objekte, sealhulgas Natanzi, Iraani peamist uraani rikastamise tehast;
- ja Iraan lasi kättemaksuks Iisraeli vastu välja üle 100 drooni ja korraldas raketirünnakuid.
Miks see juhtub? Milline on praegune olukord? Ja mis edasi?
Uurime neid küsimusi. Siiski pidage meeles, et olukord muutub kiiresti ja avaldamise ajal täpne teave aegub peagi.
Taust
Iisraeli sõjaõhutav retoorika Iraani tuumaprogrammi kohta pole muidugi midagi uut. Kui olete jälginud minu selleteemalisi reportaaže aastate jooksul, siis teate kõike üha absurdsemaks muutuvate reklaamitrikkide ja luureandmeid purskavate karikatuuride seeriast, kus süüdimõistmata sõjakurjategija Benjamin Netanyahu hoiatab Iraani tuumaprogrammist tuleneva “otsene ohu” eest.
Kes näiteks suudaks unustada Bibi Netanyahu kõne ÜRO Peaassambleel 2012. aastal, kus ta vehkis oma punase joonega Wile E. Coyote’i karikatuuriga ja ennustas süngelt, et Iraan siseneb oma tuumarelvaprogrammi viimasesse faasi aasta jooksul?
Ja kes suudaks unustada Netanyahu 2018. aasta (sõna otseses mõttes) juhtumit, kus ta avalikustas „poole tonni“ luureandmeid, mis väidetavalt varastati Iraani tuumaarhiivist, sealhulgas 55 000 lehekülge dokumente ähvardava välimusega kahe rõngaga kiirköitjate seerias ja 183 CD-d, mis sisaldasid veel 55 000 faili? (Arvatavasti polnud lava piisavalt suur 90 000 disketi jaoks.)
Aga neile, kes usuvad, et Netanyahu on Iraani tuumaprogrammi tiksuva ajapommi plahvatust ennustanud vaid 15 aastat, siis see on kestnud veelgi kauem!
Iraani toonase välisministri Mohammad Javad Zarifi sõnul on Bibi esitanud Iraani kohta väiteid alates 1992. aastast. 1992. aastal peaksime Zarifi sõnul pommi valmistamise lõpetama umbes viie aasta pärast. 1996. aastal oli see veel viis aastat. Seega väitis ta avalikult – isegi Kongressi ees –, et Iraan on tuumarelva valmistamisele lähedal.
Aga ärge uskuge Zarifi. Siin on YNeti uudised: Netanyahu 1993: Iraanil on pomm 1999. aastaks.
Nagu selle veeru lugejad loomulikult teavad, on „Iraani tuumaohu” tajumist aastakümneid õhutanud kuulujutud, väärinfo, propaganda ja otsene pettus. Tegelikkuses:
- ÜRO tuumajärelevalveasutus on korduvalt kinnitanud, et Iraan pole kunagi tuumamaterjali sõjalistel eesmärkidel kõrvale suunanud.
- USA luureteenistused ise tunnistasid 2011. aastal, et Iraan ei püüdnud tuumapommi ehitada.
- Ja isegi Mossad jõudis 2012. aastal järeldusele, et Iraan „ei teosta relvade tootmiseks vajalikke tegevusi”.
Pärast seda, kui Trump 2018. aastal ühepoolselt USA ühisest laiaulatuslikust tegevuskavast (tuntud ka kui Iraani tuumalepe) välja viis, oli Iraan sunnitud alustama raske vee ja uraani varumist, mitte seetõttu, et ta aktiivselt tuumarelvaprogrammi ellu viis, vaid seetõttu, et tal oli seadusega keelatud midagi muud teha.
Tõepoolest, JCPOA-järgse Iraani “tuumaähvarduse” farsi käsitlevate punktide litaania võiks täita terve juhtkirja (ja ongi täitnud!). Kuid võib-olla eirab see teravmeelne keskendumine Iraani (seni) rahumeelsele tsiviilotstarbelisele tuumaprogrammile üldse asja tuuma: nimelt seda, et Lähis-Ida ainus tegelik tuumariik on Iisrael, kes varastas oma tuumarelvaprogrammi tehnoloogia USA-lt (Netanyahu abiga) ja kelle tuumaarsenali pole kunagi kontrollitud ega isegi ametlikult tunnustatud.
Viimastel kuudel on Iraani tuumapoliitika aga dramaatiliselt muutunud. Pärast aastakümneid kestnud kinnitust, et Iraan ei hakka kunagi tuumarelvi arendama, on Netanyahu korduvalt viidanud Iraani puhul „Liibüa mudelile“ – see tähendab, et riik peaks oma tuumaprogrammist loobuma vastutasuks (valede) abi- ja kaitsekinnituste eest –, mis on vaid kinnitanud, et tuumaheidutus on ainus pikaajaline garantii, et Iisrael ja NATO ei „armastuspommi“ Iraani vastu.
Need mured on oluliselt keerulisemaks teinud Teherani ja Washingtoni hiljutised läbirääkimised Iraaniga sõlmitud tuumaleppe taaselustamise võimaluse üle. Pinged nende läbirääkimiste ümber eskaleerusid eelmisel nädalal, kui ÜRO tuumajärelevalveasutus, Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA), otsustas Iraani noomida inspektsioonide mittetäitmise pärast, tekitades ohu kõigi ÜRO sanktsioonide taaskehtestamiseks riigi vastu.
Iraan vastas IAEA hukkamõistule teatega, et on ehitanud ja kavatseb käivitada kolmanda uraani rikastamise tehase. „Ma ei tea, kuidas me saame välismaailmaga koostööd teha, et peatada nende kurjad teod ja võimaldada selle riigi inimestel iseseisvalt elada,“ ütles Iraani president Masoud Pezeshkian. „Me jätkame oma teed; me jätkame rikastamist.“
Rünnakud
Kas Iraani teadaanne kavatsusest ehitada kolmas uraani rikastamise tehas mängis rolli operatsiooni Rising Lion ajastuses, tuleb veel kindlaks teha. Teada on aga see, et rünnak oli “Iisraeli luure aastatepikkuse salajase planeerimise, jälgimise ja infiltratsiooni tulemus”.
Täpsemalt ütles „kõrgem Iisraeli julgeolekuametnik” Fox Newsile:
Me rajasime Iraani droonibaasi ja kella nullil tõid Mossadi agendid nad peidupaigast välja. Me paigutasime arvukatele sõidukitele täppisjuhitavaid rakette ja peitsime täiendavaid rakette üle kogu riigi kividesse. Me aktiveerisime kogu selle rajatise täpses koostöös Iisraeli õhujõududega.
Esimene rünnakuvoor, mis koosnes „enam kui 200 sõjalennukist umbes 100 sihtmärgi vastu“, näib olevat tabanud mitut Iisraeli sihtmärki.
Esialgsete teadete kohaselt hukkus Teherani elamurajoonide rünnakutes 78 inimest ja 329 sai vigastada.
Vahetult pärast pealetungi algust kinnitas Iraani uudisteagentuur Tasnim, et rünnakutes hukkus Iraani revolutsioonikaardi ülem Hossein Salami. Iraani riigitelevisioon kinnitas ka Aatomienergiaorganisatsiooni endise juhi Fereydoun Abbasi, tuumateadlase ja Islami Azadi Ülikooli presidendi Mohammad Mehdi Taranchi ning käputäie teiste silmapaistvate Iraani tuumauurijate ja -teadlaste surma.
Rünnaku sihtmärgiks olnud tuumaobjektide kohta teatab Teaduse ja Rahvusvahelise Julgeoleku Instituut (ISIS), et “peale Natanzi rikastusrajatise ei paista esimesel päeval rünnatud ühtegi teist suuremat tuumaobjekti. Tegelikult pole tuumaobjekte üldiselt rünnatud.” Natanzi kohta teatab ISIS satelliidipiltide ja maapinnalt tehtud salvestiste põhjal, et “kompleksi elektrisüsteemile, sealhulgas peamisele välisele trafojaamale, peidetud trafojaamale ja kahele gaasiturbiini varugeneraatorile, mis foto tegemise ajal, umbes kell 11 kohaliku aja järgi, ikka veel suitsu eritasid”, märkimisväärset kahju.
Vastumeetmed
Vastuseks operatsioonile „Tõusev lõvi“ algatas Iraan mõnevõrra proosalisema nimega „Operatsioon raske karistus“.
Kuna on aasta 2025, siis Iraani ülemjuht ajatolla Ali Khamenei ei teinud kampaaniast ametlikku teadaannet mitte televisioonis edastatud pöördumises, vaid Elon Muski saates X avaldatud postituses: „See [sionistlik] režiim saab karmi karistuse. Jumala armust ei jäta Islamivabariigi relvajõudude võimas käsi neid karistamata.“
Siiani on see „karm karistus” koosnenud 100 drooni parvest (mille on alla tulistanud mitte ainult Iisraeli õhuvägi, vaid ka Jordaania sõjavägi) ja enam kui 150 ballistilise raketi salvost (mida USA aitab Iisraelil pealt kuulata).
The Economic Timesi andmetel teatas Iraani meedia, et rünnakute peamine sihtmärk oli Tel Avivi linn ning Iraan väidab, et tabas edukalt Iisraeli kaitseministeeriumi. Samuti teatas ET: “Iraani raketid ründasid Kiryas asuvat Iisraeli kaitseväe võtmetähtsusega juhtimispunkti, kus asus suurem osa Iisraeli sõjalisest ja poliitilisest juhtkonnast.”
Seni pole Iisraelis kinnitatud teateid kahjustuste kohta ega kinnitust väidetele, et Iisraeli õhutõrjesüsteem Iron Dome peatas 50 Iraani raketti.
Kuidas see lõpeb
Vahetu reaktsioon neile sündmustele pole just üllatav: Iraan on tühistanud oma osalemise sel nädalavahetusel kavandatud kuuendas tuumaläbirääkimiste voorus Ameerika Ühendriikidega.
Tegelik küsimus on muidugi see, mis edasi saab. Pole kahtlustki, et oleme tunnistajaks olulisele eskaleerumisele täiemahulise regionaalse sõja suunas, kuid see, kas need sündmused eskaleeruvad veelgi või kas praegused vahetused lõpevad kiiresti, sõltub suuresti piirkonnast väljaspool asuvate jõudude reageeringust.
Mitmed välisriikide valitsused, sealhulgas Jaapan, Iraak, Omaan, Saudi Araabia ja ehk kõige olulisemad Hiina ja Venemaa, on Iisraeli “ennetava” rünnaku hukka mõistnud kui agressiooniakti ja rahvusvahelise õiguse tõsist rikkumist.
Venemaa vastus on tulevase rahu väljavaadete seisukohast eriti oluline, sest Venemaa, Iraani strateegiline liitlane, on hoiatanud Ühendriike Iraani sissetungi eest vähemalt alates 2007. aastast. Siiani on Venemaa selgelt öelnud, et on valmis Iraani toetama, kuid pole sellele eesmärgile veel sõjalisi ressursse eraldanud.
„Iisraeli teod on õiguslikult, poliitiliselt, sõjaliselt või moraalselt õigustamatud,“ ütles Venemaa Föderatsiooninõukogu asepresident ja väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov. „Ainus, ehkki illusoorne, lootus täiemahulise sõja vältimiseks peitub selle operatsiooni ühehäälses hukkamõistmises rahvusvahelise üldsuse poolt.“
See lootus näib aga põhinevat eeldusel, et Ameerika Ühendriigid, kes on endiselt maailma sõjaline suurvõim, ühineb selle hukkamõistu kooriga.
Seni on Onu Sam end Iisraeli rünnakust distantseerinud. USA välisminister Marco Rubio nimetas rünnakut Iisraeli “ühepoolseks tegevuseks” ja rõhutas, et “meie ei ole asjasse segatud”.
Seda kiiret distantseerumist õõnestavad aga hiljutised teated, et Washington teadis rünnakutest ette ja et Iisrael oli saanud USA-lt edasiliikumiseks „selge rohelise tule“.
Axiose andmetel „ütlesid kaks Iisraeli ametnikku Axiosele, et Trump ja tema nõunikud vaid teesklesid avalikku vastuseisu Iisraeli rünnakule – ega väljendanud eraviisiliselt mingit vastuseisu“.
Seetõttu avaldas Iraani välisministeerium avalduse, milles süüdistas rünnakus USA-d:
Sionistliku režiimi agressiivseid aktsioone Iraani vastu ei oleks saanud läbi viia ilma Ameerika Ühendriikide koordineerimise ja heakskiiduta. Seega vastutab Ameerika Ühendriikide valitsus kui selle režiimi peamine toetaja ka sionistliku režiimi seikluse ohtlike mõjude ja tagajärgede eest.
Kas Iraan üksi suudab Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide ühendatud relvajõude halvata või isegi märkimisväärselt nõrgestada, on praegu kaheldav. Mitmete analüütikute sõnul on tugevalt liialdatud väljavaade, et Iraan blokeerib Hormuzi väina, lõigates sellega ära viiendiku ülemaailmsetest naftavarudest – mida on pikka aega peetud Iraani üheks kõige tõhusamaks viisiks oma võimu projitseerimiseks maailmaareenil.
Näiteks John Kemp saidilt JKempEnergy.com lükkab täielikult ümber Hormuzi väina blokaadi ohu:
Teoreetiliselt võiks Iraan ajutiselt häirida tankerite liiklust väinas, rünnates või ähvardades Pärsia lahe sissepääsu kitsastes vetes läbivaid laevu. Kõige tõenäolisem vastus oleks aga see, et Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased korraldaksid relvastatud konvoisüsteemi, kus tankereid eskortiksid USA ja liitlaste sõjalaevad. Kui konvoid on loodud, viiks rünnak Iraani otsese konfliktini Ameerika Ühendriikidega – konflikti, mida Iraani juhtkond on järjekindlalt püüdnud vältida.
Siiski võib kalkulatsioon selle kohta, kas Iraan tunneks julgust astuda otsesesse vastasseisu Ameerika Ühendriikidega, oluliselt muutuda, kui Venemaa (ja isegi Hiina) saadaksid piirkonda sõjavägesid. Kui Iraan usub, et Venemaa, Hiina ja teised riigid, kes suhtuvad nendesse agressioonidesse ja rahvusvahelise õiguse rikkumistesse murega, on valmis nende põhimõtete eest võitlema, on reaalne oht, et see võib eskaleeruda suuremaks sõjaks mitmel rindel. Kahjuks ei ole vaja palju kujutlusvõimet, et ette kujutada stsenaariumi, kus Hiina liigub Taiwani vastu ja Venemaa tungib otsustavalt Ukrainasse, samal ajal suheldes USA ja Iisraeli vägedega Lähis-Idas.
Jah, nagu Corbetti reporterid on 2007. aastast teadnud, on Iraanis algamas Kolmas maailmasõda. Loodetavasti rahunevad meeleolud maha, et 2025. aasta ei muutuks ülemaailmseks tulekahjuks.
Nagu tänase uurimise alguses märgiti, on tegemist areneva uudisega ning suur osa rünnakute ja kättemaksu kohta käivast teabest on peagi aegunud. Corbett Reporti liikmeid kutsutakse taas sisse logima ja kommentaaride osas loo arengute kohta värskendusi jagama.
