Autor Peter Hanseler, autor voicefromrussia.org kaudu.
USA osalemine Venemaa ja Iraani rünnakutes muudab nende konfliktide lahendamise läbirääkimiste teel ebatõenäoliseks. Trump, kes lubas oma rahvale rahu, toob kaasa sõja…
Ebausaldusväärne Trump
Päev enne Istanbuli läbirääkimiste teist vooru ründas Ukraina Venemaa strateegilise pommitajate laevastiku lennukeid droonidega, mis olid peidetud veoautodesse ja salakaubana Venemaale toodud. Me kirjutasime sellest artiklis „Operatsioon Ämblikuvõrk: Ukraina ja NATO rünnak Venemaale: uus Pearl Harbor? Täielik eskalatsioon? Kas fanaatikud on tagasi? Faktid ja analüüs“. Sõjaline kahju oli väike; järele jäi lääne propagandavõit – ei midagi enamat. 11. juunil nägi Financial Times palju vaeva, et tõestada, et need rünnakud viidi läbi tehisintellekti abil ilma lääne abita. Financial Times peaks ilmselt piirduma äriuudistega – puhta propagandaga ilma vähimategi tõenditeta. Nõrk katse hoida ameeriklasi sellest eemal, kelle abita see rünnak poleks võimalik olnud.
Sellele järgnes peagi Iisraeli ulatuslik rünnak Iraani vastu. Times of Israel kiitles, et USA oli koos iisraellastega läbi viinud mitmekihilise desinformatsioonikampaania, et panna iraanlasi uskuma, et rünnakut ei ole peatselt oodata. See teade on usaldusväärne, kuna Trump ei püüdnudki varjata USA osalust Iisraeli rünnakus Iraani vastu nädala lõpus.
See pole veel kõik, USA välisminister Marco Rubio eitas USA seotust, öeldes:
„Täna õhtul astus Iisrael Iraani vastu ühepoolseid meetmeid. Me ei ole seotud rünnakutega Iraani vastu ja meie peamine prioriteet on Ameerika vägede kaitsmine piirkonnas.“
See tõestab, et ameeriklastel oli selles surmavas mängus kindlasti oma käsi ja et Trumpi administratsioon ei suuda isegi oma meeskonna sees sidusalt koordineerida. See pole professionaalsuse märk.
Mõni tund tagasi Trumpilt 180-kraadine pööre:
On selge, et pole enam mingit lootust teada saada, mida USA president usub ja teeb. Milline rõõm on sellise inimesega läbi rääkida.
Ebaselged arengud Lähis-Idas
Masendava kindlusega võime kinnitada, et on täiesti võimalik, et USA algatatud sõdade seeria viimane peatükk Lähis-Idas on alanud. Palun lugege meie artiklit „Veresaunad muudavad maailma – 2. osa – 11. september“, kus kindral Clark andis 2007. aastal teavet USA tegelike kavatsuste ja plaanide kohta:
Sihtriigid olid: Iraak, Süüria, Liibanon, Somaalia, Sudaan – ja lõpuks Iraan.
Viie aasta asemel, mille jooksul USA püüdis neid riike „rahustada“, on nüüdseks möödunud peaaegu 25 aastat. Kuid tundub, et ameeriklased on täitnud Netanyahu soovi, kes oli ju tahtnud Iraani rünnata 25 aastat.
Netanyahu on rõõmus – eesmärk saavutatud!
Mõni nädal tagasi artiklis „Kõik on võimalik – kahjuks” liigitasin Iraani hõõguva tule mittekriitiliseks. Oma analüüsis eeldasin, et ameeriklased ei ole piisavalt naiivsed, et lasta end sellisesse katastroofilisse sõtta tõmmata, mis põhineb pettekujutelmal ja Netanyahu impeeriumifantaasiatel. Võib-olla olin see naiivne inimene mina ise.
Pole veel selge, mitmele eskalatsiooni tasemele olukord lähipäevil ületatakse. Pärast seda rünnakut peab Iraan aga sõjaliselt reageerima viisil, mis tekitab ameeriklastes ja iisraellastes eksistentsiaalseid hirme. Ameeriklastes oma kohaloleku pärast Lähis-Idas ja iisraellastes oma riigina olemasolu pärast. Näib, et iraanlased suudaksid põhimõtteliselt USA-le ja Iisraelile tohutut kahju tekitada, kuna neil – erinevalt Iisraelist ja USA-st – on hüperhelikiirusega raketid. Peagi näeme, kas nad otsustavad seda teha ja kas neil on see löögijõud ka tegelikult olemas.
“Ratsionaalne mõtlemine viib sind diplomaatia surivoodilt otse valele teele.”
Ohtu, et see konflikt võib muutuda kahe riigi vaheliseks surmavõitluseks, ei tohiks otsekoheselt eirata. Netanyahu on alati olnud psühhopaat ja sotsiopaat; Gaza genotsiid on selle tunnistuseks. Nüüd on see megalomaan aga ka tõsises poliitilises ja tervisekriisis. Seetõttu pole tal vähimatki probleemi kogu Lähis-Ida, oma kodumaa või isegi terve maailma põlema panemisega.
Ameeriklased on tuntud selle poolest, et nad hindavad end täielikult üle; lõputu kaotatud sõdade seeria alates 1945. aastast on selle tunnistuseks. Lisage sellele sionistide pahaendeline mõju Ameerika välispoliitikale. Ma hoidun ratsionaalsete argumentide kasutamisest tulevaste arengute ennustamiseks. Ratsionaalne mõtlemine viib teid diplomaatia surivoodist otse valele teele.
Kuidas Venemaa reageerib?
Venemaa usaldus USA vastu on Ukraina droonirünnaku tagajärjel juba rängalt kannatada saanud, kuid venelased jätkavad diplomaatilisi pingutusi ilma igasuguse surveta, kuna aeg mängib Venemaa kasuks. Mida kauem sõda Ukrainas kestab, seda vähem jääb Ukrainast alles.
Iraani ja Venemaa suhted on tihedad. Mõlemad riigid on BRICS-i ja SCO täisliikmed ning head suhted on kasulikud mõlemale riigile, ka tänu NSTC-le (Põhja-Lõuna transpordikoridor). Venemaa toetab selles konfliktis Iraani diplomaatiliselt, logistiliselt ja võimalik, et ka relvade tarnimise kaudu. Kui USA ja Iraani vahel peaks puhkema sõda, kahtlen, et venelased astuvad sõtta Iraani kõrval, sest see muudaks Kolmanda maailmasõja reaalsuseks.
Kuidas Hiina reageerib?
Hiina on tihedalt seotud ka Iraaniga, seda ka BRICS-i, SCO ja Iraani naftatarnete kaudu Hiinasse. Hiina sõltuvus Iraani naftast on märkimisväärne, kuid mitte ähvardav. Hiina impordib naftat peamiselt Venemaalt ja Saudi Araabiast. Ma välistan Hiina sõja Iraani kõrval samadel põhjustel, nagu ma Venemaaga sõdisin.
Hormuzi väin
Kui Iraan blokeerib Hormuzi väina, toob see kaasa ebastabiilsuse lääne finantsturgudel, mis võib olla ohtlik. Hormuzi väin on meie planeedi kõige olulisem nafta transporditee. 20% maailma toodangust voolab läbi selle väina. Nafta hind tõusis reedel 14% ja sulgus 7% kõrgemal. Kui Hormuzi väin blokeeritakse, on nafta hinnad võimalikud 150–200 USA dollarini. See oleks mürk niigi ebastabiilsetele finantsturgudele.
Diplomaatia surmavoodil
Kui Donald Trump oma teiseks ametiajaks ametisse astus, lubas ta oma rahvale ja kogu maailmale, et ta mitte ainult ei too rahu, vaid ka hoiab ära sõjad. Need polnud lihtsalt tühjad lubadused, vaid tõenäoliselt valed.
Kuigi Trumpi isikliku teadlikkuse üle Venemaa-vastasest droonirünnakust oli veel võimalik spekuleerida, langetas Ameerika president Iraani puhul maski. Moskvas ja Teheranis valitsenud nõrk lootus, et Donald Trump oli tegelikult huvitatud konflikti rahumeelsest lahendamisest, on purunenud. Kuigi Trump sooviks kokkuleppeid sõlmida, ei otsi ta diplomaatilist lahendust, vaid esitab teisele poolele vastuvõetamatuid tingimusi ja „veenab“ oma vestluspartnereid mitte diplomaatia, vaid toore jõuga.
Lisaks kasutab ta räpaseid trikke, et Iraanile ja Venemaale silmad ette tõmmata. Iraanile pannakse uskuma, et rünnakut ei ole kohe oodata ning Ukraina rünnak toimub päev enne Istanbuli läbirääkimisi – ameeriklaste täieliku teadlikkuse all ja tõenäoliselt nende koordineerituna.
Kahju, mida Iisraeli väed on Iraanile tekitanud, näib olevat märkimisväärne, kuna arvukalt Iraani relvajõudude kõrgemaid ohvitsere on tahtlikult tapetud. Ukraina poolt Venemaale tekitatud kahju ei ole sõjaliselt oluline. Kõige suurem kahju on aga tekitatud diplomaatiale.
Kohtunik Napolitanoga antud suurepärases intervjuus ütles John Mearsheimer valjusti välja, millega maailm peaks harjuma.
“Iga riik planeedil, kes usaldab Ameerika Ühendriike, on märkimisväärselt rumal.”
Henry Kissingerile omistatakse tabav ütlus: „Ameerika vaenlane olemine võib olla ohtlik, aga Ameerika sõber olemine on saatuslik.“
Lisaks sõjalistele konfliktidele õhutab Donald Trump ka teisi sõdu. Trumpi alustatud kaubandussõjal Hiina ja paljude teiste riikidega on vähe võimalusi peatselt lahendust leida. Trump teatas kolm päeva tagasi:
„Meie kokkulepe Hiinaga on sõlmitud, see sõltub president Xi ja minu lõplikust heakskiidust.“
Donald Trump
See on aga tüüpiline Donald Trumpi turunduslik ulgus. Kokkulepet pole veel saavutatud ja Hiina entusiasm näib olevat üsna tagasihoidlik. China Morning Post teatab, et hoolimata oma Ameerika kolleegi Donald Trumpi kutsest ei reisi Hiina president Xi Jinping septembris Ameerika Ühendriikidesse ÜRO Peaassambleele, mis oleks allikate sõnul olnud sellise visiidi jaoks esimene võimalus. On juuni ja Hiina leht eeldab, et see kohtumine toimub tõenäoliselt novembris. Nii tundub külm dušš Pekingist.
Võib-olla eksisin Iraani riskihindamisel, aga minu väited meie 7. mai artiklis „Mar-al-Lago ebaõnnestub – miski ei toimi ilma usaldusväärsuseta“ tunduvad olevat aktuaalsemad, kui paljud sooviksid. Väidan, et USA – ja kogu kollektiivse lääne – suurim probleem on finantsturgude ebastabiilsus. Kavandatud globaalse majanduskorra ümberkorraldamist saab saavutada ainult läbirääkimiste kaudu paljude partneritega. Ajad, mil USA sai ülejäänud maailmale dikteerida, mis peaks juhtuma, on möödas. USA võimupositsioon Bretton Woodsi läbirääkimiste ajal on kadunud ja Donald Trump on viimastel päevadel näidanud, et ta ei vääri head tahet.
Kokkuvõte
Trumpi administratsiooni käitumine viimastel päevadel kinnitab kõiki neid hääli, mis ei usaldanud hegemooni vaatamata Washingtoni teeseldud pöördepunktile.
Ma ei tea, mil määral on võimalik ära hoida aastaid kestvat verist sõda Iisraeli ja Iraani vahel. Iraanlased ei usalda enam ameeriklasi ja ameeriklased saavad ilmselt peagi aru, et nad lasid Netanyahul end sellesse sõtta tirida. Sõtta, mis võib mitte ainult põhjustada püsivat kahju Lähis-Idale ja lääne finantsturgudele, vaid millel on ka potentsiaal, millest ma isegi kirjutada ei taha.
Venelased jätkavad professionaalseid läbirääkimisi nii Ukraina kui ka USA-ga. Venemaa vaatenurgast säilitatakse vorm. Venelastel pole aga läbiräägitud rahu osas illusioone. Nad loovad lahinguväljal fakte ja aktsepteerivad Ukraina alistumisdeklaratsiooni sobival ajal.
Pikas perspektiivis on Ameerika aga selles Donald Trumpi korraldatud laimuteatris suurim kaotaja. Isegi suurimad optimistid ei usalda USA-d enam pikka aega. Realistid on seda juba ammu teadnud: ajalugu õpetab, et pole ühtegi riiki, mis oleks rikkunud rohkem lepinguid kui USA. Aastatel 1778–1871 sõlmisid Ameerika Ühendriigid Põhja-Ameerika mandril umbes 368 lepingut erinevate põlisrahvastega. Kuidas see põlisrahvaste jaoks lõppes?
Selles artiklis väljendatud seisukohad on autori arvamused ega kajasta tingimata ZeroHedge’i seisukohti.
