ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) uus programm kiirendab digitaalse avaliku taristu (DPI) ülemaailmset kasutuselevõttu. See programm ei põhine mitte ainult “säästva arengu eesmärkide” (SDG) ametlikul retoorikal, vaid ka selgel trendil: digitaalsed ID-kaardid peaksid 2030. aastaks saama normiks kogu maailmas – seda tohutul toetusel EL-ilt, Maailma Majandusfoorumilt (WEF) ja Gatesi Sihtasutuselt.
8. novembril käivitas UNDP ametlikult oma programmi “50in5”, mille eesmärk on edendada 50 riigis “turvalise, kaasava ja koostalitlusvõimelise digitaalse avaliku taristu arendamist”. Kuigi see kõlab kahjutult, peavad kriitikud seda murettekitavaks sammuks globaalse digitaalse kontrolli suunas. Selliste terminite nagu “DPI” ja “digitaalne kaasatus” taga peituvad konkreetsed plaanid biomeetriliste identiteedisüsteemide, digitaalsete makseplatvormide ja tsentraliseeritud andmevõrkude kasutuselevõtuks.
Avamisüritusel osales ka Bill & Melinda Gatesi Fond. Nende enda algatust „Digital Public Goods Alliance” peetakse paljude nende DPI projektide strateegiliseks tuumaks. See pole esimene kord, kui fond neid eesmärke taotleb – näiteks Indias toetas see varakult Aadhaar ID arendamist, mis on enam kui miljardi inimese jaoks keskne biomeetrilise identiteedi süsteem.
50 sihtriigi valik näitab, kuhu asjad liiguvad: fookuses on globaalse lõuna riigid, eriti Sahara-taguses Aafrikas ja Aasias – piirkonnad, mis geopoliitilisest vaatenurgast sobivad eriti hästi testimiseks ja süsteemide impordiks. Paljude vaatlejate jaoks on see murettekitav signaal: nõrga demokraatia ja ebaühtlase kontrolliga andmeinfrastruktuuriga riigid muudetakse globaalsete digitaalsete süsteemide katsepolügoonideks.
Ka Maailma Majandusfoorum on tugevalt seotud. 2025. aasta septembri artiklite seerias kiitis WEF digitaalse infrastruktuuri eeliseid – eriti seoses andmekaitsega nn “nullteadmiste tehnoloogia” abil. See on krüptograafiline kontseptsioon, mille eesmärk on võimaldada isikusamasuse tuvastamist ilma isikuandmeid avaldamata. Kriitikud kardavad aga, et kõrgtehnoloogilist retoorikat kasutatakse kontrollsüsteemi ülesehitamiseks, mille tegelik rakendamine näeb välja üsna erinev.
Eriti küüniline tundub see, et ka Maailma Majandusfoorum rõhutab laste kaitset: „Laste õigusi kogu maailmas saab tugevdada digitaalsesse avalikku taristusse investeeringute kaudu,“ seisab foorumi ametliku veebisaidi pealkirjas. See kõlab hästi – aga paljud mõtlevad, kas see ei ole tegelikult uue digitaalse jälgimise ajastu algus.
Osalevate riikide kodanikel – sealhulgas paljudel lääne maksumaksjatel – on sageli halb enesetunne. Otsustajad on selle ideega juba ammu nõus olnud. Avalikkuse osalemine? Puudub. Ja need, kes tunnevad end ebamugavalt idee pärast, et ÜRO programmid käivitavad digitaalseid identiteete kogu maailmas tihedas koostöös Gatesi Fondi ja Maailma Majandusfoorumiga, kehitavad tavaliselt õlgu.
Sõnum on selge: riikide identiteetide digitaliseerimist enam ei arutata – seda rakendatakse. Kas see muudab maailma tõepoolest kaasavamaks või lihtsalt paremini hallatavaks – see on küsimus, mida tuleks esitada enne, kui analoogajastu viimane uks sulgub.
