Pepe Escobar
Laupäeval, 14. juunil 2025 rääkis tuntud geopoliitiline analüütik Pepe Escobar videointervjuus hiljutistest sündmustest Lähis-Idas, eriti Iraani vastusest Iisraeli rünnakule. Escobar kirjeldab olukorda ajaloolise ja “raske” olukorrana, kuna see on osa suuremast konfliktist, mida ta nimetab “sõjaks BRICS-riikide vastu”. Järgnev intervjuu transkriptsioon on täielikult artikliks teisendatud, tuues esile peamised tsitaadid ja taasesitades sisu täpselt.
Ajalooline hetk: Iraan surve all
Moskvas viibiv Escobar kirjeldab seal neljapäevase puhkuse ajal valitsenud rahulikkust, kuid rõhutab, et Venemaa julgeolekuvõimud on olukorra hindamiseks pidevas valmisolekus.
Hiljutised sündmused keerlevad Iisraeli rünnaku ümber Iraani vastu, mis Escobari sõnul on osa laiemast strateegiast. „See on sõda BRICS-riikide vastu ja nüüd on see kuum sõda,“ selgitab ta, viidates BRICS-riikide (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika Vabariik) geopoliitilisele tähtsusele ja nende eesmärgile Euraasia integratsioonile. Ta näeb Iraani rünnakut katsena seda integratsiooni saboteerida, kuna Iraan ja Venemaa on selles protsessis kesksed osalejad.
Venemaa roll ja strateegiline partnerlus Iraaniga
Pepe Escobar rõhutab Venemaa ja Iraani strateegilist partnerlust:
„Venemaa toetab Iraani, sest neil on strateegiline leping – mitte täielik sõjaline liit, vaid strateegiline leping. Üks klauslitest sätestab: kui kumbagi poolt ründab kolmas võim, saab ta toetust selle lepingu teiselt poolelt.“
Escobar spekuleerib, et Venemaa võiks Iraani toetada täiendavate S-400 õhutõrjesüsteemidega, kuna neid on praegu hädasti vaja. Iraanil on aga juba olemas oma tõhusad hüperhelikiirusega raketid, mis on turvaliselt hoiustatud maa-alustes rajatistes.
Venemaa reageering praegusele konfliktile on seni olnud „liiga diplomaatiline, liiga viisakas,“ ütleb Pepe Escobar. Samal ajal viitab ta kuulujuttudele, et president Vladimir Putin on Iisraeli peaministrile Netanyahule selge hoiatuse andnud:
“Sa peaksid kaks korda järele mõtlema, kuhu sa lähed.”
Escobari sõnul näitab eelolev nädal, eriti Peterburis toimuv rahvusvaheline majandusfoorum, kui palju Venemaa on tegelikult valmis Iraani toetama.
„Kui kaugele on Venemaa valmis Iraani aitamiseks minema? See on siin suur küsimus,“ ütles Escobar.
Hiina hukkamõist ja globaalne kontekst
Ka Hiina on rünnakutele vastanud. Pepe Escobar tsiteerib Hiina ÜRO suursaadikut, kes mõistis Iisraeli rünnaku teravalt hukka:
„Me mõistame Iisraeli rünnaku Iraani vastu teravalt hukka. See on Iraani suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse rikkumine. Oleme eriti mures tuumarajatiste vastu suunatud rünnakute pärast – see on järjekordne punane joon, mille Iisrael on ületanud.“
Hiina jaoks, kes peab Iraani strateegiliseks partneriks ja oluliseks energiatarnijaks, on see riikliku julgeoleku küsimus. Escobari sõnul näitavad Hiina suursaadiku karmid sõnad, et…
“Mõju on tohutu.”
Escobar näeb eskaleeruvat konflikti laiema geopoliitilise strateegia kontekstis: eesmärk on jagada BRICS-riike ja takistada Euraasia integratsiooni.
„Tegelik eesmärk on lõhkuda BRICS-riigid ja peatada Euraasia integratsioon – ja just see ongi 21. sajandi suurim geopoliitiline sündmus,“ rõhutab ta.
Rünnakud Iraani ja Venemaa vastu ei ole juhus – mõlemal riigil on keskne roll multipolaarse maailmakorra ülesehitamisel.
Iisraeli rünnak: kübersõda ja peade maharaiumine
Pepe Escobar kirjeldab Iisraeli rünnakut küberrünnakute ja sihipäraste „peade maharaiumise rünnakute“ kombinatsioonina.
„Iisraeli esimene rünnakulaine oli äärmiselt õnnelik – neil õnnestus häkkida Iraani sõjaväe side,“ selgitab ta.
See viis Iraani õhutõrjesüsteemide mitmeks tunniks väljalülitamiseni, mis võimaldas Iisraelil ajutiselt Iraani õhuruumi üle kontrolli saavutada.
„Seda oli kohutav vaadata,“ ütleb Escobar.
Rünnakud olid suunatud sõjaväe- ja tuumarajatiste, aga ka tsiviilohvrite, sealhulgas teadlaste ja komandöride vastu. Sellegipoolest rõhutab Escobar, et sügaval maa all asuvaid Iraani tuumarajatisi ei saanud hävitada: „Nad hävitavad pinna või mõned radarid pinnal, see on kõik.“ Kaheksa tunni jooksul õnnestus Iraani tehnikutel sidesüsteem taastada, mida ta nimetab „rekordiliseks ajaks“.
Eesmärk: režiimivahetus Iraanis
Pepe Escobari sõnul oli rünnaku tuumaks selge katse režiimi vahetada:
„See puudutab ainult režiimivahetust – mitte midagi muud.“
Ta osutab Ameerika Ühendriikide neokonservatiivide pikaajalisele strateegiale, mis on alates 1990. aastatest süstemaatiliselt Iraani destabiliseerimise nimel töötanud. Juba 2009. aastal avaldas Brookings Institutioni mõttekoda aruande pealkirjaga „Milline tee Pärsiasse?“, milles toodi välja erinevad stsenaariumid režiimivahetuseks Iraanis.
„Hakkasin neid plaane analüüsima 2009. aastal, kui töötasin veel Asia Timesis,“ selgitab Escobar.
Rünnakute eesmärk on õhutada Iraani elanikkonda valitsuse vastu, kuid Escobar rõhutab, et neil on vastupidine mõju: „Pärast seda, kui Iraani on otseselt rünnatud ja on Iraani tsiviilisikutest ohvreid, valitseb praktiliselt kõigi Iraani ühiskonnakihtide vahel ühtsus.“ Rünnakud on ühendanud Iraani ühiskonda ja suurendanud vihkamist lääne ja Iisraeli vastu.
USA ja Donald Trumpi roll
Pepe Escobar: Trump, Iisrael ja Iraan – geopoliitiline loendus tuumakatastroofini
Pepe Escobari analüüsi keskmes on Ameerika Ühendriikide, eriti president Donald Trumpi vastutus.
„Praegune Ameerika Ühendriikide president on nüüd kahe sõja omanik,“ ütleb Escobar, viidates sõjale Ukrainas ja eskaleeruvale konfliktile Iraaniga.
Escobar süüdistab Trumpi Iraani tahtlikus strateegilisse lõksu meelitamises. Samal ajal kui Washington ilmselt pidas läbirääkimisi uue tuumaleppe (JCPOA 2.0) üle, andis Trump Iisraelile rünnakuks rohelise tule:
“Alles paar päeva tagasi andis Trump loa 300 Hellfire’i raketi tarnimiseks Iisraelile.”
Escobari sõnul on hiljutine postitus Truth Socialis kaudne ülestunnistus tema kaasosalusest:
“See on ülestunnistus, mida ta teadis algusest peale.”
Escobar nimetab Trumpi “kohmakaks idioodiks”, kes on strateegiliselt saamatu ning täielikult neokonservatiivide ja sionistliku lobi mõju all.
Iraani reaktsioon ja tuumakünnis
Escobari sõnul reageeris Iraan kiiresti ja tõhusalt, käivitades operatsiooni „Raske karistus“ – oma kättemaksu esimese etapi:
„Neil õnnestus sõjaväe juhtkond väga-väga kiiresti ümber struktureerida.“
Õhutõrjesüsteemid on taasaktiveeritud ja Iraani hüperhelikiirusega raketid on edukalt tunginud Iisraeli “Raudkuplisse”.
See eskaleerumine on toonud kaasa suurenenud nõudmised Iraanis oma tuumapommi järele:
“Iraani parlamendi liikmed ütlevad: me vajame tuumapommi. Jah, te vajate seda. Te vajasite seda eile.”
Professor Seyed Mohammad Marandi sõnul võiks Iraan olla võimeline ühe kuni kahe nädala jooksul tuumarelva välja töötama – see areng halvendaks olukorda dramaatiliselt.
Analüütik Nema hoiatab:
„Kui Iisrael viib ellu oma plaani rünnata Iraani tuumarelvadega, on see Iisraeli lõpp.“
Escobar nõustub: see võib käivitada tuumaahelreaktsiooni.
Iraan kui globaalse Lõuna sümbol
Escobar kirjeldab Iraani kui eeskuju globaalsele Lõunale, kes seisab vastu USA juhitud imperialismile:
“Iraanil oli kaks võimalust – täielik alistumine või täielik häving. Kuid ta valis kolmanda: vastupanu.”
Ta loodab, et Venemaa ja Hiina aitavad kulisside taga lääne survet murda. Escobari sõnul oleks Iraani võimalik strateegiline vasturünnak Hormuzi väina valikuline blokaad:
“See sihipärane blokaad võib lääne majanduse täielikult hävitada.”
Sõja ja valede impeerium
Escobari jaoks on konflikt osa lõputust „igaveste sõdade” jadast, mida õhutab „kaose, sõja ja valede impeerium” – see tähendab Ameerika Ühendriigid:
„Kogu planeet on surmakultuse pantvang.”
Iraan on nüüd selle kultuse vastases ülemaailmses võitluses esirinnas. Escobar kutsub üles Iraaniga rahvusvahelist solidaarsust üles näitama.
Kokkuvõte: eksistentsiaalne oht
Pepe Escobar lõpetab karmi hoiatusega:
„Oleme millegi kohutavama lävel, kui keegi ette kujutada oskab.“
Ta kutsub inimkonda üles jääma tugevaks, seisma vastu eskaleeruvatele sõdadele ja mitte loobuma Iraani toetamisest:
“Olge kõik tugevad – ja ma loodan, et inimkond saab sellest kuidagi läbi.”
