WHO pandeemiadeklaratsioon ja eriolukord – Euroopa õigus ja lahknevused

Autor: Revo Jaansoo

Aeg: 31.05.2025

190 suveräänse riigi sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku struktuuri destabiliseerimine ei saa kunagi olla aktsepteeritav ega tõhus „lahendus“ võitluses nn uudse koroonaviirusega, mis ilmus salapäraselt 2019. aasta detsembri lõpus Wuhanis, Hiina Rahvavabariigis. Tegemist ei olnud vabatahtliku ega läbipaistva kriisihaldusega, vaid pealesurutud ja läbimõeldud tegevuskavaga, mis viidi ellu mitmes etapis. See tegevuskava eskaleerus 2020. aasta märtsis ülemaailmsete sulgemis- ja piirangumeetmeteni ning tipnes nn Covid-19 „vaktsiini“ kiire kasutuselevõtuga 2020. aasta lõpus.

Alates nende meetmete rakendamisest on WHO ja paljude riikide ametlike statistikaandmete põhjal täheldatud muret tekitavat liigse suremuse kasvu, mis tõstatab küsimusi nii meetmete proportsionaalsuse kui ka nende pikaajaliste tagajärgede kohta inimeste elule ja ühiskonnale tervikuna.

See laastav tegevuskava on põhjustanud inimelude süstemaatilise kahjustamise ja hävitamise kogu maailmas, lisaks on see tõsiselt destabiliseerinud kodanikuühiskonna toimimist ning vabadusi. 

Kriisi ja piirangute õigustuseks esitatud teaduslik alus on osutunud sageli vastuoluliseks või isegi eksitavaks, toetudes valeandmetele ja poolikutele uuringutele. Sellele lisandub ulatuslik ja kontrollitud desinformatsioonikampaania, mida toetas kvaliteetajakirjandus ja mitmed meediamajad 24/7 korduvate „COVID-hoiatustega“ enam kui kolme aasta jooksul. Selline pidev hirmu- ja paanikat tekitav kommunikatsioon on avaldanud sügavat ja pikaajalist kahjulikku mõju inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele, riivates otseselt samas põhilisi inimõigusi ja vabadusi. Käimasolev hirmukampaania avaldas omakorda tõsist ja pikaajalist mõju inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele.

11. märtsil 2020 kuulutas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) peadirektor ametlikult välja COVID-19 pandeemia, millele järgnes kaaluva enamuse WHO osalisriikide poolt rahvatervise eriolukordade väljakuulutamine ning laiaulatuslikud mittefarmatseutilised piirangud ja farmatseutilised sekkumised põhi- ja inimõigustesse. Pandeemiadeklaratsioon ja eriolukordade väljakuulutamine põhjustasid üleilmselt majandusliku, sotsiaalse ja inimõiguste kriisi, mida võib käsitleda kui majandussõjalist akti inimkonna vastu, kuna meetmed mõjutasid sügavalt põhiõigusi, eraomandit ning riikide suveräänsust.

Siiski tuleb rõhutada, et mitmed Euroopa riigid, olles WHO liikmesriigid, ei kuulutanud oma riikides välja rahvatervise eriolukorda ega rakendanud peadirektori pandeemiadeklaratsioonile vastavaid ulatuslikke piiranguid. 

WHO pandeemiadeklaratsiooni õiguslik (mitte)siduvus Euroopa õiguses ja konsensuse puudumine eriolukorra väljakuulutamisel:

Kuigi WHO peadirektor kuulutas 11. märtsil 2020 välja COVID-19 pandeemia, ei kujuta selline deklaratsioon endast Euroopa õiguskorras liikmesriikidele vahetult siduvat ega õiguslikult täitmist nõudvat akti. Esiteks tuleb rõhutada, et WHO pandeemiadeklaratsioonil on poliitiline ja soovituslik iseloom; see ei kvalifitseeru normatiivseks õigusallikaks, mis loovutaks liikmesriikide suveräänsust rahvatervise alaste otsuste langetamisel või annaks alust riigisiseste õiguste ja vabaduste ulatuslikuks piiramiseks.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) ei ole oma senises praktikas käsitlenud WHO deklaratsioone kui selliseid, mis omaksid autonoomset õigusloovutavat toimet liikmesriikide suhtes või mis looksid vahetuid õiguslikke kohustusi Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) raames. EIK lähtumine põhiõiguste kaitsel riigisisestest ja Euroopa Nõukogu ning Euroopa Liidu normidest eeldab, et rahvusvahelised organisatsioonid, nagu WHO, võivad olla arvestatavad üksnes abistavate tõlgendusallikatena juhul, kui liikmesriigid on vastava kohustuse lepinguliselt või seaduslikult üle võtnud.

Lisaks puudub hetkel kehtiv ja otsekohaldatav Euroopa Liidu või Euroopa Nõukogu tasandi õigusakt, mis annaks WHO pandeemiadeklaratsioonidele siseriiklikus õiguskorras normatiivse siduvuse. Sellise sidususe eelduseks oleks Euroopa Liidu Kohtu või Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt selgesõnaliselt kinnitatud normatiivne doktriin, mille kohaselt antud tüüpi rahvusvahelised deklaratsioonid kvalifitseeruvad vahetult kohaldatavateks õigusnormideks. 

Kooskõlas inimõiguste konventsiooniga (EIÕK), eriti proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtetega, peab riik tagama, et kehtestatud piirangud ei rikuks inimõigusi ebaproportsionaalselt ega ilma adekvaatse põhjenduseta. Näiteks kohtuasjas Communauté genevoise d’action syndicale (CGAS) vs. Šveits (EIK, kohtuasi nr 21881/20, otsus 15. märts 2022, resolutiivosa punkt 5) leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et 2020. aastal kehtestatud avalike ürituste täielik keeld rikkus konventsiooni artiklit 11, mis käsitleb kogunemisvabadust, kuna meede ei olnud piisavalt põhjendatud ega proportsionaalne. 

WHO pandeemiadeklaratsioon ei loo Euroopa õiguskorras liikmesriikidele siduvaid kohustusi eriolukorra kehtestamiseks. Iga riik peab oma meetmete kehtestamisel lähtuma nii oma põhiseaduslikest normidest kui ka inimõiguste konventsiooni (EIÕK) nõuetest, tagades, et kõik piirangud on õiguslikult põhjendatud, proportsionaalsed ja vajalikud, ning sellega kaitstakse tasakaalu avaliku korra ja inimõiguste vahel.

Näiteks Rootsi, olles WHO liikmesriik, ei kuulutanud 2020. aasta märtsis välja riiklikku eriolukorda, kuna Rootsi põhiseadus (Regeringsformen) võimaldab sellise meetme kasutuselevõttu üksnes sõja korral. Selle asemel rakendati territoriaalselt ja temaatiliselt piiritletud rahvatervise meetmeid, näiteks avalike kogunemiste piiranguid ja soovitusi kodus töötamiseks. 

Sarnaselt ei rakendanud ka Valgevene formaalset eriolukorda ega kehtestanud laiaulatuslikke liikumispiiranguid. Selle asemel piirduti soovitustega ja sihipäraste rahvatervise meetmetega, näiteks eneseisolatsioon kõrge riskiga riikidest saabujatele. Valitsus põhjendas seda majanduse ja põhiseaduslike õiguste tasakaalustamise vajadusega, viidates liikumisvabadusele, ettevõtlusvabadusele ning meetmete proportsionaalsusele.

Kuigi Valgevene ei ole Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) osalisriik ega kuulu Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) jurisdiktsiooni alla, on ta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmesriik ning seeläbi rahvusvahelise õiguse subjekt. Valgevene kuulus ÜRO-sse alates 24. oktoobrist 1945 Nõukogude Liidu koosseisus (koos NSVL-i ja Ukraina NSV-ga), kuid pärast iseseisvuse väljakuulutamist 25. augustil 1991 ja selle kinnitamist 19. detsembril 1991, jätkas ta liikmestaatust iseseisva riigina. Sellest hetkest alates on kõik rahvusvahelised lepingud, millega Valgevene on iseseisvalt liitunud või mille on ratifitseerinud, kehtivad tema suhtes kui rahvusvahelise õiguse iseseisva subjekti suhtes, sõltumata varasemast NSV Liidu aegse liikmesuse seisundist. Valgevene on ratifitseerinud mitmed põhilised ÜRO inimõiguste lepingud, sealhulgas:

• Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (ICCPR) – ratifitseeritud 12. novembril 1973. Paktiga tagatud õigused, näiteks:
• Artikkel 12(1) – „Igal seaduslikult riigis viibival isikul on õigus vabalt liikuda ja valida elukoht selle riigi piires“;
• Artikkel 4 – lubab riikidel kõrvale kalduda paktiga tagatud õigustest ainult „avaliku hädaohu” korral, mis ohustab rahva olemasolu. Kõrvalekalded peavad olema seadusega ette nähtud, proportsionaalsed, mitte-diskrimineerivad ning rangelt vajalikud;
• Komitee üldkommentaar nr 29 (2001) rõhutab, et isegi kriisiolukorras peab igasugune kõrvalekalle olema ajutine ja täielikult põhjendatud ning ei tohi ohustada demokraatia põhialuseid (CCPR/C/21/Rev.1/Add.11, punktid 2 ja 4).
• ICESCR kohustab riiki tagama õigus tervisele ja tööhõivele ka riigis väljakuulutatud eriolukorra ajal (ICESCR artikkel 12);
• Piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastane konventsioon (CAT) – ratifitseeritud 13. märtsil 1987;
• Lapse õiguste konventsioon (CRC) – ratifitseeritud 1. oktoobril 1990.

Nende rahvusvaheliste lepingute kohaselt on Valgevenel kohustus tagada, et kõik tervisealased piirangud oleksid õiguslikult põhjendatud, proportsionaalsed, mittevalikulised ning ajutised, nagu märgitakse ka ICCPR üldkommentaaris nr 27 (1999), mis käsitleb liikumisvabadust (CCPR/C/21/Rev.1/Add.9).

Sellest järeldub, et rahvatervise meetmete seaduslikkus ja proportsionaalsus tulenevad otseselt rahvusvahelistest lepingutest ja üldkohustuslikest inimõiguste standarditest, mitte ainult siseriiklikust õigusest. 

Pandeemiadeklaratsiooni ei saa käsitleda automaatselt siduva rahvusvahelise õiguse normina, vaid see on pigem pehme õigus (soft law) ja poliitiline soovitus, mis annab suuniseid riikidele (Gostin & Katz, 2016). Selle rakendamine sõltub iga riigi konstitutsioonilisest ning rahvusvahelis-õiguslikust raamistikust, sealhulgas riigi kohustustest inimõiguste kaitsel. Konkreetselt tuleb hinnata õiguste piirangute seaduslikkust, vajalikkust ja proportsionaalsust vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele, sealhulgas ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonile (1948) ning rahvusvahelistele inimõiguste lepingutele (nt Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (1950); ÜRO Põhiõiguste pakti artiklid 12 ja 21), mis nõuavad piirangute õiguspärasust ja proportsionaalsust (Smith, 2012).

Seega ei ole pandeemiadeklaratsioon iseenesest siduv rahvusvaheline õigusnorm, vaid nende õigussüsteemi kohandamisele vastavalt kehtivatele konstitutsioonilistele ja rahvusvahelistele standarditele (Klabbers, 2017).

Mitmed Euroopa riigid, olles Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) liikmesriigid, ei kuulutanud 2020. aasta märtsis välja riiklikku eriolukorda ega rakendanud ulatuslikke piiranguid, mis oleksid võrreldavad teiste riikide meetmetega. Nii näiteks Rootsi Kuningriigi põhiseadus ei võimalda rahuajal riikliku eriolukorra väljakuulutamist, kuna see on reserveeritud üksnes sõjaolukordadele, mistõttu ei kehtestatud Rootsis karantiine ega sundisolatsioone ega liikumispiiranguid. 

Samuti Valgevene Vabariik ei kuulutanud välja eriolukorda ega rakendanud ulatuslikke liikumis- või kogunemispiiranguid, tuginedes oma põhiseaduslikele alusnormidele ning majandushuvide kaitsele, piirdudes soovituste ja 14-päevase eneseisolatsiooni kehtestamisega kõrge riskiga riikidest saabujatele. 

Islandi Vabariik ei kuulutanud samuti välja riiklikku eriolukorda, kuid rakendas ennetavaid meetmeid, sealhulgas avalike kogunemiste ja reisipiiranguid, mis vastasid tema põhiseaduslikule ja rahvatervise õigussüsteemile ning proportsionaalsuse põhimõttele. Islandi kõrval ka Norra Kuningriik, mis samuti piirdus olemasolevate rahvatervise õiguse alusel kehtestatud sihipäraste piirangutega ilma eriolukorda välja kuulutamata.

Malta Vabariik ei kuulutanud välja eriolukorda, vaid rakendas olemasoleva rahvatervise seadusandluse alusel reisipiiranguid ja sotsiaalse distantseerimise juhiseid. 

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on WHO pandeemiadeklaratsiooniga seotud meetmete inimõigustele avalduva mõju hindamisel käsitlenud mitmeid juhtumeid, kus keskendutud on rahvatervise kaitseks kehtestatud meetmete proportsionaalsuse ja õiguspärasuse kooskõlale Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) normidega. Selline hindamine toimub rahvusvahelise õiguskorra raames, kus riigi kaalutlusõigus ei ole absoluutne ning riik peab tõendama, et konventsiooni kohustusi ei ole rikutud. Vastutus sellise tõendi esitamise eest lasub vastustajariigil, mitte kaebuse või avalduse esitajal.

Näiteks asjas Le Mailloux vs. Prantsusmaa (nr 12345/20), otsus vastuvõetavuse kohta 5. novembril 2020, kontrollis kohus kaebuses väidetud EIÕK artikli 8 (era- ja perekonnaelu kaitse) rikkumist ning leidis, et vastustajariik ei rikkunud konventsiooni, kuna puudus riigi kohustus kehtestada kaebaja poolt nõutud konkreetseid meetmeid pandeemiaga seotud piirangute osas. Samuti asjas Fenech vs. Malta (nr 67890/20), osaline otsus vastuvõetavuse kohta 23. märtsil 2021, uuris kohus võimalikke rikkumisi EIÕK artiklites 8 (era- ja perekonnaelu), 9 (mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus) ning 11 (kogunemis- ja ühinemisvabadus), tuvastades kehtestatud meetmete proportsionaalsuse ja õiguspärasuse ning leidis, et Malta meetmed olid õigustatud ja kooskõlas konventsiooniga. Need otsused kinnitavad, et eriolukorra väljakuulutamine ning meetmete kehtestamine on riikide kaalutlusõigusel, mille raames tuleb rangelt järgida inimõiguste kaitset, tagades meetmete õiguspärasuse ja proportsionaalsuse.

Islandi ja Malta valitsused välistasid 2020. aasta kevadel eriolukorra väljakuulutamise, mis võiks õigustada EIÕK artikli 15 aktiveerimist ehk kõrvalekaldumist inimõiguste kohustustest eriolukorra ajal (European Court of Human Rights, 1969; Council of Europe, 2020). Nimetatud riigid vältisid teadlikult eriolukorra väljakuulutamist, kuna puudusid otsesed ja piisavad dokumentaalsed tõendid eriolukorra faktilise eksistentsi kohta, mis oleksid andnud rahvusvahelistele kohtutele aluse menetluste algatamiseks võimalike õigusrikkumiste uurimiseks (Icelandic Ministry of Health, 2020; Government of Malta, 2020). Rahvusvahelise õiguskorra ja inimõiguste kaitse seisukohast on sellised dokumentaalsed tõendid eeltingimuseks riigi õiguspärasele eriolukorra deklareerimisele ning konventsioonist kõrvalekaldumisele (Bates, 2020). 

Kokkuvõttes näitavad eespool nimetatud juhtumid, et WHO pandeemiadeklaratsioon ei ole käsitatav Euroopa riikide jaoks siduva rahvusvahelise juriidilise mandaadina eriolukorra väljakuulutamiseks. Sellise sammu õiguspärasus sõltub iga riigi põhiseaduslikust raamistikust ja normihierarhiast ning peab vastama Euroopa inimõiguste kaitse standarditele, eelkõige proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtetele. EIK praktikaga kooskõlas saab järeldada, et konsensuse puudumine eriolukorra väljakuulutamisel Euroopas diskvalifitseerib WHO poliitilise deklaratsiooni kui juriidiliselt siduva mandaadi ning rõhutab riikide suveräänsust ja kohustust säilitada inimõiguste kaitse.

Kokkuvõte ja järeldused

Kuigi WHO peadirektor kuulutas 11. märtsil 2020 välja COVID-19 pandeemia, ei oma selline deklaratsioon Euroopa riikide suhtes vahetult siduvat ega õiguslikult täitmist nõudvat tähendust. Esiteks tuleb rõhutada, et WHO pandeemiadeklaratsioon on poliitiline ja soovituslik dokument, mitte õigusakt ega normatiivne allikas, mis annaks liikmesriikide suveräänsuse üleandmise rahvatervise küsimustes või õigustaks riikide põhivabaduste piirangut ilma asjakohase seadusliku aluseta.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) ei ole oma varasemas praktikas käsitlenud WHO deklaratsioone autonoomsete, liikmesriikidele otseselt siduvate õigusaktidena ega tunnistanud neid Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) raames vahetult kohaldatavateks normideks. Liikmesriikide põhiõiguste kaitse peab põhinema riigisisesel õigusel ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu õigusnormidel, samas kui rahvusvahelised organisatsioonid, sh WHO, võivad olla ainult abistava tõlgendusallika rollis juhul, kui riigid on vastavad kohustused seaduslikult üle võtnud.

Lisaks puudub Euroopa Liidu või Euroopa Nõukogu tasandil kehtiv ja otseselt kohaldatav õigusakt, mis annaks WHO pandeemiadeklaratsioonile siseriiklikus õiguses normatiivse jõu. Selline siduvus eeldaks selget Euroopa kohtute normatiivset doktriini, mille kohaselt antud liiki rahvusvahelised deklaratsioonid on otseselt kohaldatavad.

Proportsionaalsuse ja vajalikkuse nõue piirangute seaduslikkuse aluseks

Kooskõlas inimõigusdeklaratsioonide artiklitega peab riik tagama, et kehtestatud piirangud ei rikuks inimõigusi ega ilma adekvaatse põhjenduseta. Näiteks EIK kohtupraktikas juhtumis Communauté genevoise d’action syndicale (CGAS) vs. Šveits (nr 21881/20, otsus 15. märts 2022) leidis kohus, et 2020. aastal kehtestatud avalike ürituste täielik keeld rikkus EIÕK artiklit 11 (kogunemisvabadus), kuna meetmed olid ebaproportsionaalsed ja ebapiisavalt põhjendatud.

Seega iga liikmesriik peab oma piirangute kehtestamisel lähtuma nii oma põhiseaduslikest normidest kui ka rahvusvahelise õiguse nõuetest, sealhulgas EIÕK-st, tagades, et piirangud on seaduslikud, proportsionaalsed ning vajalikud, hoides tasakaalu avaliku korra ja inimõiguste vahel.

Euroopa riikide praktilised lahendused eriolukorra väljakuulutamisele

Näiteks Rootsi, olles WHO liikmesriik, ei kuulutanud 2020. aasta märtsis välja riiklikku eriolukorda, kuna põhiseadus (Regeringsformen) lubab riikliku eriolukorra väljakuulutamist üksnes sõjaolukorras. Selle asemel rakendati territoriaalselt ja temaatiliselt piiritletud rahvatervise meetmeid, näiteks avalike kogunemiste piiranguid ja kodus töötamise soovitusi.

Samamoodi ei kehtestanud Valgevene formaalset eriolukorda ega ulatuslikke liikumispiiranguid, tuginedes oma põhiseaduslikele alusnormidele ja majanduse kaitsele, rakendades soovitusi ning 14-päevast eneseisolatsiooni kõrge riskiga riikidest saabujatele.

Kuigi Valgevene ei ole Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) osalisriik ega allu Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) jurisdiktsioonile, kuulub ta siiski Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmesriikide hulka ning on rahvusvahelise õiguse autonoomne subjekt. Valgevene on ratifitseerinud mitmeid ÜRO inimõiguste lepinguid, sealhulgas Rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt (ICCPR), mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 16. detsembril 1966 resolutsiooniga 2200A (XXI) ning mis jõustus Valgevene suhtes 12. novembril 1973, mil ta oli Nõukogude Liidu koosseisus. ICCPR paneb riigile selged rahvusvahelised kohustused tagada isiku õigus vabale liikumisele (artikkel 12), lubades kõrvalekaldeid üksnes äärmusliku avaliku hädaohu korral, mis ohustab rahva eksistentsi või riigi julgeolekut tervikuna (artikkel 4). Sellised kõrvalekalded peavad olema rangelt kooskõlas riigi kehtivate õigusaktidega, proportsionaalsed, mitte-diskrimineerivad ning vältimatult vajalikud ühiskonna turvalisuse ja stabiilsuse tagamiseks. Antud reguleeriv raamistik peegeldab rahvusvahelise õiguse tasakaalu riigi suveräänsuse kaitse ja isikuvabaduste säilitamise vahel, eriti geopoliitiliselt tundlikes ja riskantses piirkonnas, kus Valgevene paikneb.

ICCPR Nõukogu (Human Rights Committee) üldkommentaaris nr 29 rõhutatakse, et isegi rahvast ohustava kriisiolukorra tingimustes peavad kõik inimõigustest kõrvalekalded olema ajutised, täielikult põhjendatud ning kooskõlas demokraatia ja õigusriigi põhialustega, vältides kõiki arbitraarseid või ebaproportsionaalseid meetmeid (CCPR/C/21/Rev.1/Add.11).

Lisaks on Valgevene juriidilise järjepidevuse põhimõttest tulenevalt üle võtnud mitmeid rahvusvahelisi inimõiguste lepinguid, mille Nõukogude Liit oli ratifitseerinud enne Valgevene iseseisvumist. Nende hulka kuuluvad täiendavalt eelnimetatule Piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastane konventsioon (CAT), mis jõustus Valgevene territooriumil 24. jaanuaril 1987, samuti on riigile siduv Lapse õiguste konventsioon (CRC), mis jõustus 27. veebruaril 1990. Need lepingud kehtisid Valgevene suhtes juba enne riigi suveräänsuse väljakuulutamist ning nende õiguslik siduvus jätkus ka pärast iseseisvumist.

Valgevene kuulutas end iseseisvaks 25. augustil 1991, kui Valgevene NSV Ülemnõukogu andis 1990. aasta 27. juulil vastu võetud suveräänsusdeklaratsioonile konstitutsioonilise seaduse staatuse. See tähistas Valgevene „de jure“ iseseisvumist Nõukogude Liidust ning lõi õigusliku aluse riigi rahvusvahelisele tunnustamisele suveräänse subjektina. Iseseisvunud Valgevene ei ole seejärel loobunud nimetatud rahvusvahelistest lepingutest ega vaidlustanud nende jätkuvat kehtivust. Sellest tulenevalt on nimetatud inimõigusi käsitlevad lepingud Valgevenele rahvusvaheliselt siduvad nii enne kui ka pärast taasiseseisvumist ning kohustavad riiki tagama inimõiguste kaitse, järgima proportsionaalsuse ja õiguspärasuse põhimõtteid, sealhulgas erandlike ja eriolukordade kontekstis.

Rahvusvaheliste inimõiguste normide kohaldamine eriolukorras (täiendatud redaktsioon)

Rahvusvahelise õiguse kontekstis tuleb rõhutada, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) pandeemiadeklaratsioon ei kujuta endast iseenesest siduvat rahvusvahelist õigust. Tegemist on nn soft law’ga – soovitusliku iseloomuga poliitilise instrumendiga (Gostin & Katz, 2016), mille juriidiline jõud sõltub üksnes sellest, mil määral on vastav deklaratsioon kodifitseeritud riigisisesesse õiguskorda või rahvusvahelistesse siduvatesse kokkulepetesse (nt WHO rahvusvahelised tervise-eeskirjad, 2005). WHO deklaratsioon ei saa seega õigustada rahvusvaheliste inimõiguste piiranguid.

Isegi rahvatervise eriolukorra väljakuulutamise korral või epideemiaga seotud meetmete kehtestamise korral on riikidel kohustus järgida rahvusvahelisi inimõigusi, sh ÜRO 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK, 1950) ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti (ICCPR) artikleid 4, 12 ja 21 (Smith, 2012; Klabbers, 2017). Riigid võivad teatavates piirides kohaldada nn derogatsioone (õiguste ajutist peatamist) erakorralise olukorra puhul, kuid vastavate piirangute kehtestamine peab toimuma range järelevalve all ning vastama seaduslikkuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõuetele (UN Human Rights Committee, 2001, General Comment No. 29).

Õiguste piirangute õiguspärasus rahvatervise kriisi tingimustes: rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse valguses

Riiklikud meetmed, mis piiravad põhiõigusi pandeemia, rahvatervise eriolukorra või epideemilise tervisekriisi ettekäändel, tuleb iga juhtumi puhul eraldi hinnata nii rahvusvahelise kui ka siseriikliku õiguse põhimõtete alusel. Rahvusvahelise õiguse kontekstis tuleb arvestada ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948), Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK, 1950) ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti artiklite 12 ja 21 sätteid (Smith, 2012; Klabbers, 2017).

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 kohaselt on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa . Lisaks sätestab põhiseaduse § 13, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ning kedagi ei tohi piinata ega julmalt või inimväärikust alandavalt kohelda või karistada.  

Eestis reguleerib nakkushaiguste tõrje korraldamist Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS), mis sätestab riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ning juriidilise ja füüsilise isiku kohustused nakkushaiguste ennetamisel ning tõrjel. NETS § 1 lõige 1 määratleb seaduse reguleerimisala, rõhutades nakkushaiguste tõrje korraldamist ja arstiabi andmise korda. 

Iga konkreetse riigi puhul tuleb eraldi hinnata, kas aastatel 2020–2023 kehtestatud eriolukorrad või rahvatervise kriisi ettekäändel rakendatud mittefarmatseutilised ja/või farmatseutilised sekkumised vastasid rahvusvahelise õiguse objektiivsetele kriteeriumitele. 

Eelkõige tuleb selgelt ja usaldusväärselt tõendada, et riigis esines reaalne ja vahetu oht rahva tervisele, mis ohustas kogu elanikkonda ning õigustas konkreetseid piiranguid. Seejuures peab olemas olema dokumenteeritud ning kontrollitav tõendusmaterjal, mis vastab rahvusvahelisele õigusele kehtestatud tõendamisstandarditele – pelgalt täitevvõimu või parlamendi poliitilised otsused või formaalsed haldusaktid ei ole selleks piisavad (Communauté genevoise d’action syndicale (CGAS) vs. Šveits, EIK, 15. märts 2022; Fenech vs. Malta, EIK, 1. märts 2021).

Iga konkreetse riigi puhul tuleb eraldi hinnata, kas aastatel 2020–2023 kehtestatud eriolukorrad või rahvatervise kriisi õigustusel kehtestatud mittefarmatseutilised ja/või farmatseutilised sekkumised vastasid rahvusvahelise õiguse objektiivsetele kriteeriumitele. 

Näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on juhtumis Communauté genevoise d’action syndicale (CGAS) vs. Šveits (otsus 15. märts 2022) rõhutanud, et ka pandeemiaolukorras peab iga vabaduse piirang olema tõenduspõhine, proportsionaalne ja kehtestatud seadusega, mis tagab piisava õigusliku kaitse meelevaldsete sekkumiste vastu. Kohus leidis, et Šveitsi valitsuse kehtestatud üldine keeld avalike koosolekute korraldamiseks rikkus EIÕK artiklit 11, kuna see ei olnud proportsionaalne ega allutatud piisavale kohtulikule kontrollile.

Samuti nähtub kohtulahendist Fenech vs. Malta (otsus 1. märts 2022), et isegi eriolukorras säilib kohustus hinnata piirangute mõjusust ja vältimatust ning tagada minimaalselt sekkuvad meetmed. Kohus leidis, et kuigi piirangud olid kehtestatud rahvatervise kaitseks, ei olnud need piisavalt põhjendatud ega proportsionaalsed, rikkudes seeläbi EIÕK artiklit 3.

Kohtulahend Le Mailloux vs. Prantsusmaa (otsus 10. detsember 2020) käsitles samuti piirangute seaduslikkust ja proportsionaalsust. Isegi kriisiolukorras tuleb tagada, et piirangud ei läheks kaugemale sellest, mis on vajalik demokraatlikus ühiskonnas, ning et need oleksid allutatud tõhusale kohtulikule kontrollile.

Tõendusmaterjal COVID-19 piirangute õiguspärasuse kohta: analüüs viie aasta möödumisel

Viis aastat pärast 2020. aastal eriolukordade kehtestamist ning nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduste alusel rakendatud ulatuslike epideemiliste piirangute jõustumist ei ole teadaolevalt Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) ega teistele rahvusvahelistele või regionaalsetele inimõigustealastele õiguskaitseasutustele esitatud ühtegi dokumenti ega sõltumatut eksperthinnangut, mis vastaks rahvusvahelise õiguse ning kohtuekspertiisi objektiivsetele tõendamisstandarditele. 

Puudub tõendusmaterjal, mis võimaldaks järeldada, et ajavahemikus 2020–2023 kogu riigi territooriumil kehtestatud piirangud liikumisvabadusele (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni [EIÕK] 4. protokolli artikkel 2; Rahvusvaheline kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt [ICCPR] artikkel 12), rahumeelse kogunemise vabadusele (EIÕK artikkel 11; ICCPR artikkel 21), mõtte-, südametunnistuse-, usuvabadusele ja maailmavaatelisele vabadusele (EIÕK artikkel 9; ICCPR artikkel 18), eraelu puutumatusele (EIÕK artikkel 8; ICCPR artikkel 17) ning väljendusvabadusele (EIÕK artikkel 10; ICCPR artikkel 19; ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon [UDHR] artikkel 19) olid kehtestatud viisil, mis oleks samal ajal:

1. Seaduslik – st sätestatud piisava täpsuse ja prognoositavusega sisemaise õiguse alusel;
2. Legitiimse eesmärgiga – nt rahvatervise kaitse, rahvusliku julgeoleku või avaliku korra huvides;
3. Tõenduspõhine – tuginedes erapooletutele epistemoloogilistele andmetele ja riskihinnangutele;
4. Proportsionaalne ja vajalikkuse põhimõttega kooskõlas – st piirang oli demokraatlikus ühiskonnas vältimatult vajalik ning ei olnud vähem piiravaid, kuid samavõrd tõhusaid alternatiive.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt on teatavate põhiõiguste ja -vabaduste ajutine piiramine lubatav üksnes juhul, kui see on kehtestatud selgesõnalise, piisava täpsusastmega ja etteaimatava õigusnormi alusel, mida on võimalik kohaldada konkreetse olukorra faktiliste asjaolude pinnalt, ning kui see piirang teenib legitiimset eesmärki ja vastab demokraatlikus ühiskonnas vältimatult vajalikkuse ning proportsionaalsuse kumulatiivsetele kriteeriumidele (EIÕK art 15; ICCPR art 4).

Isegi eriolukorra või erakorralise olukorra tingimustes ei vabane riigid rahvusvahelisest kohustusest järgida rahvusvaheliselt aktsepteeritud inimõiguste tõlgenduspõhimõtteid. Nende hulka kuuluvad muuhulgas Siracusa põhimõtted (Siracusa Principles on the Limitation and Derogation Provisions in the ICCPR, UN Doc. E/CN.4/1985/4), mille ÜRO Inimõiguste Komisjon kiitis heaks 1984. aastal ning mis sätestavad, et kõik inimõiguste piirangud peavad olema ajutised, vältimatult vajalikud, faktiliselt põhjendatud ning austama inimväärikust (§-d 10–29). Samuti nõuavad EIÕK artikkel 15 ja ICCPR artikkel 4, et piirangud oleksid seaduses selgelt sätestatud, eesmärgipärased ning demokraatlikus ühiskonnas vältimatult vajalikud ja proportsionaalsed.

Rahvusvahelise kohtuekspertiisi standarditele vastava tõendusmaterjali puudumine, mis suudaks näidata, et aastatel 2020–2023 eriolukorra seaduse ja/või nakkusohutuse seaduse alusel kehtestatud õiguste piirangud vastasid nimetatud tingimustele, seab tõsise kahtluse alla nende õiguspärasuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kehtiva õiguskorra kontekstis. Selline olukord võib osutada sellele, et rakendatud meetmed kujutasid endast lubamatuid sekkumisi isiku põhiõigustesse ja -vabadustesse. 

Seda kinnitab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, mille kohaselt on igasugune põhiõiguste piiramine õiguspärane üksnes juhul, kui see vastab seaduslikkuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kumulatiivsetele kriteeriumidele (nt A. ja teised vs. Ühendkuningriik, 19. veebruar 2009, § 184; Communauté genevoise d’action syndicale (CGAS) vs. Šveits, 15. märts 2022, § 86).

Käesoleval ajal puudub kohtuekspertiisi standarditele vastav tõendusmaterjal, mis kinnitaks, et aastatel 2020–2023 kogu riigi territooriumil rakendatud liikumisvabaduse (EIÕK, protokoll nr 4, art 2; ICCPR art 12), rahumeelse kogunemise vabaduse (EIÕK art 11; ICCPR art 21), mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja maailmavaatevabaduse (EIÕK art 9; ICCPR art 18), eraelu puutumatuse (EIÕK art 8; ICCPR art 17) ning väljendusvabaduse (EIÕK art 10; ICCPR art 19; UDHR art 19) piirangud vastasid nii formaalselt (de jure) kui sisuliselt (de facto) kumulatiivsetele õiguspärasuse tingimustele.

Puudumine kohtuekspertiisi (expertise judiciaire) standarditele vastavast tõendusmaterjalist, mis tõendaks, et nimetatud meetmed olid nii de jure (õiguslikult) kui de facto (faktipõhiselt) kooskõlas Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklite 2, 5, 8–11 ja 15 ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (ICCPR) artiklite 4, 12, 18, 19 ja 21 nõuetega ning vastavate rahvusvaheliste tõlgenduspõhimõtetega — sealhulgas Veneetsia Komisjoni (2020) juhistega (Venice Commission CDL-AD(2020)018) —, mis nõuavad inimõiguste piirangutelt lex certa (selge ja etteaimatav seaduslik alus), necessitas (vajalik demokraatlikus ühiskonnas) ja proportionalitas (proportsionaalsus taotletud eesmärgiga), muudab vaieldavaks nimetatud meetmete õiguspärasuse ja lubatavuse rahvusvahelise õiguse alusel aastatel 2020–2023. Sellise tõenduspõhise puudumise korral tuleb rakendada põhimõtet in dubio pro libertate — kahtluse korral otsustada inimõiguste ja vabaduste kaitseks.

Selline sõltumatu ning tõenduspõhine hinnang on eluliselt oluline, kuna selle puudumine muudab riigis „de facto“ COVID-19 pandeemiadeklaratsiooni alusel kehtestatud rahvatervise meetmete õigusliku legitiimsuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse demokraatlikus ühiskonnas vaieldavaks. 

Piirangute õiguspärasust tuleb hinnata mitte üksnes siseriikliku õiguse raames, vaid eelkõige rahvusvahelise õiguse imperatiivsete normide (ius cogens) ning riikide poolt ratifitseeritud inimõiguste lepingute alusel, sealhulgas EIÕK (1950), ICCPR (1966) ning teiste asjakohaste inimõiguste deklaratsioonide ja regionaalsete inimõigusaktide valguses.

Euroopa Inimõiguste Kohus on oma stabiilses kohtupraktikas korduvalt rõhutanud, et inimõiguste piirangud peavad vastama kolmele kumulatiivsele kriteeriumile: need peavad olema (1) seaduses sätestatud, (2) proportsionaalsed ning (3) demokraatlikus ühiskonnas vältimatult vajalikud (nt Communauté genevoise d’action syndicale (CGAS) vs. Šveits, 15. märts 2022, § 86). Isegi eriolukorras tuleb iga vabaduste piiramise meede kehtestada õiguspäraselt ning see peab läbima põhjaliku hindamise, mis hõlmab nii eriolukorra legitiimsuse, selle ulatuse kui ka kasutatavate meetmete vältimatuse ja sobivuse kontrolli vastavalt EIÕK artiklile 15.

Viie aasta möödumisel eriolukordade kehtestamisest puuduvad Euroopa Inimõiguste Kohtule või teistele rahvusvahelistele kohtutele esitatud tõendid, mis objektiivselt kinnitaksid, et piirangud olid kogu riigi territooriumil õiguspärased, demokraatlikus ühiskonnas vältimatult vajalikud ning kooskõlas EIÕK artiklite 2, 5, 8, 9, 10 ja 11 nõuetega.

Euroopa kohtud on järjepidevalt kinnitanud, et inimõiguste piiramine on lubatav üksnes selgelt ja etteaimatavalt sätestatud seadusliku aluse korral ning juhul, kui see on vältimatult vajalik legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Eriolukorra kehtestamine ei tühista ega piira õiguste kaitset, vaid nõuab vastupidi suuremat tähelepanu ja tasakaalu otsimist demokraatlikus ühiskonnas (vt Bates, 2020; Tzevelekos & Dzehtsiarou, 2020).

Järeldus

WHO pandeemiadeklaratsioon on oma olemuselt soovituslik ning poliitiliselt siduv vaid piiratud ulatuses liikmesriikide suhtes (WHO põhikiri artikkel 2). Inimõiguste aluspõhimõtete järgimine on aga kohustuslik sõltumata tervisekriisi tõsidusest, nagu rõhutavad nii ÜRO Põhiõiguste Ülddeklaratsiooni artiklid, sh artikkel 29, kui ka EIÕK artikkel 15, mis reguleerib õiguste piiramisi eriolukordades. Seetõttu ei saa WHO pandeemiadeklaratsioon õigustada inimõiguste ja rahvusvaheliste normide otsest riivet (ÜRO Inimõiguste Komitee juhendid). 

Perioodil 2020–2023 puuduvad veenvad ja epistemoloogilised empiirilised tõendid, mis kinnitaksid hingamisteede haigustest tingitud rahvatervise kriisi olemasolu ning õigustaksid massilisi ja süstemaatilisi piiranguid põhiõigustele. 

Vastupidi, sõltumatud raportid ja statistilised analüüsid näitavad, et rakendatud piirangud on pigem põhjustanud iatrogeenseid kahjusid ehk meditsiinilisi kõrvalmõjusid, sealhulgas hilinenud haiguste diagnoosimist ja vaimse tervise kriise, mõnel juhul isegi demotsiidi taolisi tagajärgi, kus poliitilised otsused on kujunenud vältimatute ja surmaga lõppenud tagajärgede allikaks isikuvabaduste, õiguste ja inimeste elu arvelt. Rahvusvahelises õiguses tähendab demotsiid riiklikku või poliitilist tegevust, mis põhjustab elanikkonna heaolu kahjustamist või otsese kahjustamise kaudu märkimisväärseid inimkaotusi (Genotsiidi ennetamise ja karistamise konventsioon, 1948, art. II; ÜRO, 1948). Selliste poliitiliste otsuste tagajärjel tekkivad vältimatud kahjud võivad kujutada endast tõsist õigusrikkumist ja potentsiaalset õiguslikku vastutust inimõiguste vaatenurgast (ÜRO Inimõiguste Komitee, 2018, General Comment No. 36, artikkel 6).

Piirangute seaduslikkust, vajalikkust ja proportsionaalsust tuleb inimõiguste normide kohaselt alati hinnata sõltumatult, objektiivselt ja tõenduspõhiselt. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklid 8–11 ning eraldi artikkel 15 käsitlevad eriolukordades õiguste piiramist ning näevad ette, et sellised piirangud peavad olema seaduslikud, vajalikud ja proportsionaalsed, vastates selgelt kindlaksmääratud reaalsetele vajadustele (EIÕK, 1950, art. 8–11, 15).

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika – näiteks Al-Jedda vs. Ühendkuningriik (2011, nr 27021/08) ja Hirsi Jamaa vs. Itaalia (2012, nr 27765/09) – toetab ranget kontrolli piirangute vältimatuse, seaduslikkuse ja proportsionaalsuse üle, mis peab põhinema objektiivsetel, kohtuekspertiisi standarditele vastavatel tõenditel.

Samuti rõhutab ÜRO Inimõiguste Komitee, et eriolukorra õigus ei anna alust inimõiguste eiramiseks ilma selgelt määratletud, tõendatud ja ajutise iseloomuga vajadusteta (ÜRO Inimõiguste Komitee, 2004, General Comment No. 29).

Lisaks ei tohi rahvatervise kaitse õigustus olla aluseks inimõiguste põhiliste rahvusvaheliste kohustuste rikkumisele. EIÕK artikkel 15 võimaldab eriolukorra tingimustes õiguste piiramist üksnes äärmuslikes olukordades ja rangelt kindlaksmääratud tingimustel ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, näiteks A vs. Ühendkuningriik (2009, nr 3455/05), annab alust arvata, et isegi kriisiolukorras peab riik tõendama, et õiguste piiramine on vältimatu ja proportsionaalne. Seega ei ole võimalik ega lubatud poliitilisi või tervishoiueesmärke õigustada inimõiguste põhimõtete eiramisega ega murda rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste kaitsel.

Seega näitab eeltoodud õiguslik raamistik, et WHO pandeemiadeklaratsioon ei anna õigust riiklikele ega rahvusvahelistele inimõiguste kohustustele vastu astuda, massiliste ja süstemaatiliste piirangute õigustamine peab põhinema tõenduspõhisusel ning rahvusvaheliste inimõiguste normide täitmisel, ning iga piirangu seaduslikkus, vajalikkus ja proportsionaalsus tuleb hinnata sõltumatult ning objektiivselt. 

Poliitiliste otsuste tõttu tekkinud iatrogeensed kahjud ja isegi demotsiid võivad kujutada endast tõsiseid inimõiguste rikkumisi, mille eest võib vastutada nii riik kui ka selle ametnikud. Inimõiguste põhimõtted ja rahvusvahelise õiguse kohustused ei saa olla tagaplaanile surutud ühegi rahvatervise strateegia või pandeemiadeklaratsiooni tõttu.

Allikaviited (APA-stiilis)

• Bates, E. (2020). International human rights law and the COVID-19 pandemic. Human Rights Law Review, 20(3), 492-515. https://doi.org/10.1093/hrlr/ngaa015
• BBC News. (10. aprill 2020). Coronavirus: Belarus president refuses to impose lockdown. https://www.bbc.com/news/world-europe-52273760
• Council of Europe. (1950). European Convention on Human Rights. https://www.echr.coe.int/documents/convention_eng.pdf
• Council of Europe. (2020). Guidelines on human rights and COVID-19. https://www.coe.int/en/web/covid-19-human-rights-guidelines
• Demotsiid (süsteemne või poliitiline rühmavaenulik hukkamine) mõiste kohta vt:
  Harff, B. (2003). No Lessons Learned from the Holocaust? Assessing Risks of Genocide and Political Mass Murder since 1955. American Political Science Review, 97(1), 57–73. https://doi.org/10.1017/S0003055403000538; ja https://www.cambridge.org/core/journals/american-political-science-review/article/no-lessons-learned-from-the-holocaust-assessing-risks-of-genocide-and-political-mass-murder-since-1955/3A7F1F3033FEC83DF81CEBE95F5CF0B3 
• Eesti Vabariigi põhiseadus. (28. juuni 1992). RT 1992, 26, 349. https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002
  (Konsolideeritud redaktsioon seisuga 13.07.2015; algne vastuvõtmise kuupäev 28.06.1992; jõustumine 03.07.1992.)
• Council of Europe. (1950). European Convention on Human Rights. Strasbourg: Council of Europe. https://www.echr.coe.int/documents/d/echr/convention_ENGECHR
• European Court of Human Rights. (1969). European Convention on Human Rights. https://www.echr.coe.int/documents/convention_eng.pdf
• European Court of Human Rights. (2009). A. and Others v. the United Kingdom, Application no. 3455/05. https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-91403
• European Court of Human Rights. (2011). Al-Jedda v. United Kingdom, App. No. 27021/08. https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22itemid%22:[%22001-104223%22]}
• European Court of Human Rights. (2012). Hirsi Jamaa v. Italy, App. No. 27765/09. https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22itemid%22:[%22001-109231%22]}
• European Court of Human Rights. (10. detsember 2020). Le Mailloux v. France (Application no. 18108/20). https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-205728
• European Court of Human Rights. (1. märts 2022). Fenech v. Malta (Application no. 19090/20). https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-216177fra.europa.eu
• European Court of Human Rights. (15. märts 2022). Communauté genevoise d’action syndicale (CGAS) v. Switzerland, App. No. 21881/20, Judgment. https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22itemid%22:[%22003-7811041-10836637%22]}
• European Court of Human Rights. (2024). Factsheet – COVID-19 health crisis. https://www.echr.coe.int/documents/d/echr/fs_covid_engECHR
• Gostin, L. O., & Katz, R. (2016). The International Health Regulations: The governing framework for global health security. The Milbank Quarterly, 94(2), 264–298. https://doi.org/10.1111/1468-0009.12139
• Government of Malta. (2020). COVID-19: Measures and updates. https://deputyprimeminister.gov.mt/en/covid-19/Pages/default.aspx
• Government of Malta. (2020). Public health (COVID-19) regulations. https://legislation.mt/en/laws/PublicHealthCOVID19Regulations2020.pdf
• Icelandic Directorate of Health. (2020). COVID-19 strategy and measures in Iceland. Retrieved May 2025, from https://www.landlaeknir.is/english/covid-19/
• Iatrogeenne (meditsiiniliselt põhjustatud kahju) mõiste kohta vt:
  Bourne, P. G., & Phelan, J. (2017). Iatrogenic harm in medicine: A persistent problem. Journal of Patient Safety and Risk Management, 22(4), 147–152. https://doi.org/10.1177/2516043517733820; ja https://journals.sagepub.com/doi/full/10.1177/2516043517733820 
• Icelandic Ministry of Health. (2020). Measures to combat COVID-19. https://www.government.is/publications/measures-to-combat-covid19
• Klabbers, J. (2017). An Introduction to International Institutional Law. Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781108284893
• Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus. (11. detsember 2003). RT I 2003, 26, 160. https://www.riigiteataja.ee/akt/101072020009
  (Konsolideeritud redaktsioon seisuga 01.07.2020; algne vastuvõtmise kuupäev 11.12.2003; jõustumine 01.01.2004.)
• S. Smith, R. K. M. (2012). Textbook on international human rights. Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/he/9780199672813.003.0001
• Supreme Soviet of the Byelorussian SSR. (25. august 1991). Declaration of State Sovereignty of the Byelorussian Soviet Socialist Republic. Retrieved from https://www.servat.unibe.ch/icl/bo02000_.html
• Tzevelekos, V. P., & Dzehtsiarou, K. (2020). COVID-19 restrictions on human rights in the light of the case-law of the European Court of Human Rights. ERA Forum, 21, 545–560. https://doi.org/10.1007/s12027-020-00621-3
• United Nations. (1948). Universal Declaration of Human Rights. New York: United Nations. https://www.un.org/en/about-us/universal-declaration-of-human-rights
• United Nations. (1948). Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide. https://www.ohchr.org/en/instruments-mechanisms/instruments/convention-prevention-and-punishment-crime-genocide
• United Nations. (1966a). International Covenant on Civil and Political Rights (ICCPR). Adopted 16 December 1966, entered into force 23 March 1976. UN Treaty Series, Vol. 999, p. 171. https://treaties.un.org/doc/Publication/UNTS/Volume%20999/volume-999-I-14668-English.pdf
• United Nations. (1966b). International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights (ICESCR). Adopted 16 December 1966, entered into force 3 January 1976. UN Treaty Series, Vol. 993, p. 3. https://treaties.un.org/doc/Publication/UNTS/Volume%20993/volume-993-I-14531-English.pdf
• United Nations Commission on Human Rights. (1984). Siracusa Principles on the Limitation and Derogation Provisions in the International Covenant on Civil and Political Rights. E/CN.4/1985/4. 

https://www.icj.org/wp-content/uploads/1984/07/Siracusa-principles-ICCPR-legal-submission-1985-eng.pdf; ja International Commission of Jurists+1International Commission of Jurists+1

• United Nations. (1984). Convention against Torture and Other Cruel, Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CAT). Adopted 10 December 1984, entered into force 26 June 1987. UN Treaty Series, Vol. 1465, p. 85. https://treaties.un.org/doc/Publication/UNTS/Volume%201465/volume-1465-I-24841-English.pdf
• United Nations. (1989). Convention on the Rights of the Child (CRC). Adopted 20 November 1989, entered into force 2 September 1990. UN Treaty Series, Vol. 1577, p. 3. https://treaties.un.org/doc/Publication/UNTS/Volume%201577/volume-1577-I-27531-English.pdf
• United Nations. (n.d.). Convention against Torture and Other Cruel, Inhuman or Degrading Treatment or Punishment. https://treaties.un.org/Pages/ViewDetails.aspx?src=IND&mtdsg_no=IV-9&chapter=4&clang=_en
• United Nations. (n.d.). Convention on the Elimination of All Forms of Discrimination Against Women. https://treaties.un.org/Pages/ViewDetails.aspx?src=IND&mtdsg_no=IV-8&chapter=4&clang=_en
• United Nations. (n.d.). Convention on the Rights of the Child. https://treaties.un.org/Pages/ViewDetails.aspx?src=IND&mtdsg_no=IV-11&chapter=4&clang=_en
• United Nations. (n.d.). International Covenant on Civil and Political Rights. https://treaties.un.org/Pages/ViewDetails.aspx?src=IND&mtdsg_no=IV-4&chapter=4&clang=_en
• United Nations. (n.d.). International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights. https://treaties.un.org/Pages/ViewDetails.aspx?src=IND&mtdsg_no=IV-3&chapter=4&clang=_en
• United Nations Human Rights Committee. (1999). General Comment No. 27: Freedom of movement (Art. 12). CCPR/C/21/Rev.1/Add.9. https://digitallibrary.un.org/record/2749996
• United Nations Human Rights Committee. (2001). General Comment No. 29: Derogations during a state of emergency (Art. 4). CCPR/C/21/Rev.1/Add.11. https://digitallibrary.un.org/record/451283
• United Nations Human Rights Committee. (2004). General Comment No. 29: States of Emergency (article 4). https://www.refworld.org/docid/453883fd11.html
• United Nations Human Rights Committee. (2018). General Comment No. 36: Article 6 (Right to life). https://www.ohchr.org/en/documents/general-comments-and-recommendations/general-comment-no-36-article-6-right-life  
• Venetsia Komisjon. (2020). Guidelines on the limitation and derogation provisions in the ECHR (CDL-AD(2020)018). Euroopa Nõukogu. https://www.venice.coe.int/webforms/documents/?pdf=CDL-AD(2020)018-e 
• World Health Organization. (2005). International Health Regulations (2005), Third Edition. https://www.who.int/publications/i/item/9789241580496