Vastupidiselt sellele, mida me 1991. aastal arvasime, ei sarnane “Ameerika impeeriumi” langus NSV Liidu omaga. Washingtoni Lääne-Euroopa liitlased kavatsevad seda aga jätkata – koos oma “keisriga” või ilma. Selle tulemusel hülgab president Donald Trump oma liitlased keset lahinguvälja. Olles
lõiganud Ameerika Ühendriigid ära Iisraelis võimul olevatest “revisionistlikest sionistidest”, lõikab president Trump nüüd USA ära ka NATO-st ja Euroopa Liidust: ta ei taha enam, et tema riigil oleks midagi pistmist “Ameerika impeeriumiga” ja selle palgatud palgamõrvaritega, Ukraina “integraalsete natsionalistidega”.
Pärast USA lahutamist Iisraelist [1] on Donald Trump alustanud selle lahutamist Euroopa Liidust. Nagu Iisraeli puhul, jättis ta alguses mulje, et annab ELi liikmetele ja Ühendkuningriigile vabad käed, kuid hakkas seejärel ka neid lahutama.
Meeldetuletuseks, president Trump lubas lääne juhtidel end veenda, et nad suudavad üksi Venemaaga Ukrainas võidelda. Mitmetel kohtumistel Pariisis, Londonis ja Kiievis teatasid ELi ja Ühendkuningriigi juhid, et nad teevad koostööd, et tagada mandri julgeolek “Venemaa sissetungi” ohu korral. Nad kaalusid kõigi oma riikide allutamist Briti ja Prantsuse tuumarelva alla, mitte Ameerika Ühendriikide alla. Nad kaalusid mandri-sõda Venemaa vastu ja liitude reorganiseerimist Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola ümber.
Ja siis: äkki, mitte midagi. Ameerika Ühendriigid on peatanud oma koordineerimise ELiga [2]. Nad ei konsulteeri enam üksteisega Venemaa vastu võetavate ühepoolsete sunnimeetmete osas. ELi 17. “sanktsioonide pakett” oli viimane, milles Brüsselis Washingtoniga kokku lepiti. 18. rakendab EL üksi. Väidetavalt on see enneolematu ulatusega, kuid ilma Ameerika Ühendriikideta on see juba määratud läbikukkumisele.
Ameerika Ühendriigid on jälginud Euroopa Nõukogu raames ettevalmistamist “rahvusvahelise kriminaaltribunali loomiseks Venemaa kuritegude arutamiseks Ukrainas”, kuid on hoidunud selles osalemast [3] . Nende silmis pole sellel kohtupraktikal mingit mõtet: Nürnbergi ja Tokyo protsessid järgnesid liitlaste võidule natsismi üle, kuid see tribunal ennetaks seega Ukraina “integraalsete natsionalistide”, natside kollaborantide, võitu Venemaa üle. ÜRO ei ole seda kinnitanud ja Venemaa vetoõiguse tõttu pole sellel mingit võimalust tunnustust saada.
Täna peavad Ühendkuningriik ja EL reaalsusega silmitsi seisma. Neil puuduvad sõjalised vahendid oma poliitika elluviimiseks. Nad on oma vastuoludesse kinni jäänud, mõistes hukka Venemaa erioperatsiooni käigus Ukrainale tekitatud kõrvalkaotused, olles samal ajal rahul Palestiinale tekitatud kõrvalkaotustega Iisraeli sõjas Hamasi vastu, mis on palju suuremad. Nad on distantseerunud Ameerika Ühendriikidest, kes pole neid tõsiselt võtnud.
Neil on jäänud üks relv: juba külmutatud Venemaa varade konfiskeerimine. See võimaldaks Ukraina ülesehitust ilma, et nad peaksid selle eest ise maksma. Varade konfiskeerimine poliitilistel põhjustel on omandiõiguste rikkumine. Selline otsus oleks pöördumatu. See on võimalik ainult sõja ajal, vaenlase vastu. Nende varade konfiskeerimine on seega sõjakuulutus riigile, mis on palju võimsam kui Ühendkuningriik ja EL kokku.
Lisaks sellele, et EL ei suudaks kahepäevasele sõjale Venemaa vastu seista, hirmutaks EL sel juhul kõiki oma partnereid planeedil: kui on võimalik konfiskeerida Venemaa vara, miks peaks Brüssel siis peatuma ja mitte konfiskeerima vara ka riikidelt, kes pole Venemaa erioperatsiooni hukka mõistnud?
Me peame aru saama, mis toimub. President Donald Trump teatas, et nõuab nüüd, et kõik liitlased kulutaksid sõjalistele kulutustele 5% oma SKPst. Kuna selline eesmärk on võimatu – see tähendaks riigieelarve kahekordistamist –, oli Ameerika Ühendriikide lahkumine integreeritud NATO väejuhatusest seega ettenähtav. Samal ajal väitis president korduvalt, et Euroopa Liit loodi Ameerika Ühendriikide kahjustamiseks, samas kui EL on “Ameerika impeeriumi” tsiviilosa, mille sõjaline haru on NATO.
Nüüdsest peale, kui on selgunud, et ei Ühendkuningriik ega EL ei ole võimelised esitama väljakutset “Ameerika impeeriumile”, et nende juhid sõltuvad “Ameerika impeeriumist” oma kodanike arvelt ning et nad keelduvad olemast vabad ja iseseisvad, katkestab Washington nüüd nendega suhted.
Pane tähele, et Donald Trump ei astu samme lääneeurooplaste vastu. Ta lihtsalt laseb neil triivida, kimääri taga ajades.
Neile, kes kaalusid pärast Nõukogude Liidu lagunemist NATO ja EL-i laialiminekut, nagu mina, on see samm edasi. Kuid Briti alamate ja Euroopa kodanike jaoks on see katastroof. Lähikuudel näeme leppimist Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel. Kõik, mis meie mõtteviisi korraldas, unustatakse. On aeg, et lääs asendaks oma eliidi ja mõtleks ümber oma ühiskonna. Kuid ta pole selleks täiesti valmis.
Kui 1991. aastal nägime ette “Ameerika impeeriumi” lagunemist sarnaselt NSV Liiduga, siis nüüd näeme, et president Donald Trump kavatseb ellu viia hoopis teistsuguse stsenaariumi. Nagu Mihhail Gorbatšov, tahab ta oma riigi taastada selle alustalade juurde (Tehkem Ameerika jälle suureks!), kuid tema Euroopa liitlased kavatsesid seda impeeriumi pikendada.
Brüsselis pole EL-i administratsioon seda kauboid ikka veel omaks võtnud. Nad loodavad, et ta mõrvatakse peagi või et ta kaotab vahevalimised ja on sunnitud alistuma.
Teatud mõttes on täna toimuv külma sõja lõpp, kuna NATO toetavad teenistused lõid ja hävitasid Lääne-Euroopa valitsused. ELi juhid, alustades Ursula von der Leyenist ja Kaja Kallasest, on nende salajaste operatsioonide otsesed järeltulijad. Nad on “Ameerika impeeriumi” lapsed ja kavatsevad seda jätkata.
