Autor RFE/RL OilPrice.com vahendusel,
- Donald Trumpi jäik seisukoht NATO ja Ukraina sõja suhtes on sundinud Euroopa riike oma kaitsekulutusi ja kaitsevalmidust märkimisväärselt suurendama.
- Trumpi otsekohene ja personaalne lähenemine diplomaatiale Venemaaga, eriti Vladimir Putiniga, on olnud vastuoluline teema ja võib tahtmatult Putini strateegilisi eesmärke toetada.
- Ukraina konfliktil on strateegilised tagajärjed USA püüdlustele keskenduda Hiinale ning artiklis väidetakse, et Ukraina olukorra tõhusa lahendamata jätmine võib Hiina tegusid julgustada.
Järjestikused USA administratsioonid on pikka aega lobitanud Euroopa liitlasi, et nad võtaksid ühise kaitse eest õiglase koorma, kuid USA president Donald Trump on NATO suhtes võtnud pigem lõpptulemusele orienteeritud lähenemisviisi, seades avalikult kahtluse alla, miks peaksid Ühendriigid maksma rikaste Euroopa riikide kaitse eest.
Ja see karm retoorika on raputanud Euroopa aastakümneid kestnud riikliku julgeoleku unest, väidab Vene-Ameerika teadlane Leon Aron. Saksamaa, mis on NATO suuruselt teine majandus pärast Ameerika Ühendriike, võttis märtsis vastu reformid, mis võimaldaksid tal vabastada miljardeid kaitsevaldkonna rahastamise vahendeid.
„Trump äratas Euroopa üles, tahtis ta seda või mitte,“ ütles Aron RFE/RL-ile.
„Eurooplastele see ei meeldi, aga tegelikult oli lõpptulemus minu arvates tervitatav.“
RFE/RL vestles Aroniga, kes on Washingtonis asuva American Enterprise Institute’i vanemteadur, intervjuude sarja „Ameerika välispoliitika muutused“ raames.
Aroni sõnul poleks Trump üksi suutnud panna Euroopat kaitset suurendama. Venemaa presidendi Vladimir Putini otsus alustada 2022. aastal Ukrainasse täiemahulist sissetungi, mis vallandas mandril 80 aasta suurima sõja, oli Aroni sõnul oluline element.
„Trumpi ja Ukraina koosmõju pani neid minu arvates tõsiselt kaaluma tohutut puudujääki oma riigikaitses,“ ütles Aron laiaulatuslikus intervjuus.
Kui kümme aastat tagasi kulutasid vaid kolm NATO Euroopa liikmesriiki kaitsele 2 protsenti oma majandustoodangust, mis on kokkulepitud miinimum, siis tänapäeval seda ei tee vaid vähesed. Aroni sõnul on aga Euroopa vähene investeerimine oma kaitsesse külma sõja lõppemisele järgnenud kolme aastakümne jooksul jätnud jälje.
Samal ajal kui Trump püüab Hiina heidutamiseks osa sõjalisest jõust Euroopa teatrilt Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda nihutada, on liitlastel tema sõnul raskusi selle kompenseerimisega.
„Eurooplastel kulub aastaid, et täita Ameerika Ühendriikide jäetud auk,“ ütles Aron. „Nad on kindlasti ärganud, aga kuidas nad suudavad tehniliselt korraldada selle väga järsu kaitsekulutuste suurendamise, jääb veel näha.“
Moskvas sündinud Aron keskendub USA ja Venemaa suhetele ning Venemaa sisepoliitikale.
Aastatel 2014–2020 oli ta ringhäälingunõukogu liige, mis teostas järelevalvet USA valitsuse rahastatavate uudisteväljaannete, sealhulgas RFE/RL-i tegevuse üle. Ta oli endise Massachusettsi kuberneri Mitt Romney Venemaa nõunik viimase edutu kandideerimise ajal Vabariikliku Partei 2012. aasta presidendivalimistel.
Ukraina sõda
USA sõdade ajal Talibani ja Al-Qaeda vastu ütles Romney 2012. aastal, et Venemaa – ja mitte rahvusvaheline terrorism – on Washingtoni „geopoliitiline vaenlane number üks“. Kaks aastat hiljem käskis Venemaa president Vladimir Putin Krimmi okupeerida, alustades sõda Ukrainaga, mis laienes kaheksa aastat hiljem täiemahulise sissetungini.
Alates oma teise ametiaja algusest on Trump agressiivselt surunud peale Ukraina sõja läbirääkimiste teel lõpetamist. Pärast seda, kui diplomaatiliste sammude tulv ei suutnud Putinit veenda nõustuma 30-päevase relvarahuga, mida ta nõudis, ütles Trump 16. mail, et ta peab konflikti lõpetamiseks kohtuma Kremli juhiga.
„Ma ei usu, et midagi juhtub, meeldib see teile või mitte, enne kui me temaga kokku saame,“ ütles Trump ajakirjanikele.
Kolm päeva hiljem pidas USA president Putiniga kolmanda kõne ja see näis lõppevat sellega, et Trump toetas Venemaa juhi seisukohta; nimelt, et relvarahu saab sõlmida alles pärast seda, kui Moskva ja Kiiev jõuavad kokkuleppele territoriaalse kontrolli ja rahuvalvajate osas ning muudes küsimustes.
Venemaa ja Ukraina on küsimustes nii kaugele jõudnud, et kokkuleppele jõudmine võib parimal juhul võtta kuid. Arvatakse laialdaselt, et Putin võidab aega, kuna tema vägedel on lahinguväljal hoogu ja ta pole veel saavutanud ühtegi suuremat sõjalist eesmärki, hoolimata ebaseaduslikust nõudmisest viiele Ukraina piirkonnale.
Trump möönis eelmise kuu lõpus, et Putin võib temaga aega võita ja ähvardas Venemaad täiendavate sanktsioonidega kaitsta. Sellegipoolest esitles ta 19. mai kõnet õnnestumisena, isegi kui Kremli juht näis oma tahtmist saavat.
„See, kui kaugele Putin Trumpi survestada suudab, on ilmselt kogu selle olukorra keskmes,“ ütles Aron.
Venemaa juhtimine
Aroni sõnul on Trump, nagu peaaegu iga USA president pärast Franklin D. Roosevelti, huvitatud suhete haldamisest Moskvaga.
„Selles on midagi peaaegu religioosset,“ ütles ta. „Trump pole selles osas erand.“
Erinevalt oma eelkäijatest ei delegeeri Trump Venemaa portfelli kogenud diplomaatidele, eelistades hoopis personaalsemat lähenemist. Trump palkas Venemaaga läbirääkimisi pidama oma sõbra, kinnisvaraarendaja Steve Witkoffi, kellel puudub valitsuse kogemus. Kuid Aroni sõnul võib selline praktiline stiil Putini strateegiat toetada.
„Vastupidiselt Trumpi arvamusele usun ma, et Putin tunneb, et saab teda mängida,“ ütles Aron. „Kõik, mida ta tegema peab, on perioodiliselt tema ego masseerida, talle Kremlist perioodiliselt lehvitada ja asjad lähevad tema tahtmist mööda. Kahjuks seni see toimib.“
Putini sõjaeesmärgid ei ole kitsenenud, ütles Aron. Kremli juhi eesmärk on endiselt Ukraina vallutamine, isegi kui sõja jätkamise kulud on vapustavad. Praegusel konfliktijoonel vaherahu sõlmimisega nõustumine seab Aroni sõnul ohtu tema populaarsusele, isegi kui paljud venelased soovivad sõja lõppu.
„Ta peab vaatama oma sisepoliitilist olukorda ja otsustama, kuidas ta kavatseb oma rahvale selgitada peaaegu miljoni vigastatud või tapetud sõduri kaotust selle eest, et nad said sisuliselt selle, mis neil algselt oli: Donetski, Luhanski, osa Zaporižžjast ja paar maatükki.“
Sellise rahulepingu korral peaks Putin Venemaa rahvale veelgi karmimaid piiranguid kehtestama. Seni on repressioonid Venemaa avalikkuse viha vaos hoidnud.
„Praegusel hetkel tunneb ta, et tal on olukord kontrolli all,“ ütles Aron. „Rahu poole liikumine kätkeb endas tema jaoks väga tõsiseid riske.“
Aroni sõnul peaks Trump oma seisukohta muutma ja toetama Euroopa juhitud rahuvalvevägede saatmist võimaliku kokkuleppe jälgimiseks. Kui Putin jätkab venitamist, peaks Trump karmistama Venemaa naftatööstuse vastaseid sanktsioone, sealhulgas riigi naftalaevastiku sihtimist.
„See on Putinile väga käegakatsutav hoop,“ ütles ta. „See võib panna teda vähemalt rahu tõsiselt kaaluma.“
Hiina jälgib
Kuid pikal sõjal Ukrainas on strateegilised tagajärjed ka väljaspool Euroopat, eriti Trumpi laiema eesmärgi jaoks, milleks on USA poliitika Hiinale suunamine, ütles ta.
„Just seetõttu, et ma eeldan, et Trumpi administratsioon tahab Hiinaga Taiwani pärast sõda vältida, peaks see avaldama Putinile survet, et ta lepiks millegagi, mis ei tähendaks Ukraina täielikku lüüasaamist,“ ütles Aron.
Ta ütles, et Venemaa agressiooni premeerimine võiks Pekingit julgustada – ja osutas Hiina rollile sõja jätkumises.
„Ilma Hiinata poleks seda sõda,“ ütles Aron. „Hiina rahastab sisuliselt vähemalt poole Venemaa lahinguvälja kuludest, ostes Vene naftat. Xi Jinping jätkab selle päästerõnga hoidmist.“
Samal ajal võib Trumpi protektsionistlik kaubanduspoliitika õõnestada just neid liite, mis on Hiinaga võitlemiseks vajalikud, väitis Aron. Trump süüdistas nii liitlasi kui ka vastaseid Ameerika Ühendriikide ärakasutamises ebaausate kaubandustavade kaudu ning kehtestas enamikule riikidele 10-protsendilised tariifid.
„Kui Ameerika turgu tariifidega piiratakse, võib Euroopa – eriti Saksamaa – Hiina poole pöörduda,“ ütles Aron. „Saksamaa on viimase kolme aastakümne jooksul rikkamaks saanud, saates Hiinasse eksporti, peamiselt autosid, aga ka muid luksuskaupu. Nad tõmbusid tagasi pärast Xi poliitika nägemist, kuid nad võivad olla sunnitud tagasi pöörduma.“
Sarnane olukord on ka globaalses lõunas, kus Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Venemaa on võistelnud mõjuvõimu pärast. Tema sõnul võivad ka sellised riigid nagu Vietnam, Kongo ja Zimbabwe Hiina poole pöörduda, kui nad kaotavad juurdepääsu USA turule.
Trump püüab piirata ka USA osalemist välismaal, kärpides USA rahvusvahelist abi ja väidetavalt plaanides vähendada diplomaatilist kohalolekut Aafrikas. Kuigi mõned Trumpi toetajad on Aafrikat strateegiliselt ebaoluliseks pidanud, ütles Aron, et mandrilt taganemine oleks viga.
Asi pole ainult selles, et Venemaa ja Hiina kiirustaksid tühimikku täitma, vaid seda teeksid ka rahvusvahelised terrorirühmitused, lisas ta, viidates Nigeeriale ja Malile, kus tegutsevad aktiivselt militantsed islamirühmitused.
„Kohalolek ise on sümboolselt tohutult oluline,“ ütles ta.
Trumpi administratsioon on poliitikat kaitsnud, öeldes, et see püüab USA abi ja investeeringuid oma välispoliitiliste eesmärkidega kooskõlla viia.
