Seymour Hersh
Majandus võib olla Ukraina rahu saavutamise otsustavaks teguriks
Nagu paljud Washingtonis, kus ma olen elanud viimased kuus aastakümmet, küsin endalt: mida veel Venemaa president Vladimir Putin Ukraina sõjas silmas peab? Sõda, mida peetakse tohutu personali ja relvade paigutamisega, samal ajal kui Venemaa relvajõud on tunginud sügavale Ukraina piirialadele. Miks Putin relvarahuga ei nõustu?
Kas Venemaa, kelle suhtes kehtivad praegu ranged lääneriikide sanktsioonid, saab endale tõesti lubada edasist rünnakut Ukrainas – samal ajal kui linnad näevad ühe USA ametniku sõnul välja nagu Teise maailmasõja järgne Berliin?
Üks Ameerika ärimees, kellel on ulatuslikud kogemused Venemaal, rääkis mulle, et Venemaa kahel suurimal riigile kuuluval pangal – Sberbankil ja VTB-l – on kokku 310 miljardit dollarit laenunõudeid. Nad pakuvad umbes 20-protsendilise intressimääraga laene – ettevõtetele ja hüpoteeklaenudeks. Venemaa SKP on 2,2 triljonit dollarit, millest on välja arvatud hinnanguline musta turu osakaal kuni 25%.
Venemaa võlakoormus on umbes 16% SKPst – “väga madal näitaja,” ütles ta. Ükski teine G20 riik pole nii madal. “Putin naeratab. Ta ootab.” Ta teatas lisaks, et USA võlakoormus on peaaegu 100% ja kummalgi suurparteil pole huvi seda piirata. USA riigivõlg on üle 36 triljoni dollari. “Nii demokraadid kui ka vabariiklased rüüstavad oma eesmärkide saavutamiseks riigikassat. Ainus ühine joon: dollari devalveerimine. See tundub lõputu ressursina. Kuid maailm on kaotanud usu dollarisse.”
“Mida see kaos kuumenevasse maailma kaasa toob?” küsis ärimees. Ja ta andis ise küünilise vastuse: “USA-s? Kedagi ei huvita.”
Esitasin need hinnangud ühele majandusteadlasele, kes oli pikka aega töötanud USA Föderaalreservis.
Tema hinnang: Ärimehe analüüs viitab sellele, et Venemaa on tugevam ja USA nõrgem, kui paistab. See teda ei veennud. Oluline on see, kui produktiivne on Venemaa majandus – ja kui suur osa sellest läheb sõjaväele. Venemaa keskpank püüab inflatsiooni (praegu umbes 10%) ohjeldada. Üle 20% intressimäärade korral on tsiviilsektori ettevõtetel raske kasumit teenida. “Tsiviilsektor tõenäoliselt kahaneb. Kaitsetööstuse ettevõtted võivad küll lühiajalist kasvu pakkuda, kuid nad ei aita kaasa pikaajalisele õitsengule.”
Tema järeldus: „Venemaa majandus on ilmselt üsna nõrk.“
Samuti väljendas ta kahtlusi võlaküsimuse osas: „Venemaal võib olla madal võlg, kuid ta peab maksma kõrgeid intressimäärasid. See muudab Venemaa võla investoritele ebaatraktiivseks. Ma ei ole veendunud, et Putin saab lihtsalt „oodata ja vaadata“ ning ignoreerida inimkulusid.“
USA võla olukord? Mitte tingimata plahvatusohtlik. Kuigi olukord pole suurepärane, oli see kuni viimase ajani siiski hallatav. Kuid Trumpi administratsioon ja Kongress võiksid seda muuta. Kui ulatuslikud maksukärped võetakse vastu ilma kulutuste kärpimiseta, võib see süvendada inflatsiooni ja dollari nõrgenemist. See on aga pikaajaline risk.
Majandusteadlase sõnul ei ole USA-le suurim majanduslik oht mitte niivõrd võlg, kuivõrd ettearvamatud tariifid. Kui ettevõtted ei tea, kas uued tariifid jäävad kehtima või kaotatakse, halvab see investeeringuid rohkem kui võlg.
Mulle meenus Scott Bessent, riskifondide haldur ja Trumpi nõunik, keda algselt peeti „peatänavasõbralikuks“. Kui ta kaitses Trumpi tariifipoliitikat Hiina vastu väitega, et „Hiina neelab alla paar tariifi“, oli selge: ka tema on lihtsalt järjekordne ergutusmees kabinetis.
Ameerika julgeolekuekspert, kes on aastakümneid Venemaa sõjaväeametnikega kontaktis olnud, kinnitas, et minu informaatori viidatud võlanumbrid olid enam-vähem õiged – väikeste kõrvalekalletega. Aga: Venemaa majandusliku stabiilsuse ja Ameerika kaose kuvand on põhimõtteliselt vale. “Putin suurendab valitsuse kulutusi sõjale. Raha trükitakse. Rubla kaotab väärtust, hinnad tõusevad – inflatsioon.”
Venelased traditsiooniliselt aktsiatesse ei investeeri, vaid koguvad raha. Tööstus laenab relvade tootmiseks raha – kõrgete intressimääradega. Aga see ei tee hoiustajaid rikkamaks, sest ka elukallidus tõuseb. Venemaal inflatsioon kasvab. USAs see langeb – aprillis oli see 2,3%, mis on nelja aasta madalaim tase.
Venemaa majanduslikku heaolu ei saa hinnata ilma lääne sanktsioone, krüptovaluutade arengut, BRICS-i mõjuvõimu, dollarit ja kasvavat umbusaldust Trumpi Ameerika kui usaldusväärse partneri vastu arvestamata.
Üha selgemaks saab: Trump ei suuda sõda suure rahutippkohtumisega lõpetada, nagu kunagi spekuleeriti.
Kuid Venemaal on erinevalt Ukrainast tohutud nafta-, gaasi- ja haruldaste muldmetallide varud – ressursid, mida Valges Majas tegutsev ärimees Trump ihkab. Tema ja Putin vestlevad jälle. Võib-olla on rahu ja õitseng käeulatuses – mõne jaoks.
