Peter Haisenko poolt Brexitist on nüüd viis aastat möödas ja tol ajal polnud asjad sugugi mõistlikud. Brüssel ei tahtnud lubada ühtegi näidet sellest, et EL-ist lahkumisel võiks olla positiivseid tagajärgi. See tegi haiget mõlemale poolele. Nüüd tahab London taas lähedasemaks saada, aga vältida Brüsseli poliitilise kontrolli alla langemist.
Ühendkuningriik on kahetsusväärses seisus. Majanduslikult ja poliitiliselt. Endistest kolooniatest pärit immigrantide, eriti moslemite arv on jõudnud tasemeni, mis jätab algupärasest Briti kultuurist vähe alles. Needsamad immigrandid on suurel hulgal vallutanud kõrgeid poliitilisi ametikohti. Briti tööstus on aastakümneid languses olnud ja kui poleks finantssektori tulusid, oleks Inglismaa ammu pankrotis olnud. Brexitil pole olnud ei positiivset ega negatiivset mõju. Kuid ta lubas Inglismaal edasist ebaseaduslikku immigratsiooni piirata ja see oli vajalik, kui valgete brittide eluviis üldse säilis. Inglismaa on lootusetult ülerahvastatud.
Pärast Brexitit kukkus kaubavahetus EL-iga kokku, mis süvendas Inglismaa majandusprobleeme. Seepärast püüab London nüüd taas EL-ile lähemale jõuda. Ka sellel on oma traditsioon. See poleks esimene kord, kui Inglismaa lahkub EL-ist ja liitub sellega paar aastat hiljem uuesti. Seekord aga ei taha London korrata täisliikmelisusega seotud vigu. Inglismaa soovib jääda Brüsselist poliitiliselt sõltumatuks, kuid olla eelistatud kaubanduspartner. See on tark strateegia. Aga mida see tähendab? Seda kavatsust võiks nimetada ka naasmiseks 68 aastat tagasi valitsenud poliitiliste olude juurde. EMÜ-sse (Euroopa Majandusühendusse), milles brittidel algselt mingit osa polnud. Ilmselt on Londoni härrasmehed aru saanud, et Brüsseli Moloch tahab rahvusriike kaotada ja domineerib nende üle. Sõltumatute otsuste vastu võideldakse iga hinna eest, kui Brüssel neid heaks ei kiida.
See sai alguse Euroopa Söe- ja Teraseühendusest
EMÜ eelkäijaks oli Euroopa Söe- ja Teraseühendus. See hõlbustas loodusvarade ja energia vahetust ning oli oma väärtust tõestanud. Nende kogemuste põhjal loodi EMÜ ehk Euroopa Majandusühendus. See tõi kasu kõigile asjaosalistele ja oleks olnud tark sellega jätkata. Aga ei, vabadust oli ikka veel liiga palju ja see ei olnud globalistide maitse, keda siis veel nii ei nimetatud. Nii loodigi EL ja see on arenenud bürokraatlikuks koletiseks, mis mitte ainult ei kägista Euroopa majandust, vaid on ka alandanud riikide parlamendid teisejärgulisse staatusesse. Umbes 80 protsenti kõigist seadusandlikest ettepanekutest tuleb tänapäeval Brüsselist. Üldiselt tuleb küsida, kuidas me oleksime üldse saanud elada ilma nende kümnete tuhandete uute seadusteta, mida pidevalt vastu võetakse. Läbimõtlemata seadused on liiga sageli üksteisega vastuolus ja pakuvad juristide hordidele mugavat elu.
Vabadus Brüsseli diktaatidest on juba võimaldanud Inglismaal lahendada tariifivaidluse USA-ga mõlemat poolt rahuldava tulemusega. Hiina on leidnud tariifivaidluses ka Trumpi administratsiooniga toimiva kompromissi. EL on sellest veel kaugel. See näitab, et ELi juhid on oma kibeda Trumpi ja Putini vihaga kaotanud igasuguse võime mõistlikeks kompromissideks. Trump soovib luua rahu Venemaa ja Ukraina vahel ning EL-i juhid kehtestavad järgmise sanktsioonide paketi. See on päris midagi. Mitte et see Venemaad kuidagi kahjustada võiks, aga see hõlmab viimaste õigusriigi jäänuste hülgamist. Tegelikult määrasid nad sanktsioonid kahele Saksamaa kodanikule. Nad on Peterburis elavad ajakirjanikud Thomas Röper ja Alina Lipp.
Saksa kodanikelt on kodanikuõigused ära võetud
Need sanktsioonid hõlmavad nende kahe varade „külmutamist“, mis on sisuliselt sundvõõrandamine. Samuti on kaotatud õigus takistamatult siseneda EL-i, Saksamaale, oma kodumaale. Põhiseaduslikus riigis ei saa olla lubatav, et kodanikke karistatakse sanktsioonidega, st nende kodanikuõiguste äravõtmisega, ilma süüdistuse ja nõuetekohase menetluseta. Euroopas on ainult üks riik, mis on seda pikka aega teinud: Zelenskõi Ukraina. Ukrainas ei kaitsta mitte ainult meie demokraatiat, vaid võetakse omaks ka riigi lähenemine demokraatiale ja õigusriigi põhimõtetele. Näete, kuhu viib pime vihkamine, mida poliitikas ei tohiks olla. Oh jaa, me peame olema sõjaks valmis, et suuta vastu seista Venemaale, keda uus välisminister Wadephul on kirjeldanud kui „meie igavest vaenlast“. Võiks peaaegu soovida oma eelkäija tagasitulekut.
Kas Hitleri unistus saab teoks?
Londoni algatust hinnatakse Brüsselis kõrgelt. Von der Leyen ütles: „Avame oma ainulaadsetes suhetes uue peatüki. See on lugu ajaloolistest ja loomulikest partneritest, kes seisavad globaalsel areenil kõrvuti, seisavad silmitsi samade väljakutsetega, taotlevad samu eesmärke, on sarnaselt mõtlevad ja jagavad samu väärtusi.“ Need ühised väärtused ja eesmärgid piirduvad aga praegu sisuliselt Venemaa vihkamise ja selle hävitamisega. Soovitan vaadata Hitleri teost “Mein Kampf”. Hitler läheb väga detailselt sellesse, kui palju ta Inglismaad hindab ja et ta tahab Inglismaaga Moskva vastu jõud ühendada, et Nõukogude kommunism hävitada. Kas need on von der Leyeni püütud saavutada „ajalooliste ja loomulike partnerite” väärtused? Kas Brüssel tahab nüüd lõpuks Hitleri unistuse teoks teha? Lõpuks on London ja Brüssel nüüdseks allkirjastanud julgeoleku- ja kaitsepartnerluse pakti, millest Hitlerile keelduti. Aa jaa, mitte kunagi enam ja nii edasi…
Tahaksin teile meelde tuletada, et 1945. aastal plaanis Inglismaa koos Wehrmachti riismetega Moskva poole marssima. USA keeldus, kuna ei tahtnud oma liitlast rünnata. Churchillil polnud sellega mingit probleemi.
Inglismaa igavene viha Venemaa vastu
Brüssel ja London on alla kirjutanud lepingule, mis pakub Inglismaale küll suurt abi ja hüvesid, aga EL-i jaoks peaaegu mitte midagi olulist. Seda lepingut võis vaadelda ka sõjaaegse liiduna, milles Hitleri Nõukogude Liidu-vihkamise pärijad leidsid lõpuks endale Inglise liitlase. See on iseenesest loogiline, sest USA ei taha seekord osaleda. Kui USA oleks Teise maailmasõja ajal samamoodi käitunud, oleks Inglismaa-Hitleri liit võinud juba toona tekkida. Lihtsalt sellepärast, et Inglismaa viha Venemaa vastu ulatub sajandeid tagasi. Võib-olla mäletatakse aastat 1853, kui Inglismaa tahtis Krimmi vallutada, kuid ei saavutanud midagi enamat kui rannikulinnade pommitamist oma suurtükipaatidega. Peaksite lugema neid kommentaare Inglismaa igavese Venemaa-vihkamise kohta:
https://www.anderweltonline.com/politik/politik-2023/dem-vergessensschlund-entrissen-als-russland-amerika-rettete/
Kas keegi on seda osa loost Trumpile selgitanud? See seletaks palju.
Inglismaa praktiseerib AfD plaani
Inglismaa praegusel käsitlemisel on eriti pikantne noot. ELiga saavutatud suhted vastavad suures osas sellele, mida AfD nõuab ELi reformimiseks. Nimelt ulatuslik tagasipöördumine mudeli juurde, mis oli EMÜ-na hästi toiminud. Majanduskoostöö ilma riiklikust suveräänsusest loobumata. Seega, kui Inglismaa tahab lihtsalt sama asja ja saab ka seda, mida AfD nõuab, siis on see teretulnud. Seega kohtub siin kahekordne vihkamine. Venemaa ja AfD vastu ning see näitab, millised inimesed need eurokraadid on, sealhulgas Saksamaa valitsus. Nad ei taha Ukraina sõda lõpetada ja Venemaad põlvili suruda. Ükskõik kui kallis see ka poleks. Nii ütles kantsler.
Sõjavarustuse tootmine hävitab heaolu
Lõpetuseks paar sõna võitlusvõime kohta. Sõjarelvade tootmine loob töökohti. Kuid see töö on kahjulik, sest see toodab asju, millest pole muud kasu kui hävitada seda, mida rahumeelses maailmas vaja on. Taristu ja eluase. Sadade miljarditega. Mõelge sellele: iga sõjale kulutatud miljard läheb Saksa maksumaksjale maksma, mis Saksamaa Liitvabariigis on umbes 40 miljonit ehk umbes 25 eurot. 100 miljardi juures on see juba 2500 eurot ehk umbes 210 eurot kuus. Aga EL plaanib kuni 1000 miljardit – mis iganes hinnaga – ja see teeks 2100 eurot. Noh, kui see EL-i riikide vahel mõnevõrra ära jaotada, siis on see maksumaksja kohta vähem, umbes 400 eurot. EL riikides on sellest tohutu puudus. Mida mõistlikku ei saaks sellise rahasummaga teha? Iga üksik sõjavalmiduse tegu on kasutu, hävitav töö. Aga nii see lihtsalt on, kui poliitikud, kellel puudub igasugune mõistusetaju, on vihkamisest haaratud ja klammerduvad oma võimu külge “meie demokraatias” iga hinna eest. Muidu ei saa nad midagi mõistlikku teha.
