20. mail 2025 avaldati ajakirjas International Journal of Forensic Sciences plahvatusohtlik juhtum, millel on tõenäoliselt kaugeleulatuvad õiguslikud ja poliitilised tagajärjed: Itaalia tervishoiuasutused tunnistasid 72-aastase mehe surma pärast AstraZeneca vaktsiini saamist vaktsiiniga seotuks. Lahkunu perekond sai 2024. aastal umbes 100 000 eurot riiklikku hüvitist. See on haruldane, kuid selgelt dokumenteeritud pretsedent – ja pöördepunkt vaktsiinivastutuse küsimuses.
Juhtum: Terve vaktsineeritud, surnud 43 päeva pärast
Aruande kohaselt oli mees enne vaktsineerimist meditsiiniliste andmete kohaselt „suurepärases füüsilises seisundis“. Kaks nädalat pärast ChAdOx1 nCoV-19 vaktsiini (AstraZeneca) esimest annust tekkisid rasked sümptomid: lööbed, palavik, õhupuudus. Haiglas halvenes tema seisund kiiresti. Pärast 15 päeva haiglas ja kokku 43 päeva pärast vaktsineerimist patsient suri.
Lahkamisel ilmnesid murettekitavad leiud: massiline tromboos, eriti arteriaalses mikrotsirkulatsioonis, viis tarbimisega seotud koagulopaatia tagajärjel mitme organi puudulikkuseni. Kohalviibiv arstlik komisjon jõudis järeldusele, et surm oli vaktsineerimise otsene tagajärg.
Mitte üksikjuhtum – vaid süstemaatiliselt nähtamatuks muudetud?
Juhtum ei ole isoleeritud. Sarnaseid tüsistusi – eelkõige nüüdseks tuntud VITT-sündroomi (vaktsiinist põhjustatud immuuntrombootiline trombotsütopeenia) – registreeriti 2021. aastal juba mitmes riigis, sealhulgas Saksamaal, Suurbritannias ja Tais. Kuid harva on sellist selget põhjuslikku seost ametlikult kinnitatud, rääkimata kompenseerimisest.
Antud juhul oli aga surve ilmselgelt liiga suur: Itaalia valitsus maksis ja teaduslik dokumentatsioon avalikustati – kuigi võrreldavatel juhtudel eelistati tavaliselt vaikimist ja meediapingutuste leevendamist.
Hüvitis jah – vastutus ei?
Järele jääb süsteemne küsimärk: kui riik tunnistab ja hüvitab vaktsiiniga seotud surmajuhtumeid – kes siis kannab poliitilist ja meditsiinilist vastutust? Kus on avalik arutelu riskihindamise, hariduse ja kontrolli üle?
Selle asemel jätkub see: „Traagiline üksikjuhtum.” Vaevalt mainib ükski peavoolumeediaväljaanne samal ajal, et EMA eemaldas AstraZeneca vaktsiini lõpuks turult 2024. aasta mais.
Lahkamine kui lõplik tõde
Juhtum tõestab taas kord: ainult lahkamine toob tõe päevavalgele. Asjaolu, et see viimane meditsiinilise teabe vorm pandeemia ajal paljudes riikides välja jäeti, heidab tumedat valgust vaktsiinidega seotud tüsistustega tegelemisele ja rahvatervise narratiivide usaldusväärsusele.
Kokkuvõte
Selle vaktsiiniga seotud surmajuhtumi tunnustamine valitsusasutuse poolt on pöördepunkt – nii juriidiliselt, meditsiiniliselt kui ka sotsiaalselt. See näitab, et isegi äärmiselt politiseeritud vaktsineerimiskampaanias ei saa tõdesid igavesti maha vaikida. See vajab julgeid patolooge, sõltumatuid eksperte ja ennekõike tähelepanelikku avalikkust.
Sest kui vana mehe surma esmalt vaikselt tunnistatakse, aga laialdaselt ignoreeritakse, jääb küsimus: kui paljusid juhtumeid ei uuritud kunagi – või ei tunnistatud tahtlikult?
