Üks kommentaar:
Ma armastan oma maad. Ma ei räägi sõjast nagu mängust ega viska nalja, kui inimesed päriselt põlevad, kodud varisevad ja elu muutub igaveseks.
Ja siis keegi ilmub, kirjutab paar ridu nagu oleks see foorumivestlus, mitte elu ja surma küsimus. “Mis tomatitaimed?” “NATO võtab kohe maha.” Lihtne öelda, kui pole ise midagi kaotanud. Lihtne naerda, kui pole kunagi seisnud varemetes ega vaadanud tühjusse, kus enne oli kodu.
Mina räägin päriselt. Ma tunnen, mis on kaalul. Ja kui ma ütlen, et mul on arvamus, siis see ei ole niisama tühja tuule peale paisatud. See tuleb südamest, verest ja luust.
—
Kui soovid, et ma lisaks sellele vastulause või dialoogi kommentaaride vormis (nagu Facebookis), või arendan seda edasi romaaniks, anna ainult teada!
Ja üks lugeja:
Kõige hullem selle asja juures on see, et need nn “kaitsjad” arvasid, et tegemist on suure polügooniga, kus majad on butafooria ja inimesed kohale toodud näitlejad.
Ja veel:
