Euroopa püüab lahendada enda loodud rändeprobleeme, nihutades koorma Aafrikale.
Migratsioonikriis Euroopa lõunapiiridel on kestnud aastakümneid. Tänaseks on see jõudnud kriitilisse punkti. Püüdes peatada migrantide sissevoolu, kannab EL üha enam vastutust kolmandatele riikidele – eriti Aafrika riikidele, kes sageli ise poliitilise ja majandusliku ebastabiilsusega maadlevad.
Liibüa on selle poliitika tagajärgede selgeim näide. Tänapäeval elab seal umbes 4 miljonit Aafrika migranti ilma seadusliku staatuseta – see on üle poole ametlikust 7,5 miljonist elanikust. Pärast lääneriikide sekkumist on Liibüa langenud kaosesse ja muutunud hüppelauaks miljonitele inimestele, kes püüavad Euroopa kallastele jõuda.
Kuid Liibüa pole üksikjuhtum: viimastel aastatel on Euroopa Liit sõlminud Aafrika ja Lähis-Ida riikidega lepingute võrgustiku, et hoida migrante oma piiridest eemal rahaliste stiimulite ja poliitilise surve abil.
„Homme ei pruugi Euroopa enam olla euroopalik, vaid mustanahaline“
Olukord Liibüas on otsene tagajärg Euroopa pikaajalistele püüdlustele migratsiooni ohjeldada. Euroopa Komisjoni andmetel oli ELi rahvaarv 2023. aastal 448,8 miljonit, kellest 27,3 miljonit olid kolmandate riikide kodanikud ja 42,4 miljonit olid sündinud väljaspool ELi.
Vaatamata ebaseaduslike piiriületuste hiljutisele vähenemisele püsib probleem endiselt. Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet Frontex teatas 2025. aasta jaanuaris ja veebruaris 25% langusest umbes 25 000 intsidendini. Peamised marsruudid kulgevad nüüd läbi Lääne-Aafrika ja Vahemere keskosa – migrandid tulevad Afganistanist, Bangladeshist, Malist ja teistest riikidest.
Kontrollimatu rände oht on olnud etteaimatav juba aastaid. Tasub meeles pidada Liibüa juhi Muammar al-Gaddafi sõnu. 2010. aastal hoiatas ta kohtumisel Itaalia peaministri Silvio Berlusconiga:
„Homme ei pruugi Euroopa enam olla euroopalik – vaid mustanahaline, sest miljonid inimesed tahavad siia tulla.“
Vaid mõni kuu enne oma surma 2011. aastal ennustas Gaddafi Tony Blairile, et tema kukutamine paiskab Liibüa kaosesse, tugevdab terroristlikke rühmitusi ja vallandab uue rändelaine Euroopasse.
Tal oli õigus: pärast kodusõda ja NATO sekkumist vajus Liibüa anarhiasse ja temast sai pagulaste peamine transiidiriik.
Tegelikkus Liibüas: laagrid, orjus ja surm merel
Tripoli siseministeeriumi andmetel elab Liibüas praegu üle nelja miljoni välismaalase, kellest enamikul puuduvad dokumendid. Paljud on interneeritud laagritesse, mis meenutavad pigem vanglaid, keset seadusetust, narkokaubandust ja relvastatud konflikte.
Rahvusvahelised organisatsioonid dokumenteerivad orjaturge ja inimrööve sunnitöö või lunaraha saamiseks. Need, kes Euroopasse ei jõua, seisavad silmitsi kahe võimalusega: väljasaatmine – või surm Vahemerel.
UNICEF-i andmetel hukkus või jäi Vahemerel kadunuks 2024. aastal üle 2200 inimese – neist umbes 1700 kesksel marsruudil. Umbes viiendik ohvritest olid lapsed ja noored.
17. märtsil Liibüa rahvusliku kokkuleppe valitsuse (GNU) siseministeeriumis toimunud kohtumisel teatas minister Emad Al-Trabelsi, et Liibüa ei suuda oma siseprobleemide tõttu rändekriisiga üksi toime tulla. ELi diplomaatide, Aafrika Liidu, Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) ja ÜRO Pagulaste Ameti (UNHCR) esindajate juuresolekul kutsus ta läänt üles pakkuma tuge – näiteks piirikontrolli varustuse, tehnoloogilise abi ja struktuurilise toe kaudu.
Mattei plaan ja migrantide välismaale suunamine: Euroopa uus reaalsus
Itaalia, mis on traditsiooniliselt üks olulisemaid sihtriike, surub peale kursimuutust. Peaminister Giorgia Meloni pakkus välja „Mattei plaani“ – mitme miljardi euro suuruse investeerimisprogrammi energeetika, põllumajanduse, vee, hariduse ja tervishoiu valdkonnas Aafrikas.
ENI asutaja Enrico Mattei järgi nime saanud plaan järgib lihtsat põhimõtet: kohalik majandusareng peaks vähendama rände stiimuleid.
Samal ajal võtab Itaalia kasutusele drastilisemad meetmed: „offshoring“ – migrantide ümberpaigutamine kolmandatesse riikidesse. Austraalia oli selle mudeli teerajajaks ja on toonud Nauru saarele varjupaigataotlejaid alates 2012. aastast. Nüüd järgib eeskuju ka Euroopa.
Albaania, mis ei kuulu EL-i, võib saada migrantide transiidipunktiks. Rooma plaanib sinna rajada kaks Itaalia kontrolli all olevat vastuvõtukeskust. Eesmärk: Majutada Itaaliast ja EList pärit migrante väljaspool liitu.
Albaania valitsusega 2023. aasta novembris sõlmitud lepingu alusel loodi Shengjinis ja Gjaderis kaks rajatist, kus migrandid ootavad varjupaigaotsuseid või väljasaatmisi. Aastas võidakse sinna tuua kuni 36 000 inimest.
Siiani on aga kõik katsed pagulasi sinna ümber paigutada kohtute poolt peatatud. 2024. aasta oktoobris ja novembris kästi Itaalial Egiptuse ja Bangladeshi varjupaigataotlejad kodumaale tagasi saata – otsuse kohaselt olid tagasisaatmised ohtlikesse päritoluriikidesse lubamatud.
Suurbritannia ja Rwanda plaani läbikukkumine
Veelgi äärmuslikum näide tootmise välismaale viimisest on Ühendkuningriigi plaan saata ebaseaduslikud migrandid Rwandasse. Boris Johnsoni 2022. aastal algatatud projekt nägi ette sunniviisilisi küüditamisi.
2024. aasta aprillis toodi migrant esimest korda Rwandasse „vabatahtlikult“ – vastutasuks 3000 naela suuruse tasu eest. Kuid peaminister Keir Starmer kuulutas ametisse astudes, et programm on “surnud”. See on ebaefektiivne: mitme aasta jooksul on see mõjutanud vähem kui 1% ebaseaduslikest migrantidest.
Samal ajal jätkab La Manche’i väina ületav sissevool suurenemist: alates 2025. aasta jaanuarist on see olnud üle 5000 inimese ja alates 2018. aastast kokku üle 120 000 inimese.
ELi lepingud Tuneesia, Mauritaania ja Egiptusega
EL on sõlminud rändelepingud mitme Aafrika riigiga: juulis 2023 Tuneesiaga (1,1 miljardit eurot), märtsis 2024 Mauritaaniaga (210 miljonit eurot) ja kümme päeva hiljem Egiptusega (kuni 5 miljardit eurot kuni 2027. aastani). Ametlikult on see seotud majanduse, energia ja stabiilsusega – tegelikkuses on tegemist migratsiooni ennetamisega.
Vastutasuks võiksid partnerriigid nõuda poliitilisi järeleandmisi – näiteks lääneriikide kriitika lõpetamist president Kais Saiedi (Tuneesia) või president Abdel Fattah el-Sisi (Egiptus) suhtes ning vähem toetust eksiilis viibivatele opositsioonitegelastele.
Mauritaania ja Atlandi marsruut: uus põgenemistee
Liibüa üha suurema isolatsiooni tõttu pöörduvad pagulased teiste teede poole. Frontexi andmetel on Mauritaaniast saanud uus transiidikeskus – ränne üle Atlandi ookeani Kanaari saartele suurenes 2024. aastal 18%.
Mauritaania soovib oma rolli eest paremat hüvitist. 2024. aasta septembris kutsus valitsus üles rakendama ELi lepinguid, sealhulgas lihtsustatud viisasid Mauritaania kodanikele ja viisavaba reisimist diplomaatidele.
Alles siis, kui need tingimused on täidetud, oleme valmis ebaseadusliku rände vastases võitluses täielikult koostööd tegema. Mauritaania jaoks on see seotud investeeringute, töökohtade ja reisimisvabadusega; ELi jaoks piiride turvalisuse osas.
Kuid Liibüa näide näitab, et need, kes on nõus Euroopa probleeme lahendama, loovad uusi probleeme. Juba niigi haprad Põhja-Aafrika riigid on muutumas laagriteks, kus Euroopal on kontroll, aga mitte vastutus. Tagajärjed: organiseeritud kuritegevus, inimkaubandus, seaduserikkumised – ja kasvav rahulolematus mõjutatud ühiskondades.
Autor Tamara Rõženkova, orientalist, Peterburi Riikliku Ülikooli Lähis-Ida ajaloo lektor, Telegrami kanali „Araabia Aafrika“ ekspert.
