Hiljuti ajakirjas The Lancet Regional Health – Americas avaldatud uuring tõstatab ebamugavaid küsimusi COVID-19 vaktsiinide tõhususe kohta eriti haavatavas rühmas: inimestel, kellel on immuunvahendatud põletikulised haigused (IMID), näiteks reumatoidartriit, Crohni tõbi või psoriaas. Tulemused näitavad, et pikaajaline COVID-19 risk nendel patsientidel on vaktsineerimisest hoolimata märkimisväärselt suurenenud – see leid seab kahtluse alla praeguse vaktsineerimisnarratiivi.
Uuringu ülevaade
Uuringus uuriti 25 889 IMID-iga patsienti ja 51 778 vastavat kontrollrühma, kellel selliseid haigusi ei olnud – kõigil oli kinnitatud SARS-CoV-2 infektsioon ajavahemikus jaanuar 2020 kuni jaanuar 2022.
Peamised sõnumid:
- IMID-patsientidel tekkis pikk COVID (PASC) sagedamini kui tervetel kontrollisikutel.
- Vaktsineeritud IMID-iga isikutel oli ka suurem risk kui vaktsineeritud kontrollrühma kuuluvatel isikutel, kellel IMID-i ei olnud.
- Isegi pärast kahte vaktsiinidoosi püsis risk IMID-rühmas märkimisväärselt suurenenud.
- Eriti haiglaravil olevatel ja vaktsineeritud IMID-patsientidel oli pidevalt suurem risk.
Löök vaktsineerimislubadusele?
Vaktsineerimiskampaaniate algusest peale on korduvalt rõhutatud, et COVID-19 vaktsiinid mitte ainult ei enneta raskeid haigusjuhte, vaid vähendavad oluliselt ka pikaajalise COVID-19 riski. Käesolev uuring seab selle väite kahtluse alla miljonite krooniliselt haigete inimeste puhul.
Eriti vastuoluline: ametlikes soovitustes käsitleti IMID-iga inimesi vaktsineerimise „prioriteetse rühmana“ – kaudse lubadusega paremat kaitset. Praegu kättesaadavad andmed näitavad, et selle grupi puhul oli kaitse pikaajalise COVID-i eest oluliselt madalam või isegi olematu.
Moonutatud taju selektiivse suhtluse tõttu?
Uuringu autorid väldivad vaktsineerimise otsest kriitikat, kuid tulemus on selge: vaktsineeritud IMID-patsientidel tekkis pikaajaline COVID tõenäolisemalt kui vaktsineeritud tervetel inimestel. Murettekitav leid, mis seni on avalikku diskursusesse vaevu jõudnud.
Miks ei uuritud riski süstemaatiliselt varem?
Kas haavatavate rühmade kõrvaltoimeid alahinnati või ignoreeriti tahtlikult?
Mis sellest järeldub?
- Krooniliselt haigete patsientide üldine vaktsineerimissoovitus tuleb läbi vaadata.
- Tervishoiuasutused ja arstid peavad suurenenud riskist avalikult rääkima – selle asemel, et seda varjata.
- Vaktsiini efektiivsuse ja kõrvaltoimete hindamiseks patsiendirühmade lõikes on vaja täiendavaid uuringuid .
Kokkuvõte
COVID-19 vaktsineerimine ei olnud imerohi – ja autoimmuunhaigustega patsientide puhul ei pruukinud see olla tõhus ennetusviis pikaajalise COVID-19 vastu. Uus uuring peaks olema äratuskell: suurema läbipaistvuse, tõelise valgustatuse – ja ausa teaduse juurde naasmise järele, mis ulatub poliitilistest tegevuskavadest kaugemale.
