Kas COVID-19 ja Ukraina sõja finantskorraldusstrateegiad süsteemi jaoks, mis oli võlgade lõksus?
John Leake’i poolt
Mäletan, et lugesin 2019. aasta oktoobri Forbesi numbrist, et Itaalia on juba maksejõuetu ega pääse kunagi oma võlalõksust.
Võlalõks tekib siis, kui majanduskasv ja rahvastiku demograafiline areng – pensionäride eest hoolitsemiseks pole piisavalt noori – ei ole enam piisavad ühiskonna kasvava (nii era- kui ka avaliku) võla rahastamiseks.
Sel ajal mõtlesin, kuidas rahvusvahelised pangandusasutused Itaalia ähvardava võlakriisiga toime tulevad. Siis tuli COVID-19, mis näis õigustavat uut massilist raha loomise vooru.
Kuigi mitte nii drastiline kui Itaalia, oli USA 2020. aasta alguseks ilmselt loobunud ka ideest, et reaalmajandus kasvab piisavalt, et kompenseerida Ameerika elatustaseme kasvavat rahastamist riigivõla kaudu.
Võlg on ratsionaalne instrument siis, kui seda kasutatakse tootlikkuse suurendamiseks –mitte siis, kui seda kasutatakse raha loomiseks tühjast kohast ja selle jagamiseks ebaproduktiivsete inimeste ja tegevuste hordide vahel. Võlg on ebaproduktiivne ka siis, kui seda kasutatakse peamiselt varade, näiteks suurte majade ja aktsiate hinna ja kasumi suhte inflatsiooniks.
2020. aasta alguseks oli selge, et Föderaalreserv peab inflatsiooni ohjeldamiseks intressimäärasid tõstma, mis lükkaks laenukulud jätkusuutmatule tasemele – tehes lõpu 2009. aastast möllanud võlgades peole.
Mis võiks õigustada uut raha loomise vooru tühjast kohast?
Seejärel saabus COVID-19 ja 27. märtsil 2020 võttis USA valitsus vastu CARES Acti – vahendi kogu majanduse päästmiseks, mis meenutab 2008. aasta Wall Streeti päästmiseks mõeldud majanduse stabiliseerimise hädaolukorra seadust, välja arvatud see, et viimase kriisi jaoks loodud rahasumma (2,2 triljonit dollarit) oli palju suurem, võrdne 10%-ga USA SKP-st.
Tol ajal mõtlesin, kas COVID-19 ohtlikkust ühiskonnale tervikuna, sealhulgas noortele, pole mitte rängalt liialdatud, et õigustada seda meeletult liigset rahaloomist. Umbes aasta hiljem vestlesin Ed Dowdiga, kus ta veenvalt tõestas, et see on tõepoolest nii.
2021. aasta lõpus vestlesin New Yorgi osariigi peaprokuröri Beth Parlatoga. Pandeemia ajal spetsialiseerus Beth haiglate kohtusse kaebamisele, kuna nad manustasid surevatele patsientidele ivermektiini ja muid heakskiitmata ravimeid, et takistada nende ventilaatorile panemist.
Meie vestluse lõpus küsisin temalt, kas ta saab ikka veel palju kõnesid patsientide pereliikmetelt, kes vajavad tema abi.
„Ei,“ vastas naine. “Telefon on üsna vaikseks jäänud. Ma arvan, et sõda võib olla läbi.” Sel hetkel tekkis mul kõhe mõte, et pandeemia asemele tuleb peagi uus „sõda“.
Olukord Ukrainas oli sel sügisel kuumenenud ja mulle turgatas pähe, et Bideni administratsioon ei teinud midagi, et vältida olukorra eskaleerumist täieulatuslikuks kriisiks. Minu mulje sai kinnitust, kui pahaendeline asepresident Kamala Harris saadeti 2022. aasta veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsile.
Tajusin tema veidrat ja vastuolulist kõnet Ukraina ja NATO kohta kui järjekordset Venemaa provokatsiooni.
Eile kuulasin intervjuud finantsanalüütiku ja endise riskifondide halduri Alex Kraineriga Euroopa Liidu jätkusuutmatu finantsolukorra kohta.
Ilmselt on EL-i ja Saksamaa vastutajad mõistuse kaotanud ning mitmesuguste meetmetega Saksamaa majandust rängalt kahjustanud (mida Krainer selgitab).
Briti ja EL-i juhtide hämmastav irratsionaalsus väljendub sümboolselt nende hiljutises jutud aerosoolide kasutamisest päikese tumendamiseks, pärast seda, kui needsamad inimesed on kulutanud miljardeid hiiglaslike, inetute ja ebaefektiivsete päikesepaneelide püstitamisele.
Kõik see tõstatab provokatiivse küsimuse:
kas sõda Venemaaga on nüüd EL-i ainus lootus finantskrahhi vältimiseks?
Krainer toob välja paralleeli, et Alberta naftavarusid Kanadas kasutati 2008. aasta finantskriisi ajal tagatisena uute võlakirjade emiteerimiseks.
Kas Washingtoni ja Brüsseli hullud fantaseerisid Ukraina ja Venemaa loodusvarade kasutamisest veelgi suurema võla tagatisena?
Kraineri meenutus Venemaa olukorrast 1990. aastatel – kui Boriss Jeltsini valitsus müüs Venemaa loodusvarasid tülika raha eest – tundub tõepoolest asjakohane.
Kas võib olla, et Vladimir Putini suurim patt – lääne silmis – oli Jeltsini ajal möllanud rüüstepeole lõpu tegemine?
Mind ei üllataks, kui see vähemalt osaliselt nii oleks.
