Eestis testiti häiresireene. Või vähemalt öeldi, et testiti. Paljud ei kuulnud midagi.
Kui see oli katse, siis see ebaõnnestus täielikult – ja rahvas jäi jälle teadmatusse.
Kõik meenutas rohkem liivakastimängu, mitte riigi kriisivalmidust.
Nagu keegi lihtsalt “proovis”, kas asi töötab – ja no ei töötanud.
Ja kui see pole piinlik, siis mis üldse on?
Kujuta ette:
Arstid ütlevad sulle:
„Me ei tea, kas narkoos töötab, aga proovime kohe päris operatsioonil.“
Absurdne?
Täpselt sama tegi riik, kui otsustas häiresireeni „testida“ inimeste peal – ilma et süsteem päriselt töötaks.
Ja nüüd tehakse nägu, nagu kõik oleks hästi.
Ja kõige piinlikum:
Sireeni asemel kostus ainult peeru hääl, ja hais jäi üles.
Maksumaksja maksis, rahvas ei kuulnud midagi, ja lõpuks jäädi lihtsalt “analüüsima”.
Taas kord ei vastuta keegi.
Miljonid kulutatud – aga päris kriisi korral tuleb vist loota TikTokile, et keegi hoiataks.
Kokkuvõte:
– Hädaolukorra süsteem ei tööta.
– Rahvale ei selgitata, aga raha võetakse.
– Katseid tehakse meie peal, mitte süsteemis.
– Ja vastutust – nagu ikka – ei ole.
Kui riik tahab, et me teda usaldaksime, peab ta esmalt ise näitama, et ta teab, mida teeb.
Praegu jääb mulje, et meie eludega tehakse õppusi – nagu mänguasjadega liivakastis.
Masendav, mida mõtleb meist maailm, sest hais jäi ju alles?
