Varem selgitasime, et USA-Hiina kaubandussõda on olnud ainulaadne selle poolest, et USA sai kiire ja raske löögi, peamiselt kapitaliturgude ja finantssidemete kaudu, mis levivad silmapilkselt teravate tagajärgedega (Hiina hiljutine USA võlakirjade kukkumine ning sellele järgnenud jüaani ja võib-olla ka kulla ostmine jõustus millisekunditega ning ajendas USA dollari reservi staatust kaotama). Samal ajal kulub mõju Hiina majandusele levimiseks veidi aega, kuna tarneahelatel kulub nädalaid, kui mitte kuid, et normaliseeruda uue status quo järgi; periood on veelgi pikem, kui tariifide kehtestamine tähendas, et Hiina toodab kaubandussõja puhkemisele eelnenud päevadel üle ja hoiab majandustoodangut kunstlikult paisutatuna, nagu näitas paradoksaalselt tugev I kvartali SKP näitaja Pekingis. Kuid kui aeglustumine saabub, nagu see paratamatult juhtub, on tagajärjed Hiinale – millel erinevalt USA-st puudub sotsiaalne turvavõrk – palju kohutavamad. See tähendab ka seda, et kaubandussõda Hiinaga jõuab haripunkti alles siis, kui Peking kannatab maksimaalselt valu, misjärel on Xi Trumpiga kõnelustele palju vastuvõtlikum. Ainus küsimus on, millal antud max valuhetk tabab.
Me ei tea veel, kuigi hoiame pingsalt silma peal alternatiivsetel Hiina majandusnäitajatel (tavalisel ajal ei saa usaldada Hiina ametlikke andmeid ja kindlasti ei saa usaldada ühtegi kohalikku “andmeid” ajal, mil geopoliitilist võimendust mõõdetakse kasvu baaspunktides, isegi kui need on täiesti fabritseeritud) pöördepunkti jaoks.
Seni on aga üha rohkem märke selle kohta, et esimene valulaine on juba maandunud ja nagu Bloomberg teatab, peavad Hiina plastitehased, mis sõltuvad peamiselt USA-st imporditavast gaasist, laialdaste sulgemiste väljavaatega, kuna maailma kaks suurimat majandust langevad pikaajalise kaubandussõja tõttu kokku.
Maailmas domineeriv plastitootja saab peaaegu kogu oma etaani, naftakeemia lähteaine, mis on ka maagaasi komponent, USA-st. Kuid Ameerika kaupade silmapaistvad tariifid tähendavad, et tehased, mis ei suuda asendustoorainet töödelda, lasevad rahast välja; nende ainsaks alternatiiviks on lähituleviku (või mitte nii lähedal) koipalli tootmine.
“Olukord on Hiina etaankrakkerite jaoks kohutav, kuna neil pole USA tarnetele alternatiivi,” ütles Rystad Energy AS-i analüütik Manish Sejwal, kasutades selliste rajatiste kohta tööstuslikku terminit. “Kui neile tariifivabastusi ei anta, võivad nad tootmise peatada või poe sulgeda.”
Ütlematagi selge, et see oleks Hiina plastitööstusele katastroofiline.
Enamik nn kreekereid Hiinas kasutab lähteainena tööstusbensiini, kusjuures töötlejad, kes kasutavad naftakeemiatööstuse toorainena ainult etaani, moodustavad Rystadi andmetel vähem kui 10% kogumahust (umbes 4 miljonit tonni). USA energiaministeeriumi andmetel on Hiina ülekaalukalt suurim Ameerika tarnete ostja.
Kui aga kehtiksid 125% tariifid, oleksid tehased Rystadi andmetel kaotanud 184 dollarit iga tonni USA etaani kohta, mida nad 11. aprillil lõppenud nädalal töötlesid. See on võrreldav rohkem kui 100 dollariga, mida nad oleksid teeninud, kui tariife poleks olnud.
Bloombergi sõnul on lisakulud järjekordne löök Hiina plastisektorile, kus on juba praegu üleküllus, sest tootmisvõimsuse kasv ületab nõudluse. Tüli ohustab ka teisi lähteaineid, sealhulgas vedelaid maagaasi ja propaani ning on toonud kaasa USA hindade järsu languse. Vaevalt, et paljud on ennustanud inflatsioonišokki.
Kogu Hiinas ei suuda kodumaine etaani tootmine seda puudujääki täita, sest 2024. aastal toodab riik 2024. aastal ligikaudu 120 000 tonni, teatab tööstuskonsultant JLC International.
Veelgi enam, etaaniturg on “pikaajaliste lepingutega, kus on vähe või üldse mitte võimalust lasti hetketurul edasi müüa,” ütles Rystad 10. aprillil, muutes hiinlaste jaoks keeruliseks alternatiivsete tarnete hankimise USA-välistest allikatest.
Kuigi Hiina on seni vältinud tootmiste laialdast sulgemist erinevates sektorites, on tõenäoline, et plastitööstus üldiselt ning eelkõige etaani ja propaani tarneahelad saavad esimese ja kõige rängemalt kannatada. Nii et need, kes soovivad ajastada Pekingi maksimaalset valu ja suurimat vormitavust, hoidke silma peal Hiina plastihindadel ja/või tööjõustreikidel selles piirkonnas.
Mida madalamale esimene läheb, seda kõrgemale liigub teine ja seda kiiremini saab kaubandussõda lõpu. Ja see saabki otsa, sest nagu isegi Goldman oma viimases Hiina prognoosis (saadaval professionaalsetele subsiidiumitele siin) ennustas, on riigi SKT kukkumas kaljult alla: pank loodab nüüd, et Hiina II kvartali SKT kasv langeb QoQ vaid 0,8%-ni esimese kvartali 4,9%-lt. Ja see on alles algus, kui Hiina ei suuda vallandada stiimulit, mis on sarnane sellega, mida ta tegi Covidi ajal.
