Täna küüditamise aastapäeval ning Facebookis ringi kolades märkasin paljude marurahvuslaste all jagamas küüditamisega seonduvaid pilte alapealkirjaga “Me ei unusta!” ning “Surm vene okupantidele!” Paratamatult tekitavad sellised hüüatused mulle isiklikult vastakaid tundeid peale 76 aastat tegelike sündmuste toimumist küüditamise näol.
Minnes ajaloos tagasi, siis 1940. aastal tegid juuni pöörde kommunistid Toompeal ära ning samuti oli president Päts andnud oma nõusoleku üksteise abistamise paktile, kui liitumisele Nõukogude Liiduga. Eesti kommunistid pidutsesid ning jätkasid õndsalt oma kommunismi ellu viimist Eesti territooriumil. Selleks hävitati kulakud ning järgnesid repressioonilained ja küüditamised. Mõlema küüditamise lainel võtsid usinalt osa ka eestlased, kes küüditamise hirmus kaebasid naabri peale ja ei olnud harvad juhud, kus mustati oma sugulasi. Kuulsamad küüditajad olid kommunistid Smuul ja Lauristin.
Kui tõsta need sündmused tänapäeva võtmesse, siis 1940. aasta juunipööre on meil globalistide poolt ammu ära tehtud e-hääletussüsteemi kaudu. Oma truudust näidates Brüsseli valitsejatele mindi kaasa globaalse vaktsiini ja maskiäriga pandeemia õhutamise näol. Inimesi hirmutamise teel taas hässitati üksteise vastu, kus naaber kaebas naabri peale. Millegi pärast oli ununenud just siis lause “Me ei unusta!” Kui sündmused kordusid nagu küüditamiste ajal.
Nüüdseks on riigis asjad juba nii kaugele läinud, et surmasüste propageerinud ja inimeste represseerimist takka kiitnud dr. Mengele sai ministri koha, kus ta saab oma kõige räigemaid vaimusünnitusi riigis realiseerida.
Riik on sisuliselt pankrotti aetud ning uuskommunistid plaanivad ka maavaradest meie pisikese maa tühjaks kaevata ning meie väärtusliku põhjavee nässu keerata.
Siit, mu kallid rahvuslased, tekibki paratamatult küsimus – kas ainus viis realiseerida marurahvuslust on hüüda lauset “Me ei unusta!”, kui sellel pole mingit seost reaalsusega, sest sündmused, mis on korra olnud, on lastud taas korduda. Jah, küll pehmemal kujul. Meid ei küüditata enam püssimeeste saatel loomavagunites, vaid me lähme vabatahtlikult Eestist minema. Ja mehed, kes hüüavad “Surm vene okupantidele!”, ei ole teises ilmasõjas isegi osalenud ega ka venelastega relv relva vastu sõdinud. Olles kuulnud kunagi sõjameeste läbielamisi, on hakanud endale ette kujutama, et on sõjas NSVL-i ja venelastega, olgugi et NSVL-i ei eksisteeri juba 30 aastat ja see on sujuvalt asendunud Euroopa Liiduga. Kas rahvuslaseks olemine tähendabki ainult seda, et kui kõvasti keegi suudab Venemaad ja venelasi vihata? Tekib paratamatult küsimus, millisel eesmärgil seda siis tehakse ning kas suurtel vene vihkajatel poleks mõistlik ehk aeg kinni panna psühhiaatrile, kes teeb kindlaks asjatu viha algpõhjuse?
Ma täiesti saan aru inimestest, kes süütavad küünla oma lähedaste hukka saamise puhul teise ilmasõja ajal või küüditamise tõttu. Ka minul küüditati sugulasi Siberisse ja mu vanavanaisa oli metsavend, kuid ma ei pea iial viha Venemaa ega venelaste vastu, sest esiteks kannatas ka venerahvus tervikuna grusiinist diktaatori tõttu, kes hukkas või saatis vangilaagrisse 20 miljonit inimest.
Lõpetame russofoobia ning süütame küünla kõigile teise maailmasõja ohvritele.
Need mehed ja naised pidasid oma lahingud toona omadel põhjustel; paraku haugume täna vale puu all – meid hävitav ideoloogia on globalism!
/Mario Maripuu, kolumnist ja saatejuht/
Mario Maripuu: Me ei unusta! Kas tõesti!? *** Mario Maripuu: We Do Not Forget! Really!?”
