“Surnud hobuste teooria” on satiiriline metafoor, mis illustreerib, kuidas mõned isikud, institutsioonid või riigid tegelevad ilmselgete lahendamatute probleemidega. Reaalsuse aktsepteerimise asemel klammerduvad nad oma tegude õigustamise külge.
Põhiidee on lihtne: kui mõistad, et sõidad surnud hobusega, on kõige mõistlikum tegu maha võtta ja edasi liikuda.
Praktikas juhtub aga tihti vastupidist. Surnud hobuse hülgamise asemel võtavad inimesed ette selliseid tegevusi nagu:
• Ostan hobusele uue sadula.
• Hobuse toitumise parandamine vaatamata sellele, et ta on surnud.
• Ratsaniku vahetamine, selle asemel, et tegelikku probleemi lahendada.
• Hobuhooldaja vallandamine ja kellegi uue palkamine, lootes teistsugust tulemust.
• Koosolekute pidamine, et arutada viise surnud hobuse kiiruse suurendamiseks.
• Komisjonide või töörühmade loomine surnud hobuste probleemi iga nurga alt analüüsimiseks. Need rühmad töötavad kuid, koostavad aruandeid ja lõpuks järeldavad ilmselge: hobune on surnud.
• Pingutuste õigustamine hobuse võrdlemisega teiste sarnaselt surnud hobustega, järeldades, et probleemiks oli treeningu puudumine.
• Hobusele treeningprogrammide väljapanek, mis tähendab eelarve suurendamist.
• Mõiste „surnud“ ümber määratlemine, et veenda end, et hobusel on veel potentsiaali.
Õppetund:
See teooria toob esile, kui paljud inimesed ja organisatsioonid eelistavad eitada reaalsust, raiskavad aega, ressursse ja pingutusi ebaefektiivsete lahenduste kallal, selle asemel, et probleemi algusest peale tunnistada ja teha targemaid, tõhusamaid otsuseid.
Mis on sinu arvamus selle teooria kohta?
/Daniel Mereäär, ERK/ Facebook