Poliitiliste vasakpoolsete kodanikuaktsioonid on kurikuulsalt hooajalised ja talvekülm hoiab haprad progressiivid tavaliselt siseruumides. Lõunapoolsetes osariikides, kus tempid soojenevad, saame aga varakult aimu, millised suuremad USA linnad kevade saabudes tõenäoliselt välja näevad. Illegaalsed migrandid ja nende vasakpoolsed “liitlased” on sel nädalal relvastuses ja nad tunnevad end julgelt – Donald Trumpi massiküüditamise algatused, mis on seni keskendunud kuritegelikele jõukudele ja vägivaldsetele õigusrikkujatele, on nende sõnul vastuvõetamatud.
San Diegos, LA-s, San Fransiscos, Dallases, Atlantas, Phoenixis ja käputäies teistes linnades on puhkenud sadadest ja mõnel juhul tuhandetest inimestest koosnevad protestirühmad. Sündmused on jäänud üldiselt rahumeelseks, kuigi mõnel juhul on meeleavaldajad blokeerinud liiklust ja rünnanud sõidukeid, mis üritavad läbi pääseda.
Massiküüditamised on pälvinud laialdase toetuse, 66% USA kodanikest toetab poliitikat Bideni administratsiooni tekitatud piirikriisi valguses. Praegused prognoosid näitavad, et praegu elab USA-s 16–20 miljonit illegaali, ainuüksi viimase nelja aasta jooksul on riiki sisenenud kuni 10 miljonit (DHS on tunnistanud, et 85% piiril tabatud migrantidest lubati Bideni administratsiooni ajal siseneda amnestiareeglite alusel). Valitsuse ametlik statistika on osutunud vigaseks, teatades igal ajahetkel vaid poole USAsse sisenevate sisserändajate tegelikust arvust.
On raske ette kujutada paljusid riike väljaspool USA-d (või Euroopat), kus ebaseaduslikel sisserändajatel on nii õigus, et nad on valmis tänavatele minnes juurdepääsu nõudma, kuid siin see on. Kujutage ette, kui välisarmee marssiks lõunapiirile ja viskaks siis tujutsema, sest USA ei laseks neil sisse tungida? See on sisuliselt see, mis praegu toimub.
Protestijate seas on levinud mantra, et “varastatud maal pole ükski inimene ebaseaduslik”. See on tegelikult vallutatud maa ja vallutajad saavad reegleid teha.
Diplomaatilisem illegaalne välismaalase seisukoht on, et “migrantide õigused on inimõigused”, kuid inimõigused ei anna välismaalastele luba tungida teise riiki või rikkuda selle riigi seadusi. On üsna mugav kasutada “inimõigusi” sotsiaalse õigluse kilbina, kui enamik illegaale sifoonib aktiivselt sotsiaaltoetusi ja muid toetusi, mille eest maksavad seaduslikud kodanikud.
Kuidas on lood põliselanikest ameeriklaste inimõigustega?
Teine sisserändajate argument on see, et “nad teevad Ameerika suureks”, haarates USA-d oma kohalolekuga. Kuid võib märgata, et enamikul neist kogunemistest pole vaevalt Ameerika lippu silmapiiril. Tegelikult on iga marss kaetud Mehhiko lipu punase, valge ja rohelisega. See viitab sellele, et sisserändajatel on Mehhikole palju rohkem lojaalsust kui USA-le ja et nende kohalolek osariikides ei ole osa mingist “sisserändajate unistusest”, et assimileeruda Ameerika kultuuri.
Pigem on tavaline, et illegaalid näevad USA-d rahalehmana; koht, kuhu hiilida, haarata võimalikult palju jaotusmaterjale ja võimalikult palju raha ning seejärel suunata see rikkus tagasi Mehhikosse (või suvalisse arvu riikidesse), kus nad kavatsevad pensionile jääda. Sellest jätkuvast rahvusvahelisest pettusest on saanud omamoodi institutsioon; teatud USA ettevõtted ja tööstusharud saavad tööjõudu 30% vähem, samas kui migrandid saavad mugavalt toita süsteemi, mida USA maksumaksjad toetavad.
Pettust käsitletakse traditsioonina. See on nii juurdunud, et illegaalid on šokeeritud ja raevunud, et see võib tegelikult lõppeda. See on kultuurinähtus, mida enamik läänlasi lihtsalt ei mõista, kuid kolmandas maailmas peetakse empaatiat ja ligimesearmastust sageli nõrkuse märgiks. Kui annate neile tolli, võtavad nad miili, sest nii õpivad inimesed ellu jääma kohtades, kus korruptsioon on kultuuriline norm.
Raske on öelda, mis võiks nendest protestidest tuleneda peale selle, et ICE-l oleks lihtne korraga sadu migrante ümardada. Arvamus, et illegaalidel on üldse õigus protestida, on absurdne, kuid kui nad tahavad end küüditamiseks vaagnale serveerida, ei häiri see ilmselt Tom Homanit.
