Vangi Dilemma
Oleme ehk harjunud arutama poliitmaastikul toimuvat läbi politilise mõttelaadi, millised otsused osutavad millist mõju, kuidas vastaspool poliitiliselt reageeriks jne. Kuid see kord, prooviks asja vaadata läbi kohati teadusliku, teoreetilise ja psühholoogilise pilgu. Proovin ehk jagada oma arvamust, miks ja kuidas pole alati kõige olulisem riigi liidri tahe, vaid rahva usk. Rahva usk liidri otsustesse ja sellesse, millist rolli mängib kallutatud propaganda.
Peale teist maailmasõda tekkis tuumarelvastuse võidujooks Venemaa ja USA vahel. Tuumarelvastuse võidujooksuga oli tekkinud küsimus, millise strateegiaga kaitsta iseseisvust. Paljud uskusid kohesesse rünnakusse, kuniks USA veel tugevam. USA mereväe sekretär Francis P. Matthews arvas, et rahu kaitse eesmärgil peab olema valmistunud tegema esimest rünnakut. Matemaatik, füüsik John von Neumann ütles, ”kui ütled, et miks mitte pommitada homme, mina ütlen miks mitte pommitada täna. Kui sina ütled, et täna kell 5, mina ütlen miks mitte kell 1.” Aastal 1950 ameerika matemaatikud Merill M. Flood ja Melvin Dresher koostasid probleemi lahendamiseks strateegilise mängu nimega ”Vangi dilemma.” Vangi dilemma teooria muutus oluliseks osaks, et kalkuleerida erinevate strateegiate efektiivsust. Programmidel läbi viidud katsetel avastati neli iseloomuomadust mis alati garanteerisid strateegilise võidu. Sõbralik, andestav, selge ja kui healoomulikkust ära kasutatakse ka repressiivne, kuniks vastaspool taas valmis koostööks.
1.0 Milline on olnud aga Eesti strateegia Venemaa suhtes?
Alates Ukraina konfliktist alates on eesti rahvas hoidnud repressiivset hoiakut Venemaa suhtes. Strateegiliselt võiks seda näha, kui võnkumatut kaitsepositsiooni. Küll aga tekib probleem, olles lõigatud Venemaa informatsioonikanalitest lahti on raske luua adekvaatset hinnangut. On raske hinnata, kui koostöövalmi hoiakuga on olnud vene rahvus ja milliseid põhjuseid Venemaa peab Ukraina konflikti õigustuseks. Oluliseks probleemiks siinkohal peetakse Venemaa propaganda ohtu lääne iseseisvusele.
Et paremat hinnangut Eesti strateegiale anda, vaatame Eestit kui esimest strateegiat. Vastaspoolse strateegiana vaatame Venemaad.
Vangi dilemma mänguteooria põhiselt saame näha endid repressiivse strateegiana, kes hoidub igal juhul koostööst. Juhul, kui Venemaa valmis koostööks, siis Eesti strateegia röövib 5 punkti, Venemaa saab 0 punkti. Antud järelduse põhjal võib eeldada, et Venemaal on kasulikum keelduda koostööst ja mõlemid saavad ühe punkti. Kui mõlemid strateegiad teeksid koostööd, saaksid mõlemid 3 punkti. Antud matemaatilise järelduse kohaselt oleks mõlemil strateegial kasulikum pikas perspektiivis teha koostööd.
Siiski, saame öelda, et matemaatilist katsetust ei saa pidada antud olukorras adekvaatseks hinnanguks. Eesti riigina oleme olnud tugevalt sõltuvad NATO julgeolekust ja NATO omakorda USA-st. Oleme väikse riigina olnud tugevalt sõltuvad teistest riikidest ja seetõttu, kaldume tegema otsuseid tihti teistele riikidele tuginedes. Küsimus on aga selles, kui adekvaatne on olnud terve lääne strateegiline suhtumine? Et seda mõista, oleks vaja mõista millisele võimustruktuurile me vastu seisame.
1.1 Riik ja rahvas ja püsivuse alustala
Oleme harjunud mõistma, et iga teise diktatuurse riigi puhul ei mängi rolli mitte sealse rahva tahe vaid hoopis käsk ja korraldus. Me võime pidada seda adekvaatseks vaatenurgaks, kuna tihti näib see sedasi olevat. Siiski, mida me ehk ei märka on propagandale kulutatud aeg ja energia.
Vangi dilemma mänguteooria pole ainult matemaatiline teooria riigisuhete analüüsis, vaid tema matemaatiline ülesehitus kirjeldab samuti elu naturaalset arengut. Riik miski mis mõeldud pakkuma turvatunnet, rahva ja riigi koostööl saavad mõlemid stabiilselt 3 punkti. Kes röövib edukalt panka, saab 5 punkti ja kannatajad saavad 0 punkti. Kui riik lakkab rahvaga koostööst, saab riik 5 punkti ja rahvas 0 punkti. Kui oled repressiivne teiste suhtes ja üritad teisi ära kasutada, riskid teiste poolse repressiivse vastupanuga ja punktide kaotusega. Äris ja mujal pikaajalisi parimaid tulemusi annab vastastikune sõbralik, andestav ja selge ellusuhtumine. Teooria strateegiat saab rakendada isegi looduses. Näiteks, loomakarjas on teoreetiliselt esimesel kahjulik puhastada teist looma, kui esimene riskib oma energia tühja kulutamisega. Ometi, kui kõik pikas perspektiivis üksteist puhastavad, saavad kõik tänutäheks parema puhtuse, ehki, rohkem punkte. Nendel lihtsatel näidetel annab vangi dilemma teooria lühidalt kinnitust, et koostöö on eduka elu aluseks ja erinevates suhetes on vastastikune usk kindlama elu arengutaladeks.
Usk ei pea tähendama mõttekäiku, et inimene lihtsalt usub millessegi. Minu silmis, usk tähendab pigem seda, et usust lähtuvalt tehtud otsustes nähakse kindlamat valikut enese heaolu arengule. Miks see oluline tähelepanek, kuna usku saab kujundada ka vägivallaga. Võtame näiteks diktatuurse riigi, kus valitsev riigikord on üles ehitatud rahva suhtes vaenulikult. Sealne rahvas usub riigikorda, kuna rahval puudub õigus vabale arvamusele ja seeläbi, allutakse enese heaolust lähtuvalt võimule. Et anda alluvale rahvale põhjust, kasutatakse propagandat rahva kannatuste õigustamiseks. Hea näitena saab tuua Põhja Korea, kus rahvas on pideva propaganda surve all isoleerituna muust maailmast. Sellisel juhul on ka tegu ohtliku rahvaga, kuna arenedes isoleeritud propaganda all kujutab kannataja fantaasia välist maailma veelgi vägivaldsemana. Riigikorras, kus rahvas sunnitakse vägivallaga tööle, siis orjatööle allutakse ikka hirmu all. Põhi põhjuseks on hirm enese elu ja heaolu kaotuse üle, isegi, kui relvastatuid vähe ja orjarahva hulk suures ülekaalus. Tugev iseseisev rahvas aga mõistab kokkuhoiu olulisust ja teab, kui keegi vägivallaga võimu püüab, orjarahvana elu ei parane. Ehki, tugev eneseusk nõuab enesekindlat emotsioonide mugavustsoonist väljumist ja strateegiliselt enesekindlat sihti. See tähendab julgust ühtsena ohtudele vastu astuda.
Iga riik on alati juhitud rahva usul. Usk riiki on igale riigile vundamentaalsemaid alustalasid, ilma milleta riiki ei saa eksisteerida. Samuti on ajalugu korduvalt tõestanud, kui rahva usk riigivõimu kaob, siis riik laguneb.
1.2 Isiklik hinnang Eesti strateegiale
”Eesti riigi strateegiat iseloomustab rohkem emotsionaalne hüsteeria, kuna rahval puudub kindel ühtne selgroog ja tahe koostööle. Igaüks emotsionaalselt elab oma arvamusi välja, kuid keegi ei saa omavahel läbi. Kirjeldaks pigem mehikesena, kes vehib üksi põllul nuiaga ja ähvardab, kuid puudub mõistuspärane mõttelaad. Mine lohuta natuke ja peagi muutub suureks sõbraks.”
2.0 Kas juhus või teadlik tegu?
On tekkinud tõsised küsimused terve lääne suhtes. Juhul, kui Venemaa on konflikti alguses pakkunud koostööd, miks nähti Ukraina probleemide läbipaistvat läbivaatust probleemina? Kui oleksime enne konflikti algust valinud koostöö, kui palju Vene propaganda oleks ikkagi suutnud ohustada lääne püsivust? Kui oleksime valinud koostöö, kui palju oleksime ikkagi suutnud rahalisi ressursse kokku hoida ja neid kasvõi Ukraina elukeskkonna parandamiseks kasutada? Millises mastaabis oleksime ikkagi suutnud ära hoida majanduslangust?
Aastaid kestnud konflikti vältel oleme rahvana rahastanud Ukraina vastupanu suurte summadega ja päevavalgele ilmunud ka skandaale, kuidas korduvalt Ukraina toetused kanditud mujale. eesti rahvas vajumas sügavamasse vaesusesse, majandus lagunemas ja pangandus rikastumas. On olnud üsna mitmeid olukordi, kus vandenõuteooriaid peetakse ohtlikeks, ometi USA senatites või mujal lääne riigiasutustes debateeritakse faktina. Kokkuvõtlikult on aastate vältel toimunu andnud tõsise aluse küsimusele, kas ka informatsioon Ukrainas toimuva kohta on usaldusväärne? Kui ei, siis kui ohtlik on tegelik olukord Eesti iseseisvusele? Peame ikkagi mõistuspäraselt mõistma, isegi, kui Venemaa diktatuurne riik, siis sealne rahvas on omastanud ka palju lääne vabaühiskonna väärtusi. Adekvaatse hinnangu loomiseks peame mõistma, kui koostöö valmi ellusuhtumisega on vene rahvas tegelikult.
2.1 Vabaduse hind
Antud olukorras kipun arvama, et oleme jõudnud oma vabadusest loobumisega poolele teele. On ilmselgelt näha, et Eestis elava rahva vahel on üha enam kasvamas rahvuste lõhesus. Vene rahvust tõrjutakse Eestlaste poolt hirmul juhitud usul, sõimatakse üksteist emotsionaalselt, kuid puudub ratsionaalne põhjus. Ometi, peaks venelased olema siia kolinud heas usus paremale elule. Venemaa propaganda jaoks annab selline käitumine aga hea ettekäände, miks vene rahvus võiks Eesti kontrolli alla võttu vajalikuna, inimlikuma lahendusena näha. Lisaks, loob vene rahvuse silmis põhjuseid juurde olukord, kui naaberriigi vaesustase ja heaolulangus ületab inimlikkuse piire. Eriliselt kurioosne on aga see, et väga paljud Vene rahvusest isikud endiselt otsivad koostöötahet ja usuvad, et Eesti võiks olla iseseisev riik. Paraku, paistab juba praegusest riigikorrast ja suhtumisest, et iseseisvust enam ei eksisteeri.
Asja läbi teistsuguse pilgu vaadates, oleme juba õigustamas vihakõne seadusi ja suuvabaduse piiramist, mis aga omakorda viitab, et me ise oleme üha enam õigustamas diktatuurse riigikorra mudelit vaba riigikorra üle. Kuid sellise riigikorra õigustuse alustalaks ei ole muud, kui hirmul juhitud rahva usk oma riigikorra kaotuse ees. Selgemõistuslikult on ehk raske lihtsa inimesena mõista, miks me selles suunas liigume, kuid seletan.
Liikudes taas mänguteooria juurde, selle juurde, kuidas tahe koostööle on vundamendiks edu saavutamisel, siis seal peitub ka potensiaalne vastus me laguneva riigi tagamaadele. Õigem küsimus oleks, milline on tegelik motiiv paljude riigijuhtide tegude taga? Kui motiiv on õigustada rahvale diktatuurset riigikorda või müüa rahvast diktatuursele korrale maha, siis selle saavutamiseks oleks teoreetiliselt just vaja põhjust, miks diktatuurne riigikord on vabaühiskonna ees õigustatum. Isiklikust vaatenurgast tundub, et on toimumas teadlik organiseeritud vabaühiskonna lõhestamine, üritades tagamaa põhjuseid suunata inimeste suguprobleemide, kliima ja Ukraina sõja kraesse. Poliitmaastikul toimuva hullumeelsuse tõttu leidub põhjuseid kahtlusele üllatavalt palju.
Olukorda peab vaatama läbi mõistuspärase pilgu ja endile mõista andma, et läbi ajaloo on võimujahis joostud. Me võiks ju maailma vaadata samas läbi enese heatahtlikuse, kuid selliselt me eirame ohte ja potensiaali, kuidas me heausklikust ära kasutada. Vaadates endid lihtsa inimesena, mõistame vaid emotsioone mis seonduvad me elulaadiga. Küll aga me ei näe seda, kui väsitav on kellegi jaoks pidevaid ettekandeid teha ja seda, millist kasu ta nendest ettekannetest saab. Me ei näe seda, millised on võimupositsioonil olevate isikute tegelikud motiivid ja maailmavaated. Me ei näe seda, kui keegi usub, et miski kuulub talle, siis millistesse mõõtmetesse on ta valmis minema, et oma tahet saada.
3.0 Isiklikud vaated olukorra parandamiseks
Isiklikult arvan, et rahval peaks olema tugev ja ühtne selgrooog nii vene kui ka eesti rahvuste vahel. Eesti rahvas peaks looma vene rahvusest inimestele põhjuse, miks tahta eesti rahvust, kultuuri hoida ja kaitsta. Peaksime andma Eestis elavatele venelastele põhjuse, miks Eesti oleks vajalik riik parema elu edendamisel kõigile. Peaksime majanduslikult suutma luua stabiilset majandust ja likvideerima suure rahva maksustamise. Peaksime rahvana suutma ühises hääles esitada nõudmiseid ja ühtselt astuma manipulatsioonile vastu. Mis aga kõige olulisem, peaksime õppima mõistma võimustruktuure ka psühholoogilises perspektiivis. Seepärast arvan, vaadates olukorda ainult läbi poliitiliste põhjenduste, liiguvad asjad ainult alla mäge.
Füüsikas on lihtne reegel, see energia mida millessegi rakendad, selle energia ka vastu saad. Samamoodi saab inimtegevust näha energiana. Suhetes on oluline jagada energiat, mida vastu ootad saada. Kui ootad ratsionaalset suhtumist pead ise olema ratsionaalne. Kui kisad ja karjud, karjutakse vastu. On oluline enesele tunnistada, et eksimine on inimlik ja rahu nõuab ka omapoolset rahulikku suhtumist. Samamoodi on ka riigisuhetega. Me ei tohiks teha kriitilisi otsuseid hirmust või paanikast. Hirm on märk nõrkusest. Otsuseid tuleb teha koostöövalmilt, ükskõik, kui ootamatu ka põhjus poleks. Et kaitsta aga endid propaganda eest, peab rahva selgroog ühtses usus olema tugev ja võnkumatu. ”Tugevat selgroogu ei huvita invatugi.”
/Ako Saluorg, kunstnik ja mõtestaja/