Tänavad olid puhtad ja valgustatud nii suvel kui talvel. Suvel oli rohi roheline ja silmi pimestasid värviliste lilledega õitsvad aasad. Talvel oli lumi valge ja särav ning hangede vahel ukerdasid punaste ninadega, õnnelike nägudega inimesed.
Igal pool lehvisid ainult sinimustvalged lipud ning enamus rahvast elas maakodudes. Söödi puhast toitu ja joodi puhast vett. Linnad olid väikesed, turvalised ja hubased, kus ererohelised, vaikselt sahisevad bussid sõidutasid kõiki soovijaid. Autosid linnades polnud, ainult bussid ja jalgrattad.
Inimesed olid kõik rõõmsad ja abivalmid ning nautisid koos töötamist ja tegutsemist. Töö tegemine polnud piin, vaid loominguline nauding, sest igaüks sai olla vajalik ja midagi kasulikku panustada. Raha kui sellist ei olnud, aga ometigi oli meil kõik olemas.
Nädalavahetustel käisid kõik saunas ning laulsid ja tantsisid õnnelikult, sest õhk, mida inimesed hingasid, oli puhas ja täis joovastavat armastust.
Kogu Eestimaa ümber hõljus kaitsev udu, mis varjas meie väikest paradiisi maailmakurjuse ja haiguste eest.
Ainult need, kellel oli puhas süda ja kes teadsid salasõnu, leidsid tee paradiisi läbi paksu ja lämmatava udu. Vot selline uni oli.
/Ülle Pukk, KOOS/ allikas Facebook
