Riigikogu liikmed kaotavad usaldust.
Riigikogu allakäik peegeldub ka selle liikmete moraalses laostumises. Üks neist saja ühest rahva esindusnäost paugutab pargis oma lõbuks relva, teine tõmbab süüdimatult Balile ja lebotab seal tööajast kaks nädalat, kolmas raiskab kuluhüvitusi isikliku peo korraldamiseks. Riigikogus toimuva blaseerumise ehedaks näiteks on ka sealse kõneisiku Seaveri geniaalne otsus kasutada rahvaesindusele populaarsuse lisamiseks küsitaval mõttetasandil võimleva suunamudija nn “roosa banaanikese” teeneid, makstes sellele võltsiidolile tuhandeid eurosid rahva raha.
Jah, riigikogus leidub ka tõeliselt rahva eest seisvaid tõsiseid inimesi, ent nemadki saavad tänu banaanitsemisele ja kolleegide egotrippidele määritud. Riigikogu mainet ei tõsta ka otsus kärpida paarisaja euro võrra niigi tohutu suure palga lisana makstavaid kuluhüvitisi, mis pigem paneb küsima, keda sellise spinniga püütakse lollitada?
Riigikogulaste arv vajab kärpimist.
Eesti riigikogus veedab aega 101 õnneseent, mis teeb meie rahvaarvu aluseks võttes ühe esindaja 13 600 kodaniku kohta. Selle näitajaga oleme tõepoolest esirinnas mitte üksnes Euroopas vaid maailmas üldse. Näiteks Läti naabrite seimis on 100 liiget, mis teeb nende rahvaarvu arvestades ühe esindaja 18 700 kodaniku kohta, Leedus on see näitaja aga 141 liikmelise seimi puhul üks rahvaesindaja 20 300 kodaniku kohta. Soome eduskuntas on 200 liiget, ehk siis üks 28 000 kodaniku kohta. Kui aga vaatame Euroopa suurriike, siis Poolas esindab seimi ja senati 560 liikmest igaüks 67 900 poolaka tahet, Prantsusmaa rahvuskogu ja senati 925 liiget igaüks 68 000 kodanikku. Saksamaa liidupäeva 598 saadikut on igaüks väljas koguni 141 000 kodaniku eest.
Ülaltoodust järeldub selgelt, et meie riigikogu on mõttetult suur ja seepärast ka väikese riigi kodanikele liiga kulukas ülal pidada. On tõsine järelemõtlemise koht, miks ei võiks me oma riigikogulaste arvu määramisel kasutada näiteks Soome valemit. Sel juhul oleks riigikogus 68 saadikut, mis juba oluliselt vähendaks institutsiooni ülalpidamiskulusid. Kui riskiksime minna Prantsuse teed, saaksime oma rahvaarvu juures läbi üksnes 20 riigikogulasega, Saksamaad kopeerides aga valitaks Toompeale vaid 10 asjatundlikku, puhta renomee ja laitmatu taustaga saadikut.
Ajal, mil kooritakse raha paljulapselistelt peredelt ning pensionäridelt, kuna riigi eelarve pidavat vajama täiendavaid tulusid, oleks riigikogu koosseisu kärpimine oluline kokkuhoiukoht mitte üksnes palkadelt, vaid ka igasuguste nõunike ja muude poliitolendite ja kogu suure majapidamise ülalpidamiskulude arvelt. Väiksem riigikogulaste arv kärbiks ka võimalust neli aastat mitte muhvigi tegemata Toompeal lebotada ja palka välja võtta, mida nii mõnedki rahvale suhteliselt tundmatud poliitikud ka teevad. Kui riigikogus oleks vastavalt Eesti väiksusele näiteks poole vähem liikmeid, paistaks nende viiekümne töö paremini välja, tagaks kvaliteedi ja paneks rahvaesindajaid pingutama. Praegu vastutus hajub ja sajapealine poliitiline sõpruskond kasutab selle osavalt ära. Kui aga vähendada riigikogulaste arvu kahekümnele või koguni kümnele, tagab see rahvaesindajate keskendumise, vastutuse ja tahte end tööle pühendada, mis paljudel sealsetel onudel ja tädidel täna puudub.
Riigikogu liikmete arvu viimine vastavusse Eesti väiksuse ja riigi halva majandusseisuga, võiks lähiajal saada arutlusaineks, sest vastasel juhul kõlavad kõik jutud kokkuhoiust ja eelarve tasakaalu viimisest silmakirjalikena.