Veel mõni päev ja saame teada, kes ülesseatud kanditaatidest leiavad tee 101 priviligeeritu hulka ning milline erakond moodustab valitsuse. Võib kahtluseta nõustuda, et käes on aeg, mil otsustatakse, kas Eesti jätkab ülespuhutult sõjaka ning rohepöördest vaimustunud suidsiidse pisiriigina, mille peaministrile lähevad korda üksnes Brüsseli niiditõmbajate kiidusõnad, mitte oma rahva elujärg või keskendub järgmine valitsus siiski ka eesti inimeste heaolule ja võimalustele galopis ülesmäge sööstnud hinnad taas mõistlikule tasandile tuua.
Eesti valimistega on selline kummaline lugu, et kõigepealt kühveldavad erakonnad oma valimislubaduste kasti hulgaliselt peibutavad hüüdlauseid, mis kinnitavad, et kui anda hääl nende pildipoiste ja -tüdrukute poolt, jõutakse järgnevail aastail õnne tippu, mida lähemale valimistepäev aga saabub, seda enam keskendub tähelepanu vastaste mahategemisele ja valija hirmutamisele, et kui see peaks oma valikus eksima, läheb lõpp halvasti mitte üksnes temal vaid kogu rahval ja riigil. Valimisdebatid kujunevad aga lahenduste otsimise asemel vastastikkuseid süüdistusi loopivaks laadaks. Aga valimiste järel jooksevad lubaduste õhupallid visinal tühjaks ning hallis argipäevas saab selgeks, et 101 mäe otsa roninut polegi geeniused, kes igale tõvele rohu leiavad, vaid liigagi sageli mornimeelsed, halva lastetoaga ja piiratud mõtlemisega isendid, kes ei kohku tagasi keskmise sõrme näitamise ega teisitimõtleja sulaselge sõimuga ülevalamise eest. Kuidagi kurb on seda aastast aastasse kogeda. Tekkib küsimus, et kui meie rahva hulgas kohtab nii palju andekaid, toredaid, kaastundlikke, sõbralikke ja muidu tublisid tegelasi, siis kuidas on võimalik, et erakondade peakorterites toimuvatest siseheitlustest väljuvad ikka need kõige arrogantsemad eneseupitajad, kes ei hinda mitte oma panust poliitikas, vaid seda, kuidas poliitikalaval edvistamine neid täheseisusesse tõstab. Viimane aeg oleks ka Eestis võtta vastu seadus, mis võimaldab täielikku mölaklust üles näitavaid rahvaesindajaid nii riigikogust kui ka kohalikest volikogudest lihtviisil tagasi kutsuda. Siis vast jäävad ära inetud ligitamised, magedad randperetamised ning keskmist sõrme püsti ajavate poliitneitsite naeruväärsed etteasted.
Hea Eesti inimene, kui lähed valima, ära hoia kokku aega selle arvelt, et tutvuda lähemalt tolle kandidaadi isikuomaduste ja eelneva käitumisega, kellele kavatsed anda oma hääle. Kui selgub, et peale praalimise ja ebareaalsete lubaduste pole tal muud ette näidata, siis ära teda vali! Leia nimekirjast mees või naine, kes tõeliselt tahab oma inimeste eest seista, kelle jaoks üle mõistuse elektrihind pole võõras mure, kes ei kilju vaimustusest, kui Euroopa Liidu elukauged bürokraadid tulevad välja järjekordse roheäärmusliku rumalusega, kes teab, et meil on vaid üks ja ainus Eesti, mida ei tohi jätta maailmas möllavate ohtude meelevalda. Eesti riik pole Rail Baltica, mis on mõeldud ei tea kellele ning milleks. Me vajame oma riiki. Just sellepärast ole neil päevil hoolas ja ära lase end tühja tünni häälel lollitada!
