Mine võiks olla meie ühine visioon ja narratiiv, mis seoks me hinged kokku ühisesse ja harmoonilisse südamerütmi, kus iga eestlane tunneb, et lugu on talle oma ja väärib kaitsmist ning hoidmist. Eestlastele on vaja OMA lugu, kus pannakse paika just need väärtused, mis aitaks säilitada Eestlastel oma rahvust ja ainult meile omast elustiili. Küsite nüüd, et mis on siis see eestlasele omane elustiil, mis väärib hoidmist? Vot see küsimus tulebki meil kõigil endale esitada ja ühiselt kokkuleppele jõuda.
Mis eristab ühte rahvust teisest? Enamasti ikka ELUSTIIL, mis sõltub ümbritsevast loodusest ja uskumustest ja mis kujundab rahvuslikku hinge. Venelastest rääkides tihtipeale kirjeldatakse venelase hinge, mis on sügav ja kirglik, aga milline on eestlase hing, või on eestlase hing juba ammu hingusel?
Meil tuleb enda seest ülesse leida, kes me oma hingelt oleme? Tavaliselt on kirjanikud ja kunstnikud need, kes annavad edasi peegeldust rahva hingest. Lugedes eesti klassikalist rahvakirjandust, siis eestlased on ikka ühed parasjagu kangekaelsed põmmpead olnud läbi aegade, kes raskelt kannatades lohistavad oma orjalikku saatust igasse sajandisse kaasa nagu Kilplased, selle asemel, et maha istuda, analüüsida ja õppida tehtud vigadest.
Minu nägemuse kohaselt on eestlased oma hingelt maarahvas ja talurahvas. Maaelu on meid läbi sajandite elus hoidnud ja meid toitnud. Eestlase hinge on kasvatanud erinevad aastaajad, kus on nii suve soojust ja valgust , kui ka talve karmi jahedust ja pimedust. Looduselastena, maa ja metsarahvana, peaksime olema ju taskaalukas rahvas , kes oskab näha nii ette kui taha, nii head kui paha, aga ometigi me kordame ikka ja jälle neid samu vigu. Ikka ja jälle me laseme võõrastel lugudel oma ajud sassi keerata. Ikka ja jälle me laseme võõrastel väärtustel meie kodudesse sisse pressida. Ikka ja jälle me laseme võõrastel lippudel tekkida Eesti lipu kõrvale. Miks me küll seda teeme? Miks me ei julge seista selle eest, mis on meile kallis, nagu pereväärtused ja loodusega kooskõlas elamine? Miks meie noored on nii avatud ja vastuvõtlikud perverssustele ja keeravad selja traditsiooniliselt elule?
Minu arust, eestlaste traditsioone ja hinge saab edasi anda vaid küla ja taluelu kontekstis. Oma unistuses näen, et meil on üle eestiline tugev külade võrgustik. Väikesed, aga tugevad ja koostööd tegevad kogukonnad, mis elatuvad eelkõige oma piirkonnale omastest ressurssidest. Unistan kodumaast, kus oleks maaaluste kaablitega odav elekter kõigile kättesaadav ja igas kaevus ning veekogus vuliseks puhas ning tervist kosutav vesi.
Praeguseks lõpetan, homme mõtlen edasi….to be continued.
Kõik teie mõtted ja fantaasiad on teretulnud.
/Ülle Pukk, KOOS/
