USA presidentaalne riigikord on valitsemissüsteem, kus president on nii riigipea kui ka valitsusjuht, täites täidesaatvat rolli valitsuse juhtimises. Selles süsteemis on kolm võimude lahususe põhimõttel tegutsevat haru:
- Täidesaatev võim: President juhib täidesaatvat võimu ja vastutab föderaalseaduste elluviimise ning riigi poliitiliste ja diplomaatiliste otsuste eest. President valitakse kaudsete valimiste kaudu valijameeste kogus ja ametiaeg on neli aastat, lubatud on maksimaalselt kaks ametiaega.
- Seadusandlik võim: Kongress koosneb kahest kojast – esindajatekoda ja senat. Esindajatekoda esindab osariike rahvaarvu alusel ja seal on 435 liiget, kes valitakse iga kahe aasta tagant. Senatis on igal osariigil kaks esindajat, kokku 100 senaatorit, kelle ametiaeg on kuus aastat. Kongress on vastutav seadusandliku töö eest, sealhulgas seaduste loomise, riigieelarve koostamise ning presidendi määramiste ja otsuste kinnitamise eest.
- Kohtuvõim: Kohtusüsteem, eesotsas USA Ülemkohtuga, kontrollib seaduste vastavust põhiseadusele ning on sõltumatu nii täidesaatvast kui ka seadusandlikust võimust. Ülemkohtul on lõplik otsustusõigus põhiseaduse tõlgendamisel ja ta võib seadusi kehtetuks tunnistada, kui need on põhiseadusega vastuolus.
Presidentaalse riigikorra oluline omadus on võimude lahusus, mis tähendab, et presidendil, kongressil ja kohtutel on eraldiseisvad ja vastastikku tasakaalustavad rollid. Näiteks saab kongress presidendi vetot seadusandlike aktide üle hääletusega tühistada, president saab omakorda seadusi vetostada, ning kohus saab põhiseaduse vastasuse korral seadusi kehtetuks tunnistada.
Selle süsteemi eesmärk on tagada tasakaalustatud võim ja vältida ühe haru liialdatud mõju ning autoritaarse võimu kujunemist.
Vabariiklaste ja demokraatide vahekord USA valitsuses mõjutab oluliselt riiklikke otsuseid, kuna kahe partei vahelised jõuvahekorrad määravad, kui sujuvalt saab valitsus oma poliitikat ellu viia. See sõltub mitmest tegurist:
- Kongressi koosseis: Kui üks partei kontrollib nii senatit kui ka esindajatekoda (nn “trifecta”), on presidendil lihtsam ellu viia oma poliitilist kava, sest seadusandlikud protsessid kulgevad sujuvamalt. Näiteks kui vabariiklased või demokraadid kontrollivad kongressi ja neil on samast parteist president, saavad nad kergemini vastu võtta suuri reforme, mis kajastavad nende poliitilist agendat, nagu näiteks maksupoliitika muutused või sotsiaalpoliitilised reformid. Trumpi ja Bideniga seotud reformid 2017. ja 2021. aastal olid heaks näiteks trifecta mõjujõust, kuna neil oli kongressi toetus suurte seadusandlike muudatuste tegemiseks.
- Valitsemise jagatud olukord: Kui üks partei kontrollib esindajatekoda ja teine senatit, tekib „jagunemine“ ehk „split government”. Selline olukord, nagu praegu, põhjustab kompromisside otsimist ning poliitiliste prioriteetide ümbersõnastamist, et saada mõlema koja heakskiitu. Jagatud valitsus võib takistada oluliste reformide või poliitiliste muudatuste läbiviimist ja viia ummikseisudeni, eriti eelarve ja oluliste seadusandlike algatuste puhul.
- Filibuster ja häälteenamuse reeglid: Senatis vajavad mitmed otsused 60-häälset kvalifitseeritud enamust, et ületada „filibuster“ ehk takistusprotseduur. See tähendab, et isegi kui parteil on kongressi mõlemas kojas enamus, võib ta vajada opositsiooni toetust, et läbi suruda oma poliitikat. See mehhanism loob vajaduse kompromisside järele ja hoiab ära üheparteilised reformid, kuid samas aeglustab otsustustegevust.
- Kohtusüsteemi määramine: Kui president ja kongress on samast parteist, saavad nad hõlpsamini kinnitada kohtunikke ja ametnikke, mis omakorda mõjutab pikaajalisi poliitilisi suundumusi. Kohtunike määramine, eriti USA Ülemkohtus, on pikaajaline strateegiline mõjuvõimalus, kuna kohtunike otsused mõjutavad seadusi ja poliitikat aastakümneteks.
Kokkuvõttes sõltub USA poliitiliste otsuste tegemine suuresti sellest, kuidas parteide vahekord valitsuses jaotub ning kas ja kuidas suudetakse jõuda kompromissidele, eriti jagatud valitsuse olukorras.
2024 aasta valimiste tulemusena on USA valitsuses taas märkimisväärsed jõuvahekorrad, eriti, kui Trump saab presidendiks. Pärast valimisi on vabariiklased saavutanud kontrolli senati üle, mis võimaldab neil takistada demokraatide seaduseelnõusid ja mõjutada oluliselt föderaalsete kohtunike, sealhulgas ülemkohtu kohtunike, ametissenimetamist. See võimupositsioon senatis tugevdab Trumpi administratsiooni võimalusi oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Samas on olukord esindajatekojas pisut keerulisem. Vabariiklased on suure tõenäosusega oma positsiooni seal säilitanud, kuid demokraadid olid valimistel tugeval positsioonil ja suutsid mitmes osariigis konkurentsi pakkuda. Kui vabariiklased jäävad kontrolli alla ka esindajatekojas, on Trumpi administratsioonil lihtsam oma seadusandlikku agendat läbi viia. Kui aga demokraadid võtavad üle esindajatekoja, tekib jagatud valitsus, mis võib aeglustada Trumpi valitsuse reformiplaane ja muuta keerulisemaks märkimisväärsete seadusandlike muudatuste elluviimise.
/ChatGPT, artikliks toimetas Mario Maripuu/
