Arreteerimise laine pärast olümpiamängude veidra propaganda kriitikat
reitschuster.de vahendab:
Prantsuse riik jahib “vihakurjategijaid”
See kõlab nagu midagi düstoopilisest romaanist, kuid see on reaalsus. Prantsusmaal on käimas vahistamislaine – mitte kurjategijate ega terroristide vastu, vaid kodanike vastu, kes julgevad avalikult avaldada oma arvamust 2024. aasta olümpiamängude kummalise avatseremoonia kohta. See räägib drag queenide ja poolpalja lauljaga lavastusest, mis meenutas maali “Püha õhtusöök”. Režissöör Thomas Jolly, kes selle vaatemängu eest vastutab, sai arvukalt nördinud reaktsioone – mõni piirneb piiriga, mõni ületab selle. Ja mis juhtub? Justiitssüsteem toimib nii, nagu oleks tal tegemist riigi vaenlastega.
Eelmisel nädalal arreteeriti seitse inimest – inimesed, kelle kuritegu oli veidra avalavastuse suhtes kriitikat avaldanud. Nende hulgas oli mehi ja naisi vanuses 22–79 aastat. Arreteerimised toimusid üle kogu riigi, alates rahulikust Hérault’st kuni Alpideni. 2025. aasta märtsis antakse kohtu ette seitse inimest. Neid süüdistatakse vihakommentaaride kirjutamises. Ajaleht “Nice Matin” teatab, viidates siseringile, et “Berliner Zeitung” andmetel on seitse vahistamist alles algus pikemale vahistamislainele: Uurijad “vaatavad selle lõpuni,” ütles allikas. Väidetavalt ütlesid ametivõimud raporti kohaselt.
Prantsusmaa ei ole üksikjuhtum. Sarnased arengud on toimumas ka Suurbritannias. Kes oleks võinud arvata, et kunagine arvamusvabaduse bastion, “vaba sõna” riik, paneb nüüd inimesed trellide taha ainuüksi kriitilise arvamuse avaldamise eest? Internetis toimub näiteks arreteerimine “solvavate ütluste” eest. Ja vanglad, mis lõhkevad immigratsioonipoliitika vastu protestimise eest süüdi mõistetud inimeste arvu tõttu (vt siit) . Samuti on juhtum, kus Londoni kohtunik mõistis 18 kuuks vangi varasemalt karistamata pensionäri – muu hulgas läbimõtlematu kommentaari eest Allahi kohta (vt siit) . Sõnum on sama: igaüks, kes ei lähe ideoloogilise mõõnaga kaasa, saab kohtusüsteemi sihtmärgiks.
Taas on selge, et asi pole enam mitmekesisuses ja sallivuses. See on uue normi kehtestamine, uus moraal, mis ei salli kõrvalekaldeid. Igaüks, kes avaldab kriitikat, on kriminaliseeritud, olgu Pariisis või Londonis. Ka Saksamaal peavad valitsuse kriitikud eeldama, et politseinikud löövad koidikul uksed maha, tungivad nende eraellu ning neid ahistab või isegi terroriseerib riik muul viisil. Kas see on ikka demokraatia? Või kui oleme ausad, kas me ei ole juba teel arvamusdiktatuuri poole? Enamik inimesi pole sellest teadlikud, sest nad on kas ise puna-rohelist usku või ei julge sõna võtta.
Fakt on see, et riigid, mis kunagi esitlesid end vabaduse majakatena, toetuvad nüüd oma uute “pühade lehmade” kaitsmisel repressioonidele.
Aga kust algab õigustatud kriitika ja millega see lõpeb? Mis ajast on vihkamine kuritegu? See on emotsioon ja riigil pole kodanike emotsioonidega mingit asja. Tundub, et Prantsuse riik tallab jalge alla seda aluspõhimõtet: queer-propaganda kriitikat karistatakse kui vihakuritegu. See kõlab nagu George Orwell ja “mõttekuriteod” tema romaanist “1984”. Tänapäeval loeb see üha enam varajase ennustusena, kuhu meedias ärganud ususõdalased meie maailma juhivad.
/tõlge, Taivo Sepp/
Allikas:
