Endine California ülikooli professor Aaron Kheriaty on esitanud alates 2021. aastast meditsiinieetika põhimõtetele tuginedes vastu mittefarmatseutilistele piirangutele ja farmatseutilistele sekkumistele ja sellega seoses kehtestatud sunnimeetmetele, mille tõttu tema akadeemiliseks koduks olnud „Alma matar“ otsustas ta vallandada. Intervjuus Vabaduste portaalile hiljuti antud intervjuus vaatas Kheriaty tagasi koroonaperioodi ajal rakendatud sunnipoliitikale, sellega kaasas käinud tsensuuri ja propaganda hoogsale arengule ning selgitas, et traumat, mis sellega ühiskonna liikmetele jäeti, suudab ausalt lahendama hakata alles järgmine põlvkond.
- aasta 17. detsember oli Kheriaty jaoks viimaseks päevaks olla Berkeleys San Francisco lahe idakaldal asuva California ülikooli (University of California, Irvine) lepinguline töötaja. Ta oli 15 aastat olnud selle meditsiiniosakonna psühhiaatria professor, juhtis direktorina sealset meditsiinieetika programmi ja ka ülikooli eetikakomisjoni.
[Kheriaty on hinnatud asjatundja, sealhulgas väärkäitumise osas, mis leidsid aset Kolmanda Reichi tsiviilpoliitikute, riigiametnike ja humanitaartöötajate osalusel. Samuti on ta koostanud ülevaateid Missouri vs. Biden, mida ta peab selle aasta veebruaris esitatud kommentaaris sõnavabaduse räigeks rünnakuks mitte ainult USA-s:
„See on selgelt ülemaailmne nähtus. Üks põhjus, miks meie juhtum on nii oluline, on see, et esimene muudatus pakub tugevaima sõnavabaduse kaitse kõigi lääneriikide jaoks: kui me ei suuda seda õigust siin kaitsta, on teistel seda raskem kaitsta välismaal. – toim.“]
Tema kommentaarid olid oodatud nii üleriigilistes ajalehtedes kui telejaamades. Ta juhtis aastaid ka California osariigi haiglaid haldava ametiasutuse (California Department of State Hospitals) eetikakomisjoni.
Meditsiinieetika või veel täpsemalt öeldes, selle räige rikkumine, oli Kheriaty vallandamise otseseks põhjuseks. Meditsiinieetika rikkujaks ei olnud aga Kheriaty. Sarnaselt paljudele teistele asutustele tol kolme aasta tagusel erakordselt hüsteerilisel koroonaperioodil, rikkus meditsiinieetika aluspõhimõtteid California ülikool. 2021. aasta suvel kehtestas ülikool nii oma töötajatele kui tudengitele COVID-19 inokuleerimisprogrammi bioloogiliste mõjuritega tehtavas passiivses inimkatses osalemise kohustuse. Kheriaty, kes andis meditsiinitudengitele muuhulgas ka kohustuslikku eetika loengut, ei saanud seda vaikides pealt vaadata.
„Me rääkisime seal loengus Nürnbergi koodeksist, mis töötati välja pärast natsidest arstide hirmutegusid Teise maailmasõja ajal, et vältida nende kordumist,” selgitab ta.
„Kõige esimene põhimõte, mille Nürnbergi koodeks sõnastab, on teadliku nõusoleku põhimõte – see, et täisealisel inimesel on õigus nõustuda või keelduda osalemast ravimiuuringutes või nõustuda või keelduda meditsiinilisest sekkumisest pärast seda, kui talle on antud piisavalt teavet riskide, kasu ja alternatiivide kohta,” selgitab Kheriaty.
COVID-19 kaitsepookimise kohustuse vastu
COVID-19 vastu inokuleerimise kasu ja riskide kohta ei olnud siis ega ole antud ka nüüd täpset informatsiooni. Need, kes küsimust tähelepanelikult jälgisid, mõistsid seda juba kohe nende bioloogiliste mõjurite kasutuselevõtu järel 2021. aastal.
„Meile valetati vaktsiiniga seotud riskide, kasu ning toona teadmata asjaolude kohta. Ja meid sunniti neid võtma, sest keeldumise korral ähvardas meid töökoha kaotus, koolist väljaheitmine või reisimise keelamine,” räägib Kheritay.
Esialgu võttis ta farmatseutilise sekkumise kohustuse vastu avalikult sõna ja kirjutas ajalehes Wall Street Journal arvamusartikli, milles selgitas, et vastava meditsiinilise kohustuse sisseseadmine ülikoolides tähendab meditsiinieetika põhimõtete rikkumist.
Kuivõrd mingit suuremat arutelu sellele ülikoolis ei järgnenud, otsustas ta 2021. aasta augustis ülikooli vastu COVID-19 kaitsepookimise kohustuse kehtestamise tõttu paluda nende kuritarvituste vastu õiguskaitset kohtult. „Ülikool vastas seepeale väga kiiresti ja saatis mind kõigepealt sundpuhkusele, seejärel palgata puhkusele ning siis vallandas mind nii kiiresti kui võimalik,” ütleb Kheriaty. Ta lisab samas:
„Mul on hea meel, võin oma lastele ja lastelastele öelda, et selle kriisi ajal, kui paljud inimesed kaotasid pea ja viskasid terve mõistuse aknast välja, püüdsin ma püsti tõusta ja öelda “ei”. Et see konkreetne asi, mida me inimestele peale sunnime, ei ole õige. Ei ole õige sundida inimesi sellisel viisil, rikkuda nende põhivabadusi, rikkuda nende kehalist autonoomiat. See on inimväärikuse ja inimõiguste rikkumine. Ma arvan, et paljud inimesed on nüüdseks mõistnud, et tõenäoliselt oli halb mõte sundida kogu elanikkonnale peale uut pikaajaliselt katsetamata toodet, millel puudub tõhusus ja millel on tõsiseid ohutusprobleeme.”
COVID-19 perioodi ebateadus: suur osa sellest, mida tehti, oli rumal
Kheriaty sõnul, et nii meditsiinisüsteem kui teadus vedasid inimesi alt. „Me viskasime kõrvale traditsioonilised rahvatervise eest hoolitsemise reeglid,” selgitab ta. Näiteks ei ole kunagi ajaloos rakendatud reegleid, mille kohaselt tuleb teistest eraldada ja isoleerida terveid inimesi. Hingamisteede haigustega seostatud näidustuste puhul tehti seda aga laiaulatuslikult, süstemaatiliselt ja kohustuslikus korras – pärast määratlemata infektsiooniga haigega pidi inimene istuma päevade kaupa “eneseisolatsioonis” ehk ta määrati sundkarantiini.
„Suur osa sellest mida tehti, oli rumal,” kommenteerib Kheriaty. “Näiteks puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et universaalsest maskikohustusest on midagi kasu. Teame ka, et koolide sulgemine tegi rohkem kahju kui kasu ja kahjustas tervet põlvkonda ning et selle mõju tunneme tegelikult aastakümneid,” toob ta vaid mõned näited.
[Saksamaa prof dr. med. Ines Kappstein, kelle habilitatsioon oli haiglahügieen, esitas varakult 2020. aastal aruande, kus ta väljendas seisukohta, et rahvusvahelised organisatsioonid, tsiviilpoliitikud, ametnikud ei ole esitanud tõenduspõhise meditsiini kriteeriumidele vastavat ekspertiisiakti, mille kohaselt suu ja nina kaitse on tõhus meditsiiniseade siseruumides või rahvarohketes kohtades lähikontakti korral. – toim.]
Seda, miks suurem osa arste ja teadlasi seda kõike vaikides pealt vaatasid, Kheriaty sõnul pole ühelt poolt võimalik selgitada asjaoluga, et teadus politiseerus kiiresti. Juba õige pea ei olnudki tegemist enam teadusega, vaid ideoloogiaga, mis tuli lihtsalt omaks võtta. Kui teaduslik meetod tähendab hüpoteeside pidevat kontrollimist ja varasema teadmise kummutamist, kui saabub uut tõenduspõhist infot, mis selle ümber lükkab, siis koroonaga seostatud vastupidised väited enam ei kehtinud. Tekkisid kindlad inimesed, kelle võimud määrasid teaduse esindajateks ja kes seega justkui esindasidki seda, mida teadus ütleb. Näiteks koroonaperioodi rahvatervise autoriteediks kujunes Valge Maja koroonapoliitika koordinaator Anthony Stephen Fauci, es avaldas ühes oma 2021. aastal antud intervjuus, et tema väidetele vastuväiteid esitades, kritiseeritakse tegelikult teadust.
Selline olukord tähendas aga kõigile teadlastele ja arstidele, kes pidasid näiteks gnoseoloogiliselt mõistlikuks vaidlustada, kogesid tühistamist ja võimalikku töökoha kaotust. „Vaadake, mis minuga juhtus – see ongi lihtne vastus küsimusele, miks rohkem arste ja teadlasi ei protesteerinud,” tõdeb Kheritay. Seega paljud vaikisid, olles hirmul oma karjääri pärast.
Propaganda ja tsensuur
Ent selle kõrval ei saa Kheriaty sõnul alahinnata ka propaganda ja tsensuuri mõju. Kõigis suurtes ajakirjandusväljaannetes ja televisioonis räägiti üliohtlikust patogeenist, mittefarmatseutilistest sekkumistest ja maskikandmise vajalikkusest, kaitsepookimisel kasutatavate toodete ohutusest ning efektiivsest, vajadusest saavutada inokuleerimisprogrammiga karjaimmuunsus jne. Samal ajal aga jooksid taustal pidevalt numbrid, ent tegelikkuses hingamisteede haigused puudutasid vaid väga kitsast osa tsiviilühiskonna liikmetest. Stanfordi Ülikooli meditsiiniprofessori John P. A. Ioannidise jt teadusuuring, mis esitati läbivaatamiseks 2022. aasta oktoobris, väitis, et COVID-19 inokuleerimisprogrammi eelselt oli vanuserühmas 0-69 populatsiooni suremuse suhtarv hingamisteede haigustesse 0.095% (infection fatality rate – IFR, näitab suremust kõigist nakatunutest). Vanuserühmas 0-59 oli see 0.035% ja näiteks vanuserühmas 0-19 0.0003%.
„Hirmu kasutati teadlikult relvana. Ühendkuningriigis ja Kanadas on tehtud ka paljastusi valitsusasutuste kohta, mis püüdsid teadlikult suurendada elanikkonna hirmu taset, et saavutada valitsuse suuniste suurem järgimine,” märgib Kheriaty.
Samal ajal häältele, mis sunnimeetmeid kritiseerisid või muidu olukorrale tõenduspõhise meditsiini kriteeriumide alusel püüdsid läheneda, agoral platvormi ei antud. Ehk sellises olukorras kujuneski suhteline konsensus küsitavate piirangute ja sekkumiste vastavusest tegeliku elu vajadustele ja kaaluv osakaal arste ning teadlasi pidas seda tõenäoliselt usutavaks dogmaatilistel kaalutlustel. Valitsused tegid ka märkimisväärseid jõupingutusi, et sotsiaalmeedias nende rahvatervise kaitseks kehtestatud poliitikat tõenduspõhise meditsiini kriteeriumide alusel ja/või õiguslikel alustel vaidlustavad hääled liigitataks informatsiooniks, mida tuleb ühiskondliku „üldise hüve“ teoreetilisi kaalutlusi näiliselt arvestades summutada, vaigistada ja tsenseerida. „Covid andis tsensuurile ja propagandale võimaluse avalduda ja areneda viisil, mis ilma sellise kriisita oleks tõenäoliselt võtnud mitu aastakümmet,” kommenteerib Kheriaty.
Tsensuurist räägib Kheriaty taas läbi isikliku kogemuse – ta on üks hagejatest olulises Ühendriikide sõnavabaduse kohtuasjas. 2022. aasta mais andsid Missouri ja Louisiana osariikide peaprokurörid president Joseph Robinette ”Joe” Biden, Jr-i ja föderaalvalitsuse ametnike vastu sisse tsiviilhagi, milles selgitasid, et võimul olev administratsioon rakendab sotsiaalmeediafirmade kaudu ja neid survestades tsensuuri ning surub seeläbi alla põhiseaduse esimeses paranduses kaitstud sõnavabadust.
Hagejad märkisid, et erinevate teemade raames on teabe levikut piiratud “väärinfo” vastase võitluse kattevarjus, sealhulgas tsenseeritud tõepärast infot, mis seotud COVID-19, viimase vastu kaitsepookimisega, valimiste, välispoliitika jm teemadega. Tsenseerimisele läks mõnede juhtumite puhul isegi satiir (vt siin, siin ja siin). Tõese info tsenseerimist on avalikult 26. augustil 2024. aastal oma kirjas tunnistanud ka Facebooki asutaja Mark Elliot Zuckerberg.
Igal juhul liitusid sama 2022. aasta mais algatatud kohtuasjaga hagejatena veel viis eraisikut – Stanfordi ülikooli meditsiiniprofessor dr Jayanta Bhattacharya, Rootsi biostatistik ja Harvardi meditsiinikooli professori kohalt 2024. aasta kevadel lahkuma sunnitud dr Martin Kulldorff, väljaande The Gateway Pundit looja Jim Hoft, tarbija- ning inimõiguste eest seisva ühingu Health Freedom Louisiana üks Jill eestvedaja Jill Hines ja Kheriaty. Neid kõiki olid sotsiaalmeediaettevõtted valitsuse nõudmisel tsenseerinud.
„Minu puhul seda, et ma kritiseerisin vaktsiinikohustuste sisseseadmist nii eetilistel kui õiguslikel põhjustel. Neid kriitikaavaldusi tsenseeriti paljudel juhtudel ja mitte sellepärast, et me eksisime. Mitte sellepärast, et me levitasime nn valeinfot, vaid just sellepärast, et meil oli õigus ja me esitasime kaalukaid argumente, mis ohustasid valitsuse ja režiimi huve,” ütleb Kheriaty.
Louisiana lääneringkonna ringkonnakohtu peakohtunik Terry Alvin Doughty tegi selles kohtuasjas (nr 3: 22-CV-01213) 4. juulil 2023. aastal ettekirjutuse ja keelas Valge Maja administratsiooni ametnikel ja tervel real asutustel, sealhulgas tsenseerimist nõudnud julgeolekuasutustel, sotsiaalmeedia platvormidega suhtlemise ära, leides, et: „Covid-19 pandeemia ajal, mida ehk kõige paremini iseloomustab laialt levinud kahtlus ja ebakindlus, näib Ameerika Ühendriikide valitsus olevat võtnud endale orwelliliku “tõeministeeriumi” sarnase rolli,” kirjutas kohtunik ettekirjutust põhjendades. Kohus täpsustas oma ettekirjutuses:
„Kui hagejate väited on tõesed, siis on tegemist vaieldamatult kõige ulatuslikuma rünnakuga sõnavabaduse vastu Ameerika Ühendriikide ajaloos. Väidetava desinformatsiooni mahasurumiseks on föderaalvalitsus ja eriti siin nimetatud kostjad väidetavalt jultunult eiranud põhiseaduse esimeses paranduses toodud õigust sõnavabadusele”.
Tsensuur rahalise ja poliitilise kasu huvides
„Tsensuuri kasutati võimu tööriistana selleks, et kontrollida teabevoolu internetis, mille näol on tegemist meie ajastu avaliku debati foorumiga,” ütleb Kheriaty. Võimu eesmärk oligi tema sõnul püüd juhtida avalikku arvamust ja suretada igasugune arutelu. Küsimus ei ole vaid neis konkreetsetes hagejates, vaid see puudutas miljoneid inimesi üle maailma. Näiteks võis valitsus saata sotsiaalmeedia platvormile teate mingi konkreetse postituse kohta, öeldes, et nende hinnangul tuleks see maha võtta.
Paljude juhtumite puhul ütles platvorm, – nt Facebook või Twitter (nüüd X) – et nende reegleid konkreetne postitus ei riku. Valitsus ütles seepeale, et nende hinnangul peaks ettevõtted oma reegleid muutma, et näidatud postitused siiski rikuks nende reegleid ja need saaks ikkagi maha võtta.
„See oli tõesti orwellilik, nagu ütles kohtunik Doughty,” märgib Kheriaty. „Küsimus oli režiimi poliitiliste nõudmiste, konkreetse narratiivi ning konkreetsete rühmade toetamises, kes said sellest poliitikast rahalist, poliitilist või muud kasu,” lisab ta.
Valitsus kaebas 4. juuli 2023. aasta Louisiana lääneringkonnakohtu esmase ettekirjutuse edasi ja sama aasta septembris ütles ka (The U.S. Court of Appeals for the 5th Circuit), et Valge Maja administratsioon, tervishoiuotsuseid tegevad ametnikud ja Föderaalne Juurdlusbüroo (Federal Bureau of Investigation, FBI) rikkusid tõenäoliselt põhiseaduse esimest parandust, mis sõna- ja väljendusvabadust käsitleb.
[11. augustil 2023. aastal oli viies ringkonnakohus kuulanud ära ka Missouri vs. Bideni kohtuasja suulised argumendid. Kheriaty sõnul „üks kohtunik soovitas, et valitsuse „tugevrelvad“ – sotsiaalmeediaettevõtted oleksid ja et nende kohtumised sisaldasid „varjatud ja mitte nii varjatud ähvardusi““ – toim.]
Viienda ringkonna apellatsioonikohtu ühehäälne otsus märkis Kheriaty sõnul, et Valge Maja administratsioon „sundis platvormid oma modereerimisotsuseid tegema hirmutavate sõnumite ja ebasoodsate tagajärgedega ähvardamise teel”. Teisisõnu kasutati nende hinnangul lubamatut mõjutamist, et tehnoloogiaettevõtted eemaldaks või piiraks levikut postitustel, mis puudutasid näiteks COVID-19 või valimisi. Samas piiras otsus kohtunik Doughty tehtud ettekirjutuse ulatust, eemaldades sealt suhtluskeelu osadelt asutustelt, mis olid esialgses ettekirjutuses.
[Kheriaty teatas eelmise aasta 25. septembril, et „sel nädalal kaebas valitsus ülemkohtusse, esitades ettepaneku peatada 5. ringkonnakohtu poolt meie Missouri vs. Bideni kohtuasjas (praegu tehnilise nimega Murthy vs. Missouri, kuna president ise ei ole enam valitsuse tsensuur) tehtud ettekirjutus. Esitasime sel nädalal vastuse, milles taotlesime Ülemkohtu ettekirjutuse jõustumist.“ – toim.]
- aasta juunis tühistas ülemkohus ettekirjutuse häältega 6:3. Kohtu enamus põhjendas ettekirjutusega mittenõustumist eelkõige asjaoluga, hagejad ei suutnud nende hinnangul tõendada, et nad kannatasid föderaalametnike ja sotsiaalmeediaplatvormide vahelise suhtluse tõttu otsest kahju. Kohtu enamuse hinnangul on ettevõtted, nagu Facebook ja YouTube juba pikka aega tegelenud sisu modereerimisega ja hagejad ei suutnud nende sõnul näidata, et ettevõtted otsustasid postitusi eemaldada valitsuse surve tõttu.
„Kuigi nähtub, et valitsus mängis rolli vähemalt mõnes platvormide modereerimisvalikus, näitavad tõendid, et platvormidel olid iseseisvad stiimulid sisu modereerimiseks ja nad kasutasid sageli oma otsustusõigust,” kirjutas enamuse arvamuse esitanud kaaskohtunik Amy Vivian Coney Barrett.
Eriarvamusele jäänud pikaaegsed ülemkohtu kaaskohtunikud Samuel Anthony Alito Jr., Clarence Thomas ja Neil McGill Gorsuch esitasid enamuse otsuse vastu vastuargumente. Eriarvamus leidis, et sõnavabaduse piiramine, mida valitsuse sunniviisilised ettekirjutused sisu modereerimiseks endast kujutavad, jäeti enamuse otsusega meelevaldselt tähelepanuta. Vähemuse arvamuse esitanud Alito sedastas, et kohus hiilib kõrvale kohustusest seda hinnata ja lubab seega sellisel sundimiskampaanial saada eeskujuks järgmistele valitsusametnikele, kes tahavad kontrollida, mida inimesed ütlevad, kuulevad ja mõtlevad.
Kheriaty kommenteerib, et ülemkohtu kohtunike enamus võttis sisuliselt ühe tehnilise detaili ehk selle, kas valitsusametnikud konkreetselt nende nimesid nimetasid tsensuuri nõudes või mitte ja lükkas sellele tuginedes ettekirjutuse tagasi.
Sama asjaga uuele ringile
Nüüd on see ühendatud teise samasisulise kohtuasjaga, mille algatas föderaalvalitsuse vastu Harvardi Ivy League’i kasvandik Robert Francis Kennedy Jr. Harvardi üliõpilane oli ka hilisem president, varalahkunud Robert Francis Kennedy. Viimase onupoeg Kennedy Jr on pikka aega olnud vaktsiinide ja eriti lastele suunatud vaktsiiniprogrammide suhtes kriitiline ning arvestades sellega seotud suure farmaatsiatööstuse ärihuve. Seda on teinud ka valitsusasutused, kelle survel COVID-19 „rahvatervise kriisi“ (public health crisis) õigustusel tema sotsiaalmeedia postitusi tsenseeriti. Kui teiste hagejate puhul sai öelda, et konkreetseid nimesid tsensuuritaotlustes ei mainita, siis Kennedy puhul on otseselt kästud tsenseerida nii teda ennast kui tema poolt laste tervisehuvide edendamise nimel loodud organisatsiooni Children’s Health Defense (CHD).
Selle aasta augustis tegigi Kheriaty sõnul tegigi esimene kohtuaste otsuse, kuivõrd eelnevalt oli probleemiks asjaolu, et valitsus oma tsensuurinõudmistes hagejaid nimeliselt välja ei toonud, siis nii Kennedyl kui CHD-l, keda toodi välja, sellist välistavat alust ettekirjutuse kehtestamise parreerimiseks ei eksisteerinud. See vaidlus jätkub nüüd uuesti kõrgemates kohtuastmetes.
Kheritay sõnul on väga oluline, et see asi jätkub ja et sellest räägitaks. Inimesed ei adu tema sõnul, et see, mis toimub, ei ole lihtsalt mingite sotsiaalmeediaplatvormide otsuste tagajärg, kel on voli öelda, mis rikub nende platvormide reegleid ja mis mitte. Tegemist on tsensuuriga, mida viivad läbi valitsused.
„Ameerika Ühendriikides ja paljudes teistes lääneriikides teevad nad seda viisil, mis rikub nende enda põhiseadust või rikub muid seadusi, mis on loodud, et takistada valitsustel sõnavabaduse piiramist,” ütleb Kheriaty.
Suure trauma järgne olukord
Kheriaty sõnul tasub uuesti meenutada, et enamus ühiskonnast toetasid piiranguid ja sunnipoliitika elluviimist.
„Paljud inimesed olid sellesse ise kaasatud. Oli ju täiesti tavalisi inimesi, kes keeldusid pereliikmeid tänupüha- või jõuluõhtusöögile lubamast, sest nad ei olnud vaktsineeritud. Või inimesi, kes survestasid oma lähedasi vaktsineerima. Mõnel juhul said need inimesed vaktsiinide tõttu vigastada. Vaja on erakordset julgust, et olla võimeline tunnistama eksimust sellises asjas,” ütles ta.
Nii et tegemist on Kheriaty sõnul suure trauma järgse olukorraga:
„Ma arvan, et me oleme praegu psühholoogilises plaanis sarnases olukorras nagu Saksamaa pärast Teist maailmasõda, kui avalikustati hirmutegusid, kuid riik tervikuna oli šokis ja inimesed ei tahtnud mõelda oma kaasosalusele selle režiimiga.”
Kheriaty usub, et „meie lapsed, keda koolide sulgemine kahjustas, kellelt rööviti mitme aasta jooksul nende noorus – ma arvan, et nad tahavad esitada küsimusi, et kuulge, mis pagan juhtus siis, kui ma olin 18-aastane ja pidin alustama oma esimest aastat ülikoolis? Järgmised kaks aastat nende elus olid lihtsalt üks kohutav segadus.”
Kheriaty usub, et selliselt distantsilt suudab ühiskond toimunut lõpuks ausalt hinnata. Kuid vastutajaid leida on ilmselt ka siis väga raske.
Toimetas Revo Jaansoo (21.01.2024)
Allikas: Vabaduste portaal
⃰
Aaron Kheriaty kohta
Kheriaty on Bioeetika ja Ameerika demokraatia programmi (Eetika ja avaliku poliitika keskus) liige ja direktor. Ta on nõustanud Brownstone’i instituuti, Zephyri instituuti ja Paul Ramsey instituuti.
Viited
