Muusika on inimelu lahutamatu osa. Olgu see Mozarti helge kõlarikkus, Beethoveni suursugune heliküllus, Pärdi hingematvas lihtsuses geniaalne tintinnabuli, eelmise sajandi keskpaiga klassikaks muutunud estraadipärand, džassilike helindite mängulisus või mõminaräpi monotoonne motiiv – kõigele jätkub meie meloodiamälus kohta, kui vaid tahame ja oskame kuulata maailmamuusika ookeani voogamist.
1. oktoobril rahvusvahelist muusikapäeva tähistades, mõtleme tavapärasest enam muusika tähendusele ja mõjule, helindeile, mis määravad meie tuju ja eluga toimetuleku. Kõlareist päev päeva kõrval kostev raju tümps, võib muuta meid ükskõikseiks ja hoolimatuiks, samas kui lihtne lastelauluke paneb ka kõige asisema tüübi uskuma naiivse lapselikkuse kõikevõitvasse jõusse. Oleme kogenud vanade meistrite tarkust, vormida helijadasse piiritut olemise tarkust ning imetlenud, kuidas primitiivse võitu ooperilibretod võivad tänu heliloojate geniaalsusele omandada piibelliku sügavuse.
Muusikas pole lõplikke tõdesid, on vaid loojad ja interpreedid oma instrumentidega ning lõpptulemuse kujundab pillimehe oskus lugu helisema panna, mis määrabki, kas saame osa muusikaimest või igavleme kontsertsaali ebamugavaks muutunud toolil, suutmata ära oodata, mil kõlab kehva esituse viimane akord. Sestap on muusika alati kollektiivne looming, mille võib rikkuda häälest ära dšello või tõik, et dirigent tõusis hommikul voodist vasaku jalaga.
1. oktoobril 2024 kajab me hinges ka rahutuid noote ning vägisi aimub kakofoonia, mida vormib ebakindlaks muutunud maailma pealetükkiv närviline rütm. Ent just rahutus maailmas vajame senisest enam muusikat, mis aitaks meil keskenduda, tunda ära põhiväärtusi, mille nimel tasub elada, lubab leida oma viisi, mis juhatab lootusrikkana läbi päevade halli tõeluse. Maailm on ärev ja Eesti igapäevapüüded takerdunud üheülbaliste poliitmängurite küündimatuisse soolodesse, kuid uskugem, et tõelise muusika imeline kõla ei lakka, tuues lootusrikkalt, läbi Friedrich Paciuse komponeeritud hümni helide meieni usu oma riigi ja rahva kestmisesse. Elamusterikast muusikapäeva!
1. oktoobril rahvusvahelist muusikapäeva tähistades, mõtleme tavapärasest enam muusika tähendusele ja mõjule, helindeile, mis määravad meie tuju ja eluga toimetuleku. Kõlareist päev päeva kõrval kostev raju tümps, võib muuta meid ükskõikseiks ja hoolimatuiks, samas kui lihtne lastelauluke paneb ka kõige asisema tüübi uskuma naiivse lapselikkuse kõikevõitvasse jõusse. Oleme kogenud vanade meistrite tarkust, vormida helijadasse piiritut olemise tarkust ning imetlenud, kuidas primitiivse võitu ooperilibretod võivad tänu heliloojate geniaalsusele omandada piibelliku sügavuse.
Muusikas pole lõplikke tõdesid, on vaid loojad ja interpreedid oma instrumentidega ning lõpptulemuse kujundab pillimehe oskus lugu helisema panna, mis määrabki, kas saame osa muusikaimest või igavleme kontsertsaali ebamugavaks muutunud toolil, suutmata ära oodata, mil kõlab kehva esituse viimane akord. Sestap on muusika alati kollektiivne looming, mille võib rikkuda häälest ära dšello või tõik, et dirigent tõusis hommikul voodist vasaku jalaga.
1. oktoobril 2024 kajab me hinges ka rahutuid noote ning vägisi aimub kakofoonia, mida vormib ebakindlaks muutunud maailma pealetükkiv närviline rütm. Ent just rahutus maailmas vajame senisest enam muusikat, mis aitaks meil keskenduda, tunda ära põhiväärtusi, mille nimel tasub elada, lubab leida oma viisi, mis juhatab lootusrikkana läbi päevade halli tõeluse. Maailm on ärev ja Eesti igapäevapüüded takerdunud üheülbaliste poliitmängurite küündimatuisse soolodesse, kuid uskugem, et tõelise muusika imeline kõla ei lakka, tuues lootusrikkalt, läbi Friedrich Paciuse komponeeritud hümni helide meieni usu oma riigi ja rahva kestmisesse. Elamusterikast muusikapäeva!
Vsevolod Jürgenson
