Me arvame, et kui sureb eestlus, siis sureme ka meie ja see tundub kohutav. Meil on raske vanast mitte toimivast lahti lasta, sest vana lahti laskmisega on hirm muutuda ei keegiks! Tegelikult, see – ei keegi, on Keegi! See on HING ilma ühiskonnast võetud identiteedita – ehe, sügav, täiuslik ja väega. Maarahva olemus tapeti läbi võõra usu siia toomise. Tõeline USK on väljastpoolt sundimatu eneseleidmise tee, mis on seotud eelkõige empiirilise kogemusega. Kui instinktiivne usk enda kaitsvatesse jõududesse asendatakse valeprohvetite ja õpetustega, siis kaotab inimene oma väe. Nii juhtus maarahvaga 13.-ndal sajandil. Rahvas kaotas usu ja seeläbi ka oma identideedi, sisu, omanäolisuse. Oli ju maarahvas looduse usku ja väge ammutas sealt. Eraldatuna oma jumalatest jäi maarahvas maa ja taeva vahele. Ei olnud enam kaitset jumalate näol ja polnud ka enam maad, millel vabalt toimetada.
Maast läbi raiutud juurtega ja universumiga kontakti kaotanud rahvale saab pakkuda alternatiive erinevate ideoloogiate näol! Tundub, et ideoloogia on religioon, sest see põhineb inimeste usul sellesse . Ning sellele annab kinnitust viimased 4,5 aastat meie lähiajaloost. Uskujaid ideoloogiasse, mida igapäevaselt meedia eksponeerib, võib mõõta paljususega. Vahet pole, mida rääkida, kuid kordus on tarkuste ema. Need väited võivad olla absurdsed, loogikale mitte vastavad, kuid nad tulenevad nõnda nimetatud, «autentsest» infoallikast ja inimene on usku pööratud. Ta on selle omaks võtnud, nagu ka muud sellega kaasnevad õpetused värvilistest pööretest ja multikultuurilisest ruumist. Pole vaja enam vanamoodsat risti ja mõõka – kõik on vabatahtlik, sunniviisiline. Ideoloogia loojad peavad ennast jumala asemikeks. Nad on näotud, neil puudub identiteet. Nad suudavad toimida ainult läbi meie, pannes meid tegutseme nende huvidest lähtuvalt. Ma nimetaks neid keha näppajateks, teadvuse kaaperdajateks.
Sel keerulisel ülemineku perioodil, kus absoluutselt kõik on peapeale pööratud, tuleb taasleida side absoluudiga, kontakt universumiga, et aidata hingel väljuda kahedimensionaalsest plaanist. Ilma selleta pole võimalikud muudatused inimestes endis ega ka suuremas plaanis. Kuid teel, tuleb meil igal ühel ise käia! Me saame toetuda üksteisele läbi hinge sünergia ja usalduse. Olla majakateks teel, et näidata valgust neile, kes sealt eksinud on. Kuid praegu on meil valdavalt umbusk, kõige vastu. Me oleme muutunud kahtlustavaks, paranoiliseks, kohati skisofreeniliseks, sest meil puudub USK. Me ei usu kõrgematesse jõududesse ja seetõttu usume me vaid nähtavasse. Kui kõik nähtav ja meile tuttav hakkab äkitsi lagunema, siis kaob ka toetuspind, millele me tuginesime. Inimene vajab usku, kuid mitte materiaalsesse kui ajas hääbuvasse objekti, vaid vaimu kui lõpmatusse.
Usk annab inimestele lootuse ning annab jõudu ja motivatsiooni, aidates inimestel näha valgust ka kõige pimedamates hetkedes. Ja praegu me elamegi pimeduses – Eestimaa on justkui pimedusega kaetud. Inimeste usk on tagurpidi pööratud ja toetub taas valeprohvetitele, kes naeratusega suul külvavad viha, killustumist ja suunavad meid absolutist eemaldumisele. Lootus on sügav usk nähtamatusse energiasse, kõrgemalt poolt saadetud abisse. Ja nii imelik kui see ka ei ole, siis me ise, oma jumalikkuses, anname sellele nähtamatule enda sisemise jõu. Mis tähendab, et kui me usume, siis tegelikkuses abistame me iseennast ise jumala poolt meile antud väe läbi . Nähtamatu jõud abi näol, eksisteerib lõputult, sest me usume sellesse. Kõik nähtav ja kogetav tekib meie endi poolt antud energia jagamisel ning hakkab lagunema, kui me sellele enam energiat ei anna. See tähendab vaid üht – me oleme ise oma maailma loojad. Kõik, mis praegu meie ümber toimub, sünnib meie enda energia jagamisest.! Kas te mõistate missugune hoomamatu jõud inimese käes on. See on võimeline liigutama rohkemat kui me isegi arvata oskame. Ja see jõud annab meile kinnituse nähtavate tulemuste näol. Kõik, mida me hetkel rahvana vajame on märgata energia materialiseerumist nähtavaks objektiivsuseks, sest see tunnistab meie väe olemasolu, mis omakorda annab meile tohutu enesekindluse füüsilises maailmas. Me pole siis enam depressiivsed, sest see sama kindlustunne paneb meid uskuma oma tugevusse, hakkama saamisesse, kõrgemalt poolt tulenevasse kaitsesse. Enesekindlus ei otsi väliseid vaenlasi ega välist abi. Enesekindlus teeb inimese pehmeks, painduvaks, mõistavaks,hoolivaks, kaastundlikuks. Ta hakkab kiirgama puhast energiat, mida me nimetame valguseks. Inimesed ei näe seda valgust, kuid nad tajuvad seda energeetilisel tasandil ning hakkavad instinktiivselt valguse poole tõmbuma. Kui me heidame pilgu loodusesse, siis absoluutselt kõik sirutub valguse poole. Mitte miski ei ole võimeline ilma valguseta kasvama ega arenema. Isegi sügavas keldri pimeduses olevad kartuli mugulad ajava välja oma idud, mis sirutuvad pimeduses lähima valgusallika poole. Nad on võimelised tabama kõige väiksemaid valguse laineid, kõik selleks, et kasvada, anda õied, viljuda. Valguses on kätketud absoluutne harmoonia, tasakaal, mida me nimetame armastuseks. Valgus ongi armastus – kõrgeim vibratsiooniga seisund, milles inimesed saavutavad õndsuse. Armastuses olemises kaovad hinnangud ja arvamused kõigele nähtavale, sest me mõistame, et see väline on meie enda loomingu vili. Me loome sellist maailma millised me ise oleme. Meie ümber olev maailm saab muutuda ainult läbi meie, läbi kõike hõlmava armastuse, mida me üksteisele vabalt tahtel jagame. Mida rohkem inimesi seda teeb, seda kiiremini meie reaalsus muutub. Algul muutub sisemine maailm ja alles siis, kui koos on piisavalt loomingulist energiat ja fokuseeritud mõtet, hakkab kujunema ka väline reaalsus. Teist teed paremaks tulevikuks paraku pole.
/Katrin Seppa/
