Rahvale, kelle identiteet on kaaperdatud, pakutakse aseainest – olla oma olemuselt keegi teine. Teiseks olemine kinnistatakse läbi kunstlikult loodud atribuutika – lipud, vapid, loosungid, ideoloogia selliselt, et uue näo omaks võtuga vajub rahva kunagine identiteet unustuste hõlma. Oma näota rahvas, kaotab oma olemusliku sisu. Ta muutub kellegiks, kes ta pole.
Eestlane on oma olemuselt eraklik, individualistlik. Peremeheks olemine on tema jaoks suhteliselt uudne nähtus. Pikka aega orjapõlve pidanud eestlane saades peremeheks, muutus mentaalselt. Orjapõlvest vabanenuna ei soovinud ta vabastada kedagi teist, sest need teised olid ohuks tema isiklikule eksistentsile. Ja see oht väljendub kõikehõlmavas KADEDUSES, mis ei lase kasvada ega areneda. Väga tabavalt kirjeldab A.H. Tammsaare seda « Tõde ja Õigus » raamatus. Kitsarinnalisus ja egotsentrilisus on omane neile rahvastele, kes on rahvusena liiga noored. Ja eestlane, kahtlemata, seda on. Enne eestlaseks saamist kandis sel maal elav rahvas seljas erinevaid mustreid, kuid viljeles üht eluviisi. Mingil hetkel tekkis vajadus koondada inimesed ühise nimetaja alla selleks, et neid pikemas perspektiivis teiste rahvustega vastandada ja võrdlemisse seada. Kõlab nagu long term project. Aga just seda see oligi ! Kõik kaabud ja seeliku mustrid lükati üte patta moodustades rahvus nimega eestlane. Ma tõesti ei tea, kas see toimus rahumeelselt või esines jäärapäistel põliselanikel mingeid tõrkeid selles osas. Kui keegi teab, võib julgelt kommentaariumisse kirjutada.
Rahvuse loomise eesmärgiks ei olnud inimestele kõrgemate väärtuste ja ideaalide poole püüdlemisele võimaldamine, vaid hoopis vastupidi. Rahvusest ja rahvuslikust liikumisest on saanud pikemas perspektiivis kurja juur – tüliõun erinevate kultuuriruumi inimeste vahel. Siinkohal kummastub kohe Paabeli torni ehitus, kus inimesed ei jõudnudki taevasse – nii suur oli nende omavaheline ebakõla ja erimeelsused
Eestlane on tänu välistele mõjutustele, ennast identifitseerinud rahvusena, mis on ju suuresti taas kunstlik formatsioon ja see on tõeliseks piduriks mõistmaks, kes me tegelikult oleme, kus on meie juured ja kuhu me kuulume. Eestlaseks olemise tähtsust on nii kaua rõhutatud, et siinsed inimesed on hakanud pidama eestlast, eestlust ja kõike sellega seonduvat mingiks eriliseks tunnuseks. See meenutab kangesti Hitleri aaria rahva kontseptsiooni. Eestlastel on tekkinud rahvuslikul tasandil Mania Grandioso. Kuid see ei sega absoluutselt olla samal ajal mõjutatud erinevatel poliitilistel tuultel ja suundumiste poolt. Eestlane on nagu tuulelipp, kust tuul puhub, selline on tema nägu, sest tal puudub identiteet – eestlane on selle kaotanud. Oma arrograntsuses peab eestlane ennast mingiks eriliseks rahvaks, keda tuleb kohelda mingi erilise aupaklikkusega. Oma loomult on eestlane eneseimetleja, sallimatu teiste rahvuste ja inimeste suhtes. Soovides iga hinna eest maailma mastaabis silma paista ning rõhutades oma osatähtsust, käitub eestlane väiklaselt nagu see lühikese aruga inimesele kohane on. Eestlane vajab pidevalt kiitust ja vajadust märgatud olla. Selleks sobivad igasugused vahendid. Ohvrimeelsus on väga hea müügi artikkel. Läbi selle on võimalik ennast eksponeerida maailmale kui kõige rohkem kannatanud rahvust maailmas. Ma tõesti ei tea mitte ühtegi teist rahvust, kes oma kannatusi maailmale eksponeerib. Ma ei ole kuulnud inimesi Kambodzast pajatamas maailmale kannatustest ja mõrvadest, mis said teoks nende liidri „demokraatia“ viljelemisest. Me ei kuule vietnamlaste aastaid kestnuid kannatustest, mida tõid kaasa « demokraatia » levitajad USA-st. Nad ei räägi iga aasta, kuidas sõdurid sooritasid grupiviisilisi vägistamisi, talude rüüstmisi, mõrvu. Me ei kuule nende valust, mida põhjustasid taevast visatud napalmid !. Näib, et eestlase jaoks on ohvrirolli staatus nauditav, miks muidu seda iga aasta meedias kajastatakse. Või ehk on see kellegile kasulik, et rahvas oleks pidevas depressivses seisundis, ega sooviks terveneda. Kas ongi mõtet oodata midagi pärismaalastest, kelle üle on keegi alati valitsenud. « Matsid jäävad alati matsideks », on aus eestlast kirjeldav tsitaat. Eestlasel ei ole tõesti ideaali kuhu pürgida, sest juured on läbi lõigatud. Ainult sisemine vajadus kisub eestlast loodusesse, kuid isegi siis, tassib ta linna sinna kaasa. Ja see sama imepeenike allesjäänud juur, tassib loodust linna taimede ja lemmikloomade näol! Me oleme unustanud, et eestlane ei ole eestlane, vaid eestlane on inimene, kellel on hing!
järgneb…
/Katrin Seppa/
