Gurud ütlevad: “Ärge võidelge, laske elul voolata“. Siinkohal ma ei nõustu, sest inimene on loomult täitmatu ja teda tuleb kontrolli all hoida. Kui inimene ise ennast ei ohja, siis varem või hiljem teeb seda keegi teine. Minu meelest olemegi jõudnud sellisesse ajahetke, kus ressursside kättesaadavust on hakatud piirama – vähemalt „saalis“ istudes on pilt selliselt tajutav. Tegelikult toimub kulisside taga suure „piruka“ tükeldamine. Jagamisele lähevad maad, rahvad ehk teisisõnu bilansis tehakse korrektuure. Käibevarad müüakse maha, ostetakse põhivara, renditakse välja maid (riike) protsendiga ja kui bilanss on korras hakkab kehtima uus kord.
Selle artikli sarja kirjutamisel olen ma sisse toonud erinevad omandi vormid. Mul ei ole mõttes sundida loobuma omandivormist nimega KODU või suunata inimest omandi jagamisele, vaid on soov leida vastuseid küsimustele: Miks meid ikkagi nii väga häirib kui meie eraomandi kallale kiputakse? Kas eraomandi kadumisega muutume me halvemaks või paremaks? Mis meilt siis ikkagi ära võetakse? Ja kui see ikkagi juhtub, siis kuidas see meid muudab?
Me oleme omandiga seotud igal tasandil. Füüsilises maailmas omand, see kas on päris meie oma või mitte, on seotud eelkõige TURVATUNDEGA! See on üks olulisemaid aspekte inimese kui liigi kestma jäämises. Kui kõik on muutumas kaoseks, siis peab olema koht – turvapaik, kuhu varjuda. Seetõttu on absoluutselt mõistetav, et enamuse jaoks on kodu kaotus seotud kindlustunde kaotusega. Asemele tekib ebamäärasus, ebakindlus. Teisalt, sotsiaalse olendina on inimesel vajadus kuuluda kuhugi gruppi, kooslusesse. Taoline vajadus seob inimese mentaalses plaanis erinevate formatsioonidega. Näiteks: kuuluvus organisatsiooni, riigi kodanikuks olemine, kuulumine rahvusesse jne. Inimene identifitseerib ennast läbi kuulumise kuhugi. Kõike mis nende formatsioonidega seondub, peab inimene enda omandisse ja kui miski seda ohustab, siis hakkab ta vastu võitlema. Me hakkame kaitsma omandi seda osa, mis ohustab meie identiteeti. Ja teeme seda peamiselt seetõttu, et tegelikult me ei tea kes me oleme. Me pole ennast leidnud, sest kunstlikud, inimesi ühendavad formatsioonid raskendavad enese leidmist. Kodumaa ehk teiste sõnadega elukeskkond, kus me elame, on omandi kategooriast väljas. Nii kummaline kui see ka ei ole, ei pea me kodumaad füüsiliselt enda omaks, sest seda ei saa käega katsuda õigem oleks ütelda – me ei näe selle kasutusala. See on liialt suur, et seda kuhugi mahutada, seda ei saa osta, müüa. Jah, me vahest ütleme, minu kodumaa, kuid identifitseerimise küsimusest lähtuvalt pole see meile oluline. Me võtame kodumaa olemasolu iseenesest mõistetavana – see on olemas, ja nii ongi. Me ei suuda teadvusega hoomata selle väärtuslikust hingele. Ja seetõttu me seome ennast eelkõige rahvusega, sest see kätkeb endas midagi, mida saab „käega katsuda“. Sellel on meeltega tajutav atribuutika, lipud, värvid, laulud, hümnid jne. Kuid need, paraku, ei näita kohta, kuhu inimene oma päritolult kuulub ja kes ta tegelikult on.
Inimese teadvusest on eemaldatud väga oluline võti, mis aitab inimesel kui liigil valitseda sellel planeedil. Seotus kodumaa ehk keskkonnaga on asendunud kuuluvustundega kunstlikesse, inimesi ühendavatesse formatsioonidesse. Me ei identifitseeri ennast enam osana loodusest, me eirame tõsiasja, et inimkonna ellu jäämine sõltub eluks sobiliku keskkonna olemasolust!!! Keskkond saab meieta hakkama, kuid meie temata ei saa. Me ei mõista, et ainuke omand, mis on midagi väärt ja mida me peaks hoidma ja kaitsma on kodumaa/keskkond. (Mitte riiki, nagu ekslikult arvatakse! Riik ja kodumaa on oma olemuselt täiesti erinevad. )
Niisiis, me peame omandiks seda, mis on füüsilises maailmas käega katsutav, mida me saame kasutada, tarbida ja millega me ka emotsionaalselt seotud oleme. Me tunneme ennast omandiga ühte kuuluvaks, sest omand täiendab meid. Omand, see oleme meie. Kuid, samal ajal, ei pea me enda omandiks kodumaad, millega on me hinge tasandil seotud oleme. Seetõttu, juba mõnda aega olen ma teadmisel, et omand, mistahes kujul, on antud vaid laenuks meie eluteel. Me ei saa seda teise ilma kaasa võtta. Ja see teadmine on vabastav, sest ma püüan mitte klammerduda selle külge mis mul on, vaid olla selle eest hoopis tänulik.
järgneb…
/Katrin Seppa/
