Katrin Seppa „Omamine ja omand“ 2. osa

Ometigi oleme me praegu olemas ja olemas on ka meie omand. Valdav enamus eestimaalastest ei kujuta ette, mis tähendab omandita elu, sest viimased 30 aastat on soosinud omandi teket. Pank oli/on alati olemas ja võimaldas kinnisvara või auto ostmisega elada võlgu ja üle oma võimete. Need, kelle laenutaotlus tagasi lükati elasid rendi pinnal. Elades rendikorteris, peetakse ka seda mingis mõttes enda omaks. Ja selles on peidus psühholoogiline moment – mul on koht kus elada. Meie alateadvuses on väga sügavale juurdunud vajadus turvalise koha järele – meil peab olema oma pesa, kindlus või katus pea kohal, kus veeta öö! Me oleme võimelised rabelema ööd ja päevad selle nimel, et meil oleks oma privaatne koht kuhu varjuda, kus meid ei nähta ja kus me saaksime olla isekeskis isendaga, olla iseendaks. Sootsium sunnib meid olema keegi teine, valima rolle, kehastuma kellekski teiseks (minu lugu Mäng). Omand kodu näol on koht, kus me saame end lõdvaks lasta ja pingeid maandada. See kuidas keegi seda kodus teostab, pole selle loo teema, kuid oma kodu/korter on just see turvaline paik, kus võib heita näolt maski, kus on võimalik hukkamõistvaid pilke vältimata riietuda nii nagu see meeldib jne.
Ma olen piisavalt vana ja tean, mis tähendab omandita elu. Jah, olen sündinud õndsal sotsialismi ajastul ja minu 9 esimest aastat möödusid 10 ruuduses ahiküttega korteris, kus WC asus koridoris ja oli mitme korteri peale jagamisel. Need elutingimused mind tollal ei häirinud, kuid õhtuti emaga linnas ringi liikudes, tundusid uue rajooni akendes paistev valgus mulle kuidagi erilisemana. Soov oli ka elada kohas, kus kardinate vahelt paistis lummavalt kumav valgus. Ma tõesti ei tea, kust tuli selline arvamine, et meie akendes on valgus tuhmim. Ilmselt pimedas ma lihtsalt neid ei näinud. Kui isa tehase poolt korteri sai, siis olin ma loomulikult õnnelik, sest nüüd olid mul samasugused, õhtuhämaruses säravad aknad mis siis, et ma neisse ei vaadanud ja see teadmine, et see nii on, oli vaid minu enda peas loodud illusioon.
Niisiis, palju aastaid hiljem, täiskasvanuna, juhindusin ma mitte illusioonist vaid võimalustest pakkuda endale ja lastele rohkem privaatsust ja vabadust. Eramut koos maaga soetamisel ei tajunud ma ennast teistega võrreldes olevat kuidagi erilisem, rikkam või parem. Ma nautisin privaatsust, mida omand mulle 20ne aastase pangalaenu lepinguga võimaldas. Olles nüüdseks juba 22 aastat elanud eramus ning loonud nende aastate jooksul sellest isemajandava üksuse, on see äkitsi muutunud mingis osas koormaks. Ma tunnen ennast nagu tigu, kellele maja on selga kasvanud. See on kummaline tunne, sest ühelt poolt pakub omand eramu näol mulle privaatsust, vabadust ja arenguruumi, kuid teiselt poolt neelab ta pidevalt ressursse piirates sellega minu liikuvust ja avastamise võimalusi. Ma olen omandiga kokku kasvanud selliselt, et olen muutunud tema orjaks. Kaalukauss on muutunud. Mitte tema ei teeni mind enam, vaid mina teenindan teda. Mida suuremaks majapidamine muutub, seda suuremat ressurssi see aja ja raha näol röövib.
Kui me miskit soetame, siis ei mõtle me tagajärgedele – me juhindume vaid soovist omada. Me ei suuda pronoosida oma elu 20 või 30 aastat ette, sest maailm, milles me elame on pidevas muutuses. Kuid me peame teadvustama, et koos muutustega, peame ka meie muutuma ja kohanema ning korrigeerima eluviisi.
Meie alateadvusesse kinnistunud OMAMISE SOOV on nagu narkootikum, mis kõditab meie meeli. Mida rohkem me omame, seda rohkem me tahame. Me ei esita endale kordagi küsimust, mis põhjusel ja kas me üldse vajame, mida soetame. Olgu see siis kinnisvara, auto või mingi muu vidin. Meie meelte mudimine omandi soetamise vajaduse suunas on kestnud juba väga ammu, sest see oleks justkui tee rahulolu ja õnne suunas. Paraku on asjalood kuidagi teisemad. Kui me pööraks pilgu sotsialismuse ajastule, siis omandi kättesaadavus oli riiklikult reguleeritud. Enamusele ei olnud taskukohane korteri, ega neljarattalise soetamine. Päris ausa tööga ei saanud ehitada häärberit või osta raudsuksu tagumiku alla. Varastati palju, müüdi edasi ja nii teeniti lisatulu. Peab märkima, et keegi ei elanud tänaval tollel ajal, kuid inimloomuses on miski, mis vajab rohkemat ja paremat. Ja seetõttu ei erinenud too ajastu meie omast mitte millegigi, kui ehk karistuste poolest vahelejäämise korral. Toona oli spekulatiivne tegevus kriminaalkorras karistatav, kuna jäme ots oli riigi käes. Riik monopoliseeris kõik tootmisüksused. Reguleeris tarne ahelad ja väliskaubanduse. „Erasektor“ oli tegelikult täiesti olemas, kuid sellest ei räägitud. Need kõrgetel kohtadel istuvad ja regulatsioone läbiviivad onud olidki sisuliselt omanikud. Riigi rahasi kanditi enda tasku ja taskust välja. Ja kui me sukeldume tänasesse aega, siis ega midagi suurt muutunud ju pole. KASUMI jagavad need, kes istuvad valitsuses.
Me näeme meie ümber inimesi, keda me nimetame eliidiks ning kes omavad väga palju. Neil on kinnisvara, autod, saared jne, kuid ometigi, pole nad õnnelikud vaatamata omandile. Meile on loodud kuvand nende õnnest, mida neil pole.. Nad on sügavalt õnnetud ja tühjad ning püüavad saavutada õnne läbi veel rohkema omamise, mis annaks neile ka ühtlasi – ASOLUUTSE VÕIMU , mis omakorda peaks tulenema sellest, et rahvas loobub omandist vabatahtlikult sunniviisiliselt. Paradoks on aga selles, et enamus inimestest kui neil võimalus oleks, käituks samamoodi nagu seda teeb „eliit“. Nad soetaks piiramatult kõike mõtlemata, milleks neile seda vaja on. See on meeleheitlik soov täita täitmatut – hing ei ole materiaalne ja seda ei ole võimalik täita ajas väärtust kaotava substantsiga. Inimkonda juhib saamahimu ehk ahnus ja see on suurim patt!
järgneb…
/Katrin Seppa/

1 kommentaar

Kommentaarid on suletud.

Sarnased

Leia Meid Youtubes!spot_img

Viimased

- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -