Vsevolod Jürgenson > Erakondlikud valed

Kaja Kallase lausung “Lugege mu huulilt – maksud ei tõuse” on saanud poliitilise valetamise klassikaliseks näiteks. Kuid oleks ebaõiglane väita, nagu tegeleks valetamisega üksnes Reformierakond ja sellele allutatud valitsus. Vale ja enda poolt kehtestatud normide rikkumine, on omane nii praegust koalitsiooni moodustavatele poliitühendustele kui ka neile, kes hetkel kuuluvad opositsiooni. Eetikavaba vassimine on muutunud Eesti erakondadele iseenesestmõistetavaks käitumisnormiks.  Muidugi püütakse seda varjata, kuid vahel võib mõni, läbi pagan teab milliste imetrikkide erakondlikul ametiredelil tippu turninud lapsesuu, valetamist ja ebaeetilist käitumist suisa avalikult tunnistada.

Pakosta lobises välja ehmatava tõe.
Segaste seisukohtadega justiitsminister Liisa Pakosta andis hiljuti intervjuu oma ründava stiili poolest tuntust kogutud ajakirjanikule Vilja Kiislerile. Kaval ajakirjanik oskas  Pakosta valvsuse uinutada ja kui emand hakkas end tundma otsekui hea sõbrantsiga muljetades, lajatas küsimuse Pakosta liikmemeksu tasumisest Eesti200-le, kuhu justiitsminister kuulub. Vastuseks kuulsime jahmatavat ülestunnistust, et Pakosta pole erakonnale, mis ta ministritoolile upitas, mitte kunagi sentigi liikmemaksu tasunud. Veelgi enam, ta isegi ei tea, milline summa  tuleks tal poliitilisi veendumisi jagava seltsingu toetuseks loovutada. Kui Kiisler selgitas, kui šokeeriv selline avaldus  ühe erakonna ministri poolt tundub, teatas Pakosta naerusui, et läheb kohe liikmemaksu tasuma. Talle tundus, et  veel on võimalus põhikirja rikkumise üle nalja heita. Viimaks taipas maksukohustusest kõrvalehiilinud minister, et asi on siiski tõsine ja esines avaldusega, et on teinud ettepaneku Eesti200 põhikirja muutmiseks viisil, mis sätestab, et kui erakonna liige ei tasu liikmemaksu, ei tohi ta kandideerida ühelegi poliitilisele ametikohale. Siin on Pakostal õigus ja ootaks lähiajal tema kui maksudest kõrvalehiilija taandumist justiitsministri ametist, sest millist maksukuulekust saab nõuda riigi kodanikelt valitsus, kus valitsusliikmed ise maksudest kõrvale hiilivad.

Probleem on laiem.
Ent probleem, mis tänu Kiisleri usutlusele avalikuks tuli, on märksa sügavam, kui ühe ministri poolne erakonna põhikirja ja avalikkuse ootusi rängalt eirav kohatu käitumine. Mitte üheski erakonnas ei vasta kogutav liikmemaks liikmete arvule, ehk siis liikmemaksu vaevub tasuma vaid väike osa erakondade nimekirjades olevatest inimestest. Olen ka varem juhtinud sellele tähelepanu ning viidanud vajadusele korraldada audit, kui palju on erakondades tõelisi liikmeid, kes maksavad liikmemaksu ja võtavad osa erakonna tegevusest, kui palju aga nn surnud hingi, keda hoitakse nimekirjades selleks, et näida suurema, olulisema ja laiu rahvahulki kõnetava poliitjõuna.
Keskerakonda kuuluvat enam kui 12 000 aktiivset liiget, Reformierakonda pealt 9500, EKRE-sse 9000, sotside ridadesse veidi alla 5000. Pakosta paljastuste taustal kordan ettepanekut teha kindlaks, palju on erakondades tõelisi liikmeid ja surnud hinged nimekirjadest kustutada. Saaksime selgemaks kodumaise poliitika tegeliku seisu ja lõppeks valelik kiitlemine tohutu liikmeskonnaga.
Eelmisel aastal maksti erakondadele vastavalt erakonnaseadusele riigi poolt 5,2 miljonit eurot toetust. See on ebaõiglane maksumaksjate suhtes, kes peavad erakondade kulud kinni plekkima, samas kui erakonna liikmed, isegi need, kes tänu erakonnale on maandunud hästitasustatud avalikele töökohtadele, ei raatsi toetuseks sentigi annetada. Seadus tuleks ümber teha nii, et erakondade eelarved kujuneksid üksnes liikmemaksudest ja annetustest. See oleks õiglane, sest kes peaks maksma kinni erakonna tegevuse, kui mitte selle seisukohti jagavad aktiivsed liikmed ja erakondade toetamisest kasu lootvad ettevõtjad. Raskel ajal kulub ju ära iga sent ja euro ning kui raha pole ega tule, saaks erakondadele makstava riigiabi suunata eelarve turgutamiseks. Kindlasti on võimalik erakondade kontoreid heaperemehelikumalt majandada, lõpetada raha põletamine üle mõistuse kallites valimiskampaaniates, mille käigus välja lubatu kiirelt unustatakse. Ehk oleks otstarbekas kehtestada riigis uute maksude kõrval ka erakondade kulutuste ülempiir, seest kui peavad tõmbama kokku pered ja pensionärid, peaks seda tegema ka seni arrogantselt priisanud erakonnad.
Liisa Pakosta lapsesuu peaks meid panema mõtlema vastutusele, mida on kohustatud kandma võrdselt kõik poliitikas osalejad. Kui Eesti on õigusriik, tuleks õiguskaitseorganitel selgitada välja need ministrid, kes lisaks Pakostale pole oma erakondadele liikmemaksu tasunud ning nõudma neilt kohest ametist taandumist.

Sarnased

Leia Meid Youtubes!spot_img

Viimased

- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -