Mis on omand? Miskit, mida me peame enda omaks, endale kuuluvaks. Siinkohal ei omagi tähtsust, kas selleks on subjekt, kellega me koos elame/töötame või objekt, mille me oleme soetatud krõbiseva eest. Me peame seda enda omaks ning ei ole nõus sellest loobuma. Omandi ihalus tekitab kohati psüühika häireid, pannes inimesi koguma endale mitte vajalikke asju. Neid nimetatakse kogujateks. Me kõik oleme suuremal või vähemal määral kogujad ning ei kujutaks ette, et me peaks kogutut kaaskodanikega jagama. Ometigi on maailmas asju ja kohti, mis on ühiskasutuses. Näiteks ühistransport, haiglad jne. Riigi kodanikena, kuuluvad ka need meie omandisse. Kuid, kuna me ei teadvusta neid enda omandina, siis meil ei teki ka tõrget nende jagamisel. Samas, kõik mida me ühiskonnas kasutame, on ehitatud või soetatud meie enda teenitud rahade eest. Jah, Riigil EI OLE OMA ISIKLIKKU RAHA. Kõik see, mida me ühiselt kasutame, on loodud riigi kassasse laekunud maksude toel. Iga inimene ja ettevõte panustab rahaliste vahenditega ühiskonna üles ehitamisse loovutades samal ajal oma aega ja elu energiat.
Hoopis teine suhtumine on meil aga enda rahade eest soetatud majja, korterisse, autosse või maavaldusesse, mida kiivalt vaid enda kasutada hoiame. Igasugused võimalikud rünnakud kaaskodanike poolt selle kasutamiseks või kaaperdamiseks tekitavad meis ärevat protesti, sest omand on osa meist. Omand teeb meist selle, kes me oleme. Kohati, on see meie füüsilise maailma identiteediks, staatuse indikaatoriks. Mida suurem ja mahukam, mida kallim , seda kindlamini me ennast tunneme, sest koos omandi hinnaga kleepub meilegi külge lipik meie enda väärtuslikkusest – vähemalt nii me arvame .
Ometigi pole me alati omandi kandamit kandnud. Iidsetel aegadel kui inimkond veel nahkades maa peal ringi tatsas, oli eraomandi tunne tundmatu. Püütud saak jagati kõikide kogukonnaliikmetega, sest see aitas liigina ellu jääda. Ka koobas oli suuresti kogukonna liikmete vahel jagamisel. Inimeste „hind“ ei kujunenud koopa suurusest või nahkade hulgast külje all, vaid olenes väärtustest, mis aitasid karmides tingimustes ellu jääda – eelkõige oskustest, teadmistest ja võimest nende toel õppida ja areneda. Tänapäeva heaoluühiskonnas kohtab neid väärtusi järjest vähem. Me oleme täielikult sõltuvad meid ümbritsevatest elu hõlbustavatest mugavustest. Me ei ole nõus loobuma neist, sest see tähendaks meile mugavustsoonist väljumist ja see omakorda tekitab vajadust kasutada mõtlemise organit, mille hääbumine on ilmselge.
Tänapäeva maailmas mõtleme me omandi all pigem kinnisvara – kodu. Kodu on korter või maja – koht, mida me peame turvaliseks kohaks endale ja oma järglaste üles kasvatamiseks. Kuid koduks saame pidada ka ühiskonda koos ühiskasutuses oleva omandiga.
Seetõttu väljend: „Sa ei oma midagi ja sa oled õnnelik“ on hirmutav ning paneb inimest kõikide vahenditega võitlema omandi säilimise eest. Ja siinkohal tekibki mul küsimus, missugust omandit selles lauses mainitakse või jäetakse mainimata? Kas peetakse silmas meie isiklikku omandit korteri, maja ja maa näol, või on jutt ühisomandist koos sinna juurde kuuluvate teenust osutavate ettevõtetega (elekter, gaas, vesi, küte, haiglad, transport jne). Inimesed on panustanud nende jätkusuutlikusse arengusse ja panustavad ka edasi. Kuid juurdepääs meie ühisvara kasutamiseks on aja jooksul muutunud järjest kallimaks ning see võib endaga kaasa tuua selle piiratud kasutamise. Selle kõige seoses on tekkinud arusaam, et omandi likvideerimisel on suund kommunismi. Kommunism eeldas ühisvara võrdset kasutamist kõikide ühiskonna liikmete poolt. Kommunism ei saanud teostunuks, sest teesis: „Igaühelt vastavalt tema võimetele, igaühele vastavalt tema vajadustele“ ei olnud jätkusuutlik! Meil kõigil on erinevad võimed ja vajadused. Ja reeglina, mida väiksemad võimed, seda suuremad nõudmised ja vastupidi. Ahnusele ülesehitatud ühiskonnas ei saa olema kunagi kommunismi! Seega, see, mis ees on tulemas pole kommunism. Ma püüdsin süveneda Klaus Schwab ütlusesse, sest idee ja protsess erinevad teineteisest. „Sa ei oma midagi ja sa oled õnnelik lause autor“ püüab ümber mõtestada majandust ja ühiskonda, et luua jätkusuutlikum ja õiglasem maailm. Pole paha idee, kuid õiglusega pole siin midagi pistmist. Kui õigluse kontseptsiooni loojad ei kasuta ühisvara, vaid omavad omandit, siis õiglus on vaid sõnakõlks. Nende õiglus on: Jaga ja Valitse. Seega see, kuhu me hoogsal sammul liigume pole kommunism läbi eraomandi kaotamise! See on aeglane, liigsete inimeste likvideerimise projekt, sest läbi kõrgete hindade on piiratud juurdepääs eluks vajaliku ühisomandi kasutamiseks!
Seega kui me ei oma enam midagi, siis omab seda keegi teine! Kui meil pole enam midagi, siis pole ka meid!
Jätkub…
/Katrin Seppa/
Tänan südamest selle kirjutise eest, ootan põnevusega järge. Väga aktuaalne teema!
Leidsin küll omast arust paar näpukat, kuid lause ehituse oskus on kadestamisväärt,
minust sai just praegu Katrin Seppa fänn 🙂