Ungari on Eesti meedial ja end liberaalse maailmavaate võltssulgedega ehtivatel poliitikutel pinnuks silmas juba pikemat aega. Euroopa Liitu kuuluva riigi peaministrist Orbanist on aga maalitud võimas vaenlasekuju. Jääb üle üksnes imestada, kuidas Ungari on seni Eesti poolt kostvat klähvimist stoilise rahuga talunud ning jõudnud tõsisema hinnanguni alles nüüd.
Ungari välisministri avalduse valguses oleks ehk õige aeg loobuda Euroopa Liidu riigi ning sealse rahva poolt demokraatlikult valitud peaministri mustamisest, seda enam, et ungarlaste näol on tegemist eestlaste sugulusrahvaga. Pole ju põhjust kadestada ungarlasi üksnes seetõttu, et Viktor Orbanil on, erinevalt meie reformierakonna poolt pukki upitatud maksugeeniustest, valdava osa rahva toetus. Kahjuks on soov juhtida tähelepanu siseriiklikelt läbikukkumistelt mujale nii suur, et Ungari kallal norimine nähtavasti jätkub.
Meie vihakõneseaduse ootuses tasalülitunud sõnavabaduse tingimustes on moodne ning ohutu sarjata lubjakaid, kelle maailm põhineb kindlate loodus- ja majandusseaduste tunnistamisel, mitte kaasaegsel droogidest võimendatud utoopiatel, sest woke hullusega kaasaminek pakub ägedat võimalust tunda end tõelise tänapäevase tegijana. Ja mis on käepärasem, kui iriseda paha Orbani kallal, kelle riigis püütakse seista eelkõige oma inimeste elujärje eest ning naeruvääristada president Trumpi, kelle võimuses on tuua Ameerika välja kaosest, kuhu riik peale Baideni ebastabiilset valitsemisaega on langemas. Trump on ju iga endast lugupidava wokelase esmavaenlane ja tema puhul võib kasutada nii vanuselist kui ka soolist diskrimineerimist, leides, et kaheksakümnele eluaastale lähenev valge mees on a priori dementne ja kriminaalselt rumal, mida lobeda vanakese Baideni puhul püüti viimase hetkeni eirata. Mängu tuuakse kriitikavaba soolise võrdõiguslikkuse põhipostulaat, et ometi peab jõudma kätte aeg, kus iga burgeriõgimisest rasvunud Ameerikas jorsski taipab, et tõeline juht on siiski naine, mitte mingi konservatiivsetesse tõdedesse takerduv mees. Liberaalse poiliitpopulistliku üllitise musternäiteks võib pidada Ekspressis ilmunud Andrei Hvostovi karjatust: Kas prokurör Harris tõmbab kriminaal Trumpi liistule? Ameerika presidenti kriminaaliks nimetav poliitagitaator rõõmustab, et USA presidendivalimistel on vikat leidnud kivi – vanaätt Donald Trump ei suuda konkureerida noore kena naisega. Kamala Harris on määratud võitma.
Mõistlikud mõtted igatahes. Väga mõistlikud.
Aga pealkiri?!? Ehtliberastlikust poliitilisest sõimusõnastikust. Ausalt, kuuldes poliitilises retoorikas poliitpiiderlikku sildidistust “vihkaja/vihkaja/vihkamine” ka ilma selle idiootöliku “lausita”, tõuseb reflektoorne okseklomp ja silm otsimas esimest lähemat tualetipotti…