Eesti erakonnad on kaotanud näo
Eesti erakondade käitumismuster pakub üha enam rämehuumorit. Reformierakonna jaoks on saabunud kõrghetk, et võtta kodanikelt seitse nahka, opositsioon paistab aga silma erakordse saamatusega “raha pole ega tule” agendale alternatiivide pakkumisel. Riigi mülkasse vedanud valitsus läbib sanitaarremonti, jätkates kodanike koorimist veelgi enesekindlamalt. Lihtne on halvast juhtimisest tekkinud eelarveaukude täitmist põhjendada kaitsekulutuste tõstmisega. Kes aga riigikaitsemaksu kehtestamise vajaduses pisutki kahtleb, sellele riputatakse kaela Kremli agendi silt. Tõelisi reformiusklikke ei morjenda rahva pahameel ega reitingu langus, sest sotsiaaldemokraatides on leitud oma nurjatustele truu toetaja, kes magusate ministrikohtade nimel kõigeks valmis. Tegus opositsioon puudub hetkel aga sootuks. Isamaa liidri targutamist pole ju põhjust südamesse võtta ning laguneva Keskerakonna ning mudaliigasse kukkunud EKRE poolt pole samuti midagi karta. Nii asendatakse noorusest nõder Võrklaev vanadusest väeti Ligiga ja purjetatakse edasi kursil, mis toob riigile ja rahvale üksnes kannatusi.
Eesti erakondade käitumismuster pakub üha enam rämehuumorit. Reformierakonna jaoks on saabunud kõrghetk, et võtta kodanikelt seitse nahka, opositsioon paistab aga silma erakordse saamatusega “raha pole ega tule” agendale alternatiivide pakkumisel. Riigi mülkasse vedanud valitsus läbib sanitaarremonti, jätkates kodanike koorimist veelgi enesekindlamalt. Lihtne on halvast juhtimisest tekkinud eelarveaukude täitmist põhjendada kaitsekulutuste tõstmisega. Kes aga riigikaitsemaksu kehtestamise vajaduses pisutki kahtleb, sellele riputatakse kaela Kremli agendi silt. Tõelisi reformiusklikke ei morjenda rahva pahameel ega reitingu langus, sest sotsiaaldemokraatides on leitud oma nurjatustele truu toetaja, kes magusate ministrikohtade nimel kõigeks valmis. Tegus opositsioon puudub hetkel aga sootuks. Isamaa liidri targutamist pole ju põhjust südamesse võtta ning laguneva Keskerakonna ning mudaliigasse kukkunud EKRE poolt pole samuti midagi karta. Nii asendatakse noorusest nõder Võrklaev vanadusest väeti Ligiga ja purjetatakse edasi kursil, mis toob riigile ja rahvale üksnes kannatusi.
Opositsioon on nõrk.
Praeguse valitsusremondi ajal oleks oodanud opositsiooni poolset aktiivset tegutsemist, pakkumaks välja alternatiivsed võimalused Eesti arenguga edasi minna. Kahjuks pole Isamaalt, veel vähem Keskilt ja EKRE-lt tulnud ainsatki arvestatavat ettepanekut, kuidas Kaja Kallase poolt laastatud riik kodanike jaoks võimalikult vähese valuga korda teha. Jälgitakse tuimalt, kuidas KaKa valitsus moondub KriMi seltskonnaks. Sõnades rahva heaolu eest seisvad sotsiaaldemokraadid põhjendavad enda valitsuses osalemist aga sellega, et ilma nendeta oleks olukord veel palju kohutavam. Ent kui sotsidel leiduks vähegi selgroogu, võiksid nad ilmutada mehisust, peatades Reformierakonna laastamistöö ja lahkuda ei midagi head tõotavast koalitsioonist. Ent sotsid ei julge, Isamaa ei vaevu ja teistest pole asja. Nii ongi Eesti poliitika muutunud rahva seas ebapopulaarse Reformierakonna sooloks. Eesti poliitikamasin on tõsiselt rikkis ega täida oma ülesannet. Eriti tülgastav on karjeristide avalik ülesostmine, kui senises erakonnas endale tulusat perspektiivi nägemata, lahkutakse tummisemat putru tõotavasse seltsingusse, millel hetkel kas siis riigikogus või Tallinna volikogus lisahääli tarvis – Ratas Isamaasse, Kiik sotsidesse, Riibe Reformierakonda – pakkumisi jätkub, sest ei loe mitte maailmavaade, vaid isiklikud ambitsioonid.
Praeguse valitsusremondi ajal oleks oodanud opositsiooni poolset aktiivset tegutsemist, pakkumaks välja alternatiivsed võimalused Eesti arenguga edasi minna. Kahjuks pole Isamaalt, veel vähem Keskilt ja EKRE-lt tulnud ainsatki arvestatavat ettepanekut, kuidas Kaja Kallase poolt laastatud riik kodanike jaoks võimalikult vähese valuga korda teha. Jälgitakse tuimalt, kuidas KaKa valitsus moondub KriMi seltskonnaks. Sõnades rahva heaolu eest seisvad sotsiaaldemokraadid põhjendavad enda valitsuses osalemist aga sellega, et ilma nendeta oleks olukord veel palju kohutavam. Ent kui sotsidel leiduks vähegi selgroogu, võiksid nad ilmutada mehisust, peatades Reformierakonna laastamistöö ja lahkuda ei midagi head tõotavast koalitsioonist. Ent sotsid ei julge, Isamaa ei vaevu ja teistest pole asja. Nii ongi Eesti poliitika muutunud rahva seas ebapopulaarse Reformierakonna sooloks. Eesti poliitikamasin on tõsiselt rikkis ega täida oma ülesannet. Eriti tülgastav on karjeristide avalik ülesostmine, kui senises erakonnas endale tulusat perspektiivi nägemata, lahkutakse tummisemat putru tõotavasse seltsingusse, millel hetkel kas siis riigikogus või Tallinna volikogus lisahääli tarvis – Ratas Isamaasse, Kiik sotsidesse, Riibe Reformierakonda – pakkumisi jätkub, sest ei loe mitte maailmavaade, vaid isiklikud ambitsioonid.
Erakonnad esitavad valeandmeid.
Erakondlike mängude taustal kerkib küsimus, kui palju on Eesti erakonnad üldse tõsiseltvõetavad. Välja on käidud muljetavaldav liikmeskond. Keskerakond koondavat enam kui 12 000 aktiivset liiget, Reformierakond pealt 9500, EKRE pea 9000, sotsid veidi alla 5000. Aga kui paljud neist inimestest, kes erakondade nimekirjades figureerivad, maksavad liikmemaksu või osalevad erakonna töös? Pole saladus, et kaduvväike arv. Siit küsimus, kas ei tuleks viia kiiremas korras läbi erakondade audit, kus tehakse kindlaks, palju on erekonnas tegevliikmeid, palju surnud hingi, kes tuleks nimekirjadest kustutada. Saaksime selgemaks tegeliku seisu ja lõppeks valelik kiitlemine. Ja veel. Eelmisel aastal maksti riigi poolt erakondadele vastavalt erakonnaseadusele 5,2 miljonit eurot toetust. Seadus tuleks ümber teha selliselt, et erakondade eelarved kujuneksid liikmemaksudest ja annetustest ning riigiabi saaks suunata eelarve turgutamiseks. Miks panustada valimiste eel üle jõu käivalt kallitesse kampaaniatesse, lubades võimule saades pudrumägesid ja piimajõgesid, kui hiljem selgub, et aetakse lihtviisil udu? Kui oleme rahahädas tuleb seadusega kehtestada valimiskulutuste ülempiir. Eesti riik olgu kodanike, mitte neid maksudega koormavat valitsust soosivate erakondade ja teovõimetu opositsiooni jaoks.
Erakondlike mängude taustal kerkib küsimus, kui palju on Eesti erakonnad üldse tõsiseltvõetavad. Välja on käidud muljetavaldav liikmeskond. Keskerakond koondavat enam kui 12 000 aktiivset liiget, Reformierakond pealt 9500, EKRE pea 9000, sotsid veidi alla 5000. Aga kui paljud neist inimestest, kes erakondade nimekirjades figureerivad, maksavad liikmemaksu või osalevad erakonna töös? Pole saladus, et kaduvväike arv. Siit küsimus, kas ei tuleks viia kiiremas korras läbi erakondade audit, kus tehakse kindlaks, palju on erekonnas tegevliikmeid, palju surnud hingi, kes tuleks nimekirjadest kustutada. Saaksime selgemaks tegeliku seisu ja lõppeks valelik kiitlemine. Ja veel. Eelmisel aastal maksti riigi poolt erakondadele vastavalt erakonnaseadusele 5,2 miljonit eurot toetust. Seadus tuleks ümber teha selliselt, et erakondade eelarved kujuneksid liikmemaksudest ja annetustest ning riigiabi saaks suunata eelarve turgutamiseks. Miks panustada valimiste eel üle jõu käivalt kallitesse kampaaniatesse, lubades võimule saades pudrumägesid ja piimajõgesid, kui hiljem selgub, et aetakse lihtviisil udu? Kui oleme rahahädas tuleb seadusega kehtestada valimiskulutuste ülempiir. Eesti riik olgu kodanike, mitte neid maksudega koormavat valitsust soosivate erakondade ja teovõimetu opositsiooni jaoks.
Vsevolod Jürgenson
