Jüri Toomepuu > Andrus Ansip, tulihingeline kommunist, Eesti kõige edukam käkkikeeraja

Katkend raamatust „Naer on tervisekis! Lõbusaid lugusid Eesti käkkikeerajatest“, Kirjastus Kentaur, 2012, 208 lk.
Andrus Ansip, tulihingeline kommunist, külmakõhuline peaminister, Eesti kõige edukam käkkikeeraja
Leninliku noore helge tulevik
Kõikidele, kes Andrus Ansipit noorena tundsid oli selge, et teda ootab ees kuulsusrikas tulevik juba siis kui ta 8. klassis valiti Tartu 5. keskooli komsomolikomiteesse. Samal aastal sai tast ka Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu liige. Veelgi eredamaks muutus tulihingelise noorkommunisti tähelend, kui ta kohe peale ülikooli astumist valiti keemiaosakonna ja ülikooli komsomolibüroo liikmeks ja aasta hiljem komsomolikomitee organisatsioonilise töö sektori juhatajaks. Ansipi kiire tõus karjääriredelil oli kindlustatud kui ta võeti partei liikmeks juba enne ülikooli lõpetamist.
Hiilgav karjäär kommunistlikus parteis
Eriti ustava parteilasena lasti tal teha mitu välismaa reisi ja ta määrati ka Õpilasmaleva Tartu piirkonna komissariks. Kui ta ülikooli lõpetas määrati talle inseneri amet, et ta saaks oma edukat partei aparatshiku tööd jätkata parteibüroo sekretäri asetäitjana organisatsioonilise töö alal. Sõjaväeteenistuseks teda samuti kaugele ei saadetud, nagu väheusaldusväärsetena tuntud eestlastega tavaliselt tehti. Ansip teenis aega kohe Tallinna Linnahalli kõrval asuvas Balti laevastiku sõjaväe ehitussalgas ja sealgi mitte tavalise ohvitserina. Ta määrati komandöri asetäitjaks poliitalal. Egas selline zampoliti ehk politruki ametikoht ise sülle ei kukkunud. Zampolitiks määrati mees, kes oli tõestanud oma vankumatut truudust kommunistlikule parteile, kelle pühendumises marksistlikule-leninistlikule ideoloogiale polnud vähimatki kahtlust. Sõjaajal võisid politrukid igale seltsimehele, kasvõi oma komandörile, kuuli kuklasse lasta, kui too küllalt agaralt käsku ei täitnud. Rahuajal kuulus Ansipi ülesannete hulka suunata Pagari tänava ülekuulamisele või läkitada Siberisse kõik kelle lojaalsuses tal kahtlus tekkis. Ansip oli loomulikult ka väeosa komsomolikomitee ja parteibüroo liige.
Ansip oli tehtud mees. Kohe pärast sõjaväe teenistust paigutati ta jälle ametisse ülikooli juurde, nüüd juba vaneminsenerina, et ta saaks jätkata partei organisaatorina ja rahvakontrollgrupi esimehe asetäitjana. Parteiline ustavus aitas tal ka olla Ungaris üliõpilaste Ehitusmaleva komandör ja peatselt määrati ta ka Kommunistliku Partei Tartu Rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna instruktori ametisse, et ta saaks samaaegselt olla ka Kultuuritöötajate ametiühingu Tartu rajoonikomitee esimehe asetäitja ja Tartu rajooni seltsimehelike kohtute ühiskondliku nõukogu liige. Juba kaks aastat hiljem, aastal 1987, kinnitati Andrus Ansip Kommunistliku Partei Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhatajaks ja samaaegselt hakkas ta ka mingil arusaamatul põhjusel õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Küllap oli ka seal vaja vähem ustavatele peale passida.
Puhuvad uued tuuled
Aastal 1988 aga hakkasid Nõukogude Liidus ja okupeeritud Eestis puhuma uued tuuled. Et lahti saada oma vanameelsetest partei kolleegidest käivats Gorbatšov galstnosti ja perstroika. See pani lootuse sädeme taasiseseisvumiseks hõõguma ka eestlaste hulgas kes ei teinud okupatsioonivõimude teenistuses sellist suurepärast karjääri nagu Ansip.
Kommunistliku Partei Tartu Rajoonikomitee koosolekul 15. jaanuaril, mille avas II sekretär seltsimees V. Bahmatov ja juhatas orgosakonna juhataja seltsimees A. Ansip, arutati Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei otsust natsionalistlike ilmingute kohta Balti liiduvabariikides. Käsk oli, nagu võib Ekspressis avaldatud protokollist lugeda, pöörata erilist tähelepanu puudujääkidele ideoloogiatöös ja tugevdada ideoloogiakaadrit ja tema võitlusvõimet. Rajoonikomitee muidugi otsustas, nagu eesrindlikele kommunistidele tavapärane, ületada Moskva plaan parteiorganisatsioonide mõju suurendamisega ja ideoloogilise situatsiooni prognoosiga – et edestada vaenlast, nagu ütles protokoll.. Teatati ka, et on loodud rahvussuhete ja vastupropaganda sektor ja tehakse tööd internatsionaalse kasvatuse alal. Ansipi eesrindlik orgosakond oskas Moskva plaani vähemalt 150. protsendiliselt täita. Kahjuks ei aidanud aga ka sellest.
“Mina olin ämma juures”
Juba 2. veebruaril, enne kui vaenlast oli suudetud edestada, tuli Tartus tänavatele hulk vaenlasi, kel jätkus jultumust isegi karmilt keelatud sini-must-valgeid lippe kanda. Selline ennekuulmatu vastuhakk töörahva parteile ja selle juhtidele oli ilmselt vaja otsustavalt ja meeldejäävalt nurjata. Noori läks korrale kutsuma miilits kilpide, kumminuiade ja koertega, kohal oli partorg ja kommunistliku partei energiline noorsoo ideoloogiline kasvataja Ansip, ning muidugi ka KGB eksperdid. Kui noored olid jõudnud vana meditsiinikooli maja juurde, tulid miilitsad vastu ja ässitasid neile koerad kallale. Lapsed hüppasid üle aedade, et põgeneda, aga koerad hüppasid järgi. Üks Ansipi kaasvõitleja hiljem tunnistas, et Ansip tuli tema juurde ja kritiseeris miilitsat. Nood ei oskavat oma tööd teha ega koeri õieti kasutada. Koerad oleks tulnud varem lahti lasta, selgitas Ansip. “Keda koer on korra näksinud, see enam tänavale ei tule,” kinnitas ta asjatundlikult.
Eesti Vabariigi peaministrina on Ansip väitnud, et see on puha vale. Kui selline ennekuulmatu sündmus leidis aset temale alluvas Kommunistliku Partei Tartu Rajoonis, oli tema hoopis otsustanud minna ämmale külla. Seetõttu ongi rikastunud Eesti kõnepruuk. Endine traditsiooniline ütlus: “Kui pauk käis, olin mina puu otsas, on asendunud ütlusega “Kui xxx juhtus, olin mina ämma juures.”
Ansipi saatuslik viga
Suurtema kogemustega kommunistid teadsid, et juba Stalin pidas vajalikuks oma lähedasi kaastöölisi vahetevahel reeturiks tembeldada ja neid uute vastu välja vahetada. Ega temagi osanud ette arvata, millisel truul alluval võib tekkida ambitsioon ise võimule tõusta. Parem oli karta kui kahetseda. Fakt, et kõik süüdistatud tunnistasid oma süü, kui hästi treenitud KGB ülekuulajad neid õieti küsitlesid, tõestas, et Stalini kahtlused olid õigustatud. Nii areneski välja partei evolutsiooni käigus olelusvõitlus, kus ellujäämine oli palju tõenäolisem nendel tublidel kommunistidel, kes oskasid juba varakult haista kust poolt tuuled puhuvad. Elama jäid need, kes oskasid varakult aru saada kes on suurte juhtide soosingus, kes teel Lubljankasse või Siberisse.
Kuna Ansipi hiilgava karjääri jooksul oli olukord eesti kommunistide parteirindel stabiilne, võis Ansip üdini ustav olla partei esimesele sekretärile, vene-jeestlasele Karl Genrihhovitš Vainole – seda aga kahjuks ainult kuni 1988. aasta jaanuarini. Siis andis kõikide kommunistide peamees Mihhail Sergejevitš Gorbatšov oma Tallinna külastusel mõista, et Vaino täht on kustumas. Ansipile, vaesekele, seda ei teatatud. Ta hindas olukorda valesti ja jätkas truualamlikkust nüüd juba endisteks jäävatele impeeriumimeelsetele.
Nii juhtuski pretsedenditu. Kui Ansip kandideeris veebruaris Kommunistliku Partei Tartu rajoonikomitee II sekretäriks, mis oli tema jaoks järgmine loogiline samm karjääriredelil, hääletas enamus ta kolleege ta vastu. Rajoonikomitees parteibüroo esitatud kandidaadi mahahääletamine oli ennekuulmatu, aga parema haistmismeele ja kohanemisvõimega Ansipi kolleegid julgesid seda teha kuna nad taipasid, et Gorbatšov tahtis võimule uut, ainult temale ustavat, kaadrit. Ansipi endised head kolleegid süüdistasid koosolekul Ansipit vanameelsuses ja Tartu täitevkomitee esimees Robert Närska nimetas teda koguni “poliitiliseks prostituudiks.”
Gorbatšovi saatuslik viga. Glastnost ja perestroika rõõmustasid tükk aega Gorbatšovi ja ta uusi reformimeelseid kolleege, aga Gorbatšov ei saanud paraku aru, et natuke demokraatia hõngu ja vabadust on nagu tiigri seljas ratsutamine. See võib osutuda isegi võimsa vene kommunistliku impeeriumi valitsejale saatuslikuks. Vähemalt niipalju oli uuendustel mõju, et Gorbatšovi elu ei lõppenud kukla lasuga ega isegi gulagis.
Eesti kohanemisvõimelised kommunistid nagu Edgar Burešin Savisaar, Siim Kallas, Indrek Toome ja Mikk Titma said kohe aru, et kui neil pole võimalik saada isemajandava Nõukogude Eesti juhtideks õnnelikude nõukogude rahvaste peres, võivad nad saada taasiseseisvunud Eesti uusrikasteks ja poliitikuteks – kui nad vaid vahetavad punase sini-must-valge vastu.
Ansipi hiilgav karjäär ärika ja pankurina. Ansipile tuli Nõukogude Liidu kokkuvarisemine õigel ajal. Ta hiilgav karjäär kapitalismi vankumatu vaenlasena oli ootamatult lõppenud, aga ees koitis uus hiilgav karjäär kapitalistina. Oma endiste ustavate seltsimeeste, Alexandr Kofkini ja Olav-Lembit Uusna abil leidis endine kommunistliku Partei Tartu Rajoonikomitee täht Raeplatsi veerel kena müügikoha ja pani Kofkini jäätiseäri seal kenasti käima. Jäätise tegemiseks oli vaja lõssipulbrit ja Ansipil õnnestuski osta 20 tonni 5 000 dollari eest, mille ta kohe müüs maha 20 000 eest. Tollal võis iga ettevõtlik inimene teha endale mistahes ärireegleid.
Riigiettevõtteid ja varandust said heade kontaktidega inimesed jumala muidu erastada. Lisaks lõssipulbri ärile tõi Ansip Soomest kirjutusmasinaid ja arvuteid, Jaapanisse sai saata kaselaudu. Äri õitses. Ansip ise hooples, et ta teenis oma tehingutelt 100 protsenti kasumit iga nädal.
Ansipil enam uute tuulte haistmisega probleemi polnud. Ta sai aru, et viga mis talle peagu saatuslikuks sai oli liigne konservatiivsus. Tulevik kuulus niihästi Gorbatšovi ajal kui uusrikaste ajal reformijatele. Nii saigi tast Reformikate juhtpoliitiku Neinar Seli äripartner ja uue partei tõusev täht.
Oma äriprtneri Seliga algasid Ansipil juba suuremad tehingud kinnisvara erastamisega. Samuti sai Ansip Seli abiga ka äsja asutatud Rahvapanga nõukogu liikmeks. Ansip asutas ka päris enda firma, nimeka AS Luik, mis tegutseb OÜ Luik nime all senini.
Oluline hüppelaud suure raha juurde oli Ansipil Sotsiaalpanga Tartu osakonna direktori ametikoht, mis peatselt asendus Põhja-Eesti Panga Tartu osakonna asejuhataja tooliga. Kui Tartu Kommertspank otsustati 1994. aastal pankrotti lasta, valiti üheks halduriks ka Andrus Ansip. Suuremad summad olevatki leidnud tee Ansipi rahalaekatesse Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjonist.
Äri aitab poliitikasse, poliitika ärisse
Sealt edasi oli ta mitmete firmade osanik. Sõbra Seli toetusel määrati ta AS Westra Group nõukogusse, millele kuulus Haapsalu kõige suurem hotell. Ta kogus äriga jõukust kuni 1998. aastani, mil Tartu linna volikogusse kogunenud, jälle haljale okasale tõusnud Ansipi endine sõpruskond ta Tartu linnapeaks valis. Peale seda on Ansip kogunud jõukust niihästi äri kui ka poliitikaga. Võib tõdeda, et Ansipi metamorfoos tulihingelisest kommunistist aplaks, külmavereliseks kapitalistiks, osavaks poliitikuks ja Eesti käkkikeerajaks on edu ja õnnega pärjatud.
Äraostmatute Juhan Parts, kes oli teatavasti valimisvõidu saavutamiseks ja peaministriks saamiseks enda vene ärikatele maha müünud, pidi selle eest ka oma rahastajate käske täitma. Nood käskisid tal 2005. aastal kraana kohal tuua ja eemaldada Lihulas Eesti Vabadusvõitlejate ausammas. See tegi Partsi eestlaste hulgas äärmiselt ebapopulaarseks. Tal ei jäänudki muud üle kui tagasi astuda. Reformikatel oli tee lahti võimule ja Ansipil peaministri kohale.
Ansipist sai tubli peaminister kes lubas kõike kõigile. Temale ja reformikatele õnneks kaasnes ta esialgsete valitsemiseaastatega ka vägev majanduse mull. Pangad andsid kinnisvara tagatisega laene niihästi rikastele kui ka neile kes elasid peost suhu. Tööd oli jalaga segada ka soss-seppadel. Seetõttu ei paistnudki ta valimislubadus viia Eesti viieteistkümne aastaga viie kõige rikkama Euroopa riigi hulka paljudele lihtsameelsetele ülearu fantastiline. Veel 2011. aasta valimistel said reformikad 17 protsenti valijate häältest, mis on Eesti partokraatlikus valimissüsteemis tohutu valimisvõit.
Majandsumull lõhkeb. Majandusmullid kahjuks ei kesta igavesti. Kui see karplauhti lõhki läks, nagu põis kes oli oma hinge täis tõmmanud, et seda rõõmsamalt naerda rumalate üle kes Emajõkke uppusid, hakkas ka Ansipi täht oma sära kaotama. Kui aastal 2007 valis Eesti Ajalehtede Liit Ansipi aasta pressivaenlaseks, siis võis ta selle üle ainult irvitada. Tollal olid tähtsamad väljaanded kindlalt reformikate kontrolli all. Mart Kadastik, endine ENSV teeneline ajakirjanik ja aateline kommunist, Ansipi truu okupatsiooni- ja uusrikastumise- aegne semu ja kaastööline, mõjutas avalikku arvamist õiges suunas.
Kui majandusmull oli lõhkenud arvasid isegi paljud ta parteikaaslased, et Ansipil oleks kasulik hoida madalamat profiili. Kui ta kohtumisel USA asepresidendi Joseph Bideniga väitis, et Eesti julgeolek on praegu paremini tagatud kui kunagi varem, samal ajal kui Rootsi Kaitseuuringute agentuur tuvastas, et Eestil on enda kaitseks ainult üks jalaväebrigaad ja seegi võitlusvõimetu, siis hakkasid isegi ta toetajad arvama, et Ansipit ei saa eriti tõsiselt võtta.
Sellele järgnes ta väide, et eestlastel on raske aru saada, miks nad peavad jõukaid kreeklasi toetama, kuigi ta oli varem pressikonverentsil kinnitanud, et Eesti maksumaksjad pole Kreekale sentigi andnud .
Kui kesikute peasekretär jäi vahele isiklike dokumentide ärastamisega ja Ansipi koalitsioonikaaslased vene mafioosodele elamislubade müümisega, avaldas Ansip arvamust, et poliitiline kultuur arenebki skandaalist skandaalini. Õnneks jättis ta selgitamata, mis suunas selliselt toimiva poliitilise kultuuri areng liigub. Paljud kahtlustavad, et poliitilise kultuuri puhastumine toimub tavaliselt just läbi väär- ja kuritegude, nagu väitis Ansip, kehtib arvatavasti ainult riikides kus sellise poliitilise kultuuri arendajad eemaldatakse võimukoridoritest ja pannakse trellida taha.
Võimueliidi nadiir
Ansipi valitsemisaja oli kahtlemata Ansipi püüe kehtestada märkamatult võltsimisvastane kaubanduslepe, nn ACTA. Tülinorijatel ajakirjanikel õnnestus kogu see kahetsusväärne asi suure kella külge riputada. Ansip küll selgitas, et ACTA vastased on fooliumi peakatteid kandvad, narkootilise toimega seemneid söövad veidrikud, aga niipalju rahvast kui avaldas pahameelt ACTA vastu, demonstreeris Eestis varem ainult laulva revolutsiooni päevadel. Paljud kandsid Ansipi narrimiseks fooliumist peakatteid. Veelgi hullem oli kui avalikustati, et Ansip oli valetanud kui ta kinnitas, et ACTA ei riiva vähimalgi määral eestlaste põhiõigusi, et selle tagajärjel pole vaja muuta praeguseid seadusi, et seda polegi valmistatud salaja ja et see on Eesti ettevõtjatele kasulik. Suur hulk lihtrahvast, kelle meie võimueliit oli juba harjutanud vaikselt vaesust kannatama, muutus nüüd ohtlikult mässumeelseks. Ansipil ei jäänudki muud üle, kui teatada, 2012. aasta veebruaris, et ta enam peaministriks ei kandideeri.
Olukord ei paranend, pidigi oma sõna. Aga ega sest midagi. Ees ootas teda Brüsseli kullaauk.
“Endiste” renessansi mees
Avaldame igal juhul tunnustust andekale Eesti käkkikeerajale Andrus Ansipile, kelle metamorfoos tulihingelisest kommunistist edukaks kapitalistiks, ärikaks, poliitikuks ja ärikas-poliitikuks ja Euroopa liidu saadikuks tõestab, et elus edasi jõudmiseks peab oskama leida kasulikke seltsimehi ja kaastöölisi, nendest lahti saama kui nad enam kasulikud pole, olema truu kindlatele tõeks pidamistele ja tõekspidamised hülgama kui need enam kasulikud pole.
Andrus Ansip on tõeline kahekümne esimese sajandi endiste kommunistide renessanssi mees ja üks Eesti käkkikeerajate teerajajatest, keda tasub imetleda eesti lihtrahva noortel, kes oli suurepäraseks eeskujuks oma järeltulijale Kaja Kallasele ja keda saab seada suurepäraseks eeskujuks kõikidele tulevastele Eesti käkkikeerajatele.
Mike Calamus

Sarnased

Leia Meid Youtubes!spot_img

Viimased

- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -