Selles, mitmest osast koosnevas loos, püüan arutleda teemal Mäng ja meie osa selles.
Mäng on vanem kui meie. Mängus on võlu ja valu. Mäng on lummav ja hävitav. Kaasakiskuvalt põnev ning sõltuvust tekitav.
Ilmselt teavad kõik, mida mäng oma olemuselt tähendab, kuid vähesed süüvivad selle sisusse.
Me oleme olnud kõik lapsed ja ilmselt enamus mängis erinevaid oskusi nõudvaid mänge. Mängude või tegevuse valik sõltus sellest, missugune on olnud meie sõprade kooslus. Lapsed on mängude valikus paindlikud ja üldjuhul keegi ei protesteeri kui valitud mäng ei sobi. Kui mäng ei meeldi, siis tuleb teha valik, kas olla üksi ja vaadata pealt kuidas teised mängivad või leida endale meelepärane tegevus, mida saab ka üksinda viljeleda. Minu lapsepõlves mängiti eelkõige füüsilist osavust nõudvaid mänge ja tubastes tingimustes lauamäge. Üksinda veedetud aeg möödus raamatute lugemise seltsis. Nüüd on ajastud muutunud ja pole mõtet rääkida kuidas tänapäeva noor põlvkond lapsepõlve veedavad. See pole selle loo teema.
Lastel on instinktiivne oskus valida endaga kokkusobivaid mängukaaslasi. Ühe tänava lapsed mängivad reeglina ka samu mänge. Kuid samas, ei sega see neil moodustamas erineva kooslusega gruppe teistsugusteks mängudeks. Lapsed võivad luua mänge, millel on oma loodud reeglid. Kui need reeglid sobivad kõigile, siis mängitakse, kuniks reeglid sobivad või kuniks keegi toob mängu muudatuse. Kuid muudatus võib kaasa tuua mängukaaslaste kadumise, juurde toomise või hoopis täiesti uue mängu loomise. Seega MÄNG saab kesta täpselt nii kaua, kui selles on osalejaid ning nad on selle reeglitega nõus.
Meil on kombeks öelda – mäng on väikese inimese töö. Mäng õpetab võtma vastu kaotusi ning mõistma, et võitmise nimel on vaja pingutada. Keegi võitu kandikul ei too! Seega, lapse võit mängumaailmas on saavutatav ainult läbi oskuste, teadmiste, vilumuste ja füüsise. Võit on väikese inimese eneseteostus.
Kui te tähele olete pannud, siis lapsed mängivad väikestes gruppides. Mängudes, kus on rohkem lapsi, läheb vaja juhendajat, treenerit, mängu juhti. Lapsed alluvad sellele juhendajale kui targemale. Allumine toimub läbi usalduse juhendaja teadmistesse ja kogemustesse.
Nüüd sukeldume täiskasvanute mängumaailma.
Ilmselt kirjutan ma sellest juba mitmes kord, kuid kordamine on tarkuste ema 
Ma ei saa lahti sellest tundest, et me oleme justkui arvuti simulatsioonis või siis kellegi loodud mängus. Nimetagem seda mängu fiktsiooniks, ehk väljamõeldiseks. Meie ümber olevad isikud ja firmad ja ka riik on inimeste väljamõeldud. See on osa mängust, milles me kõik osaleme.
Ma ei saa lahti sellest tundest, et me oleme justkui arvuti simulatsioonis või siis kellegi loodud mängus. Nimetagem seda mängu fiktsiooniks, ehk väljamõeldiseks. Meie ümber olevad isikud ja firmad ja ka riik on inimeste väljamõeldud. See on osa mängust, milles me kõik osaleme.Niisiis mäng, mille keegi on loonud, ei ole mitte ainult väikese inimese, vaid ka täiskasvanu enda arendamise töö.
Mäng toimib füüsilise maailma plaanis ning selle eesmärgiks on inimese EGO vajaduste rahuldamine. Neid vajadusi on hästi kirjeldanud Maslow oma inimvajaduste teoorias. Tuletan meelde selle teooria aluseid. Inimvajaduste püramiidi astmed altpoolt ülespoole on: füsioloogilised vajadused, turvalisuse vajadus, armastuse ja kuuluvuse vajadus, tunnustusvajadus, eneseteostuse vajadus. Nagu te mõistate, inimene ei saa ennast teostada kui tal ei ole kaetud madalama astme vajadused. Paraku oleme ehitanud üles ühiskonna, kus vähesed jõuavad eneseteostuseni. Enamus on kus? Õige – alumisel astmel, püüdes rahuldada vajadusi, toidus, vees, kehakattes, peavarjus.
Kuidas on võimalik jõuda eneseteostuseni, kui inimene rööp rähkleb alumisel astmel!?
Tarbimisühiskonnas, kus „olla parim“, „omada rohkem, „suuremat, paremat“ polegi selleks peaaegu mingit võimalust, sest pidev konkurents ja ahnus seda ei võimalda. Seda on võimalik saavutada ainult läbi teadliku loobumise. Olen selle isikliku arengu teekonnal läbinud. See ei tähenda seda, et olen elanud näljas, paljas ja põõsa all. Kaugel sellest. Igal ühel on oma tee minna ja seetõttu on minu kogemus siinkohal vaid näiteks.
Ma olen teadlikult piiranud oste mitte seetõttu, et mul puudus võimalus (kuigi vahel oli ka nii), vaid seetõttu, et tegelikult mul puudus vajadus ostuks. Ma seisin leti ees ja esitasin endalt küsimusi: kus ma seda kannan? Kus ma seda kasutan? Kas mul üldse seda vaja on?. Läbi mõistmise, et ma ei pea ostma, sest ma tahan ja mul on see võimalus, liikusin ma alumiselt astmelt edasi. Piirdusin vähesega, sest ma olin rahul sellega mis mul on. Rahulolu andis mulle ka turvatunde, et ma saan hakkama isegi siis kui mul ei ole palju. Oskus vähesega hakkama saada andis sisemise kindlustunde, mis peegeldus minu üldises eluterves hoiakus. Inimesi tõmbab enesekindlate inimeste poole. Nii juhtus ka minuga. Inimeste poolehoid andis mulle armastuse, lemmik töö kuuluvustunde ning need koos rahuldasid minu tunnustusvajaduse. Tekkis tummine kokteil, mida lahjendada ei saa. See oli nagu vundament, mille peal seistes sai jõuda enese teostamiseni. See on füüsilise maailma tipp, kus inimese EGO on täiel määral rahuldunud. Ta ei vaja sellest maailmast enam midagi – siit edasi algab vaimse arengu tee…
Järgneb…
/Katrin Seppa/
