Viimasel ajal tuure kogunud vaidlus Rahvusooper Estonia uue hoone ehitamise või ehitamata jätmise ümber on õpetlik näide, kuidas võhiklikkus ja emotsioonid võivad nurjata ka kõige paremad kavatsused, nagu see juba juhtus aastakümnete eest, kui uue ooperimaja püstitamise seiskas maailmakuulus hõlmikpuu, mille asukohtagi enamus ooperimaja vastu võidelnud roherööplejatest ei teadnud.
Et asja veidi selgemaks teha, tooksin välja mõned faktid, sest tutvudes Estonia juurdeehituse vastaste arvamustega selgub, et nii mõnegi paljusõnalise oponendi jaoks on uue teatri vajadus ja selle seotus linnaruumiga suhteliselt võõras teema.
Kõigepealt, miks me vajame uut ooperiteatrit? Praegune Estonia teatrisaal on ehitatud draamaetenduste jaoks. Lava on tilluke ja puuduvad korralikud küljekarbid, millest johtuvalt pole võimalik ladus dekoratsioonide vahetus ning suurte etenduste esitamine. Samuti on saali akustika niru ja mõjutab oluliselt etenduste kvaliteeti. Uue teatri vajadusest on räägitud Estonia valmimisest peale ning jõutud mõnikord lahendusele üpris lähedale, kuid lõpuks on arutelu takerdunud lõpututesse vaidlustesse ja reaalne teostus taas aastakümneteks edasi lükkunud.
Võhiklikkus viib ummikusse.
Vaagides teatri juurdeehituse vastaste argumente, tundub, et tegemist on suhteliselt kallutatud või asjatundmatusest sündinud väidetega. Viidatakse, et ilmetu karbi püstitamine teatri tagusele endisele 1905. aasta ohvrite mälestusväljakule, pole sobiv, kuna rikub vana soliidse maja välisilmet ja on üldse linnaruumi risustav. Tule taevas appi! Avalikkusele on eksponeeritud vaid visandit, kus näidati ära juurdeehituse soovituslik maht ning millel pole midagi ühist lõpliku arhitektuurse lahendusega. Alles siis, kui joonised valmis, võime hinnata väljapakutud lahenduse sobivust antud asupaika.
Endine linnavõim esines Estonia väitluses linnaruumi hea haldjana, kes ei luba arhitektuurselt tundlikul kesklinna alal mingit sigatsemist. Sellest seisukohast kumas läbi alasti demagoogia. Kust üldse võetakse, et Estonia juurdeehitus vastandub linnaruumilisele loogikale, kui meil puudub Tallinna üldplaneering, mida asendavad juba menetluse käigus vananenud linnaosade üldplaneeringud ja rida mitte esimeses värskuses temaplaneeringuid? Kesklinna üldplaneeringu algatamine on plaanis. 2019 viidi läbi üldplaneeringu ideekorje ja sinna see asi jäigi. Arvestades üldplaneeringute menetlemise senist kulgu, võib protsess linnaplaneerimise praeguste nuritempode juures, kui see kunagi tõsiselt algatatakse, võtta aega kuni paar kümnendit, kui mitte kauem. Näiteks 2006. aastal algatatud Põhja-Tallinna üldplaneering on senini kehtestamata ning pole isegi teada, millal selle üle mõistuse veninud menetlus lõpetatakse. Hetkel ollakse jõutud lahenduse täiendamise faasi, kust kehtestamiseni on veel oi kui palju minna. Deklareerida, et üks ehk teine hoone ei sobi üldplaneeringuga, kui dokument tegelikkuses puudub, on enam kui spekulatiivne.
Eelmise linnavõimu vastuargumendid Estonia juurdeehituse rajamisele, otsekui rikuks see bastionide kaitsevööndis rakendatud piiranguid, on aga puhas jesuiitlus. Kui Estonia juurdeehitus on linnaplaneerijate arust kuradist, siis kuidas needsamad planeerijad andsid omal ajal loa rajada kuuekordne hotell otse Estonia vastu aadressil Pärnu maantee 4/ Müürivahe 30? Detailplaneering on kehtiv ja ehitust pole nähtavasti alustatud üksnes kinnistu omaniku äriliste kõhkluste tõttu.
Vaadates lähiminevikku võib linnalt küsida, et kui Estonia juurdeehitus alale, mida hämades kutsutrakse Tammsaare pargiks, riivab kohe igati linnast hoolivate ametnike ilumeelt, siis kuidas nõustuti Solarise püstitamisega või Viru väljaku täisehitamisega, ehk mil viisil on vastuvõetavam vanalinna vaatekoridori täisehitamine Porto Franco mammutkompleksiga? Estonia juurdeehitus on nende mitte just kõige õnnestunumate megaprojektide kõrval köömes, mille kallal norimine kõneleb sootuks muust kui lõpmatust hoolest kauni kodulinna eest.
Seni pole selge, kas Estonia uuestisünd leiab vastselt linnavalitsuselt tuge. Uus linnavõim on ju sõnades rapsivalt tegus, kuid praktikas lapsikult abitu. Pole põhjust ka unustada, et praeguses linnavalitsuses planeerimisprotsesse kureeriv abilinnapea Madle Lippus tegutses ka eelmise linnavõimu juures, ent erilist edasiminekut polnud tema vastutusalal märgata. Aga äkki tuleks riik appi ja kanaliseeriks mõttetu ERR-i telekeskuse ehituseks mõeldud kümned miljonid Rahvusteatri uuestisündi. Unistada ju võib!
Arutame, kuid mitte lõputult.
Muidugi võiks enne Estonia juurdeehituse kinnitamist arutada ka teisi võimalusi. Näiteks, kui viia Estonia puiestee tunnelisse (suurepärane mõte, millest linnavalitsus millegipärast loobus),
saaks vaagida täismahus uue teatrimaja paigutamist otse vana maja vastu, linlaste poolt just mitte kõige palavamalt armastatud Teatri väljakule. Odavamaks alternatiiviks oleks Estonia puiestee Laikmaa ja Otsa tänavate vahelise lõigu autoliiklusele sulgemine. Muidugi võiks iseseisva suure teatrimaja rajamist kaaluda ka mõnda teise kesklinna atraktiivsesse paika. Nagu kinnitab Pariisi kogemus Palais Garnier ja Opera Bastille näitel, võib samaaegselt tegutseda kaks rahvusooperi hoonet ning pigem need täiendavad teineteist. Avaramalt mõeldes ja eelarvamused nurka visates, oleks võimalusi teisigi.
Estonia tulgu!
Estonia saaga juures on tähtis, minna sõnadelt tegudele. Estonia peab saama teatrisaali, mis võimaldab lavastada tõeliselt suuri etendusi. Siis tuleb ka publik ning paraneb kvaliteet. Nii väga sooviks kogeda taset, milleni Estonia jõudis ajal, kui laval olid Voites, Kaal, Kuusik, Ots, Krumm ning dirigendipuldis Järvi ja Klas. Me peame rahvusooperi uue teatrisaali võtma käsile nüüd ja kohe, sest tänu Ain Angerile kuulume nende väljavalitud maade hulka, mille esindaja on astunud üles MET Opera maailmalaval.
Vsevolod Jürgenson
